Otsingutulemused

Film koostab galerii nii sellest, mis eesti hingesid murendab kui sellest, mis neid ühendab, koondades teravamad, ilusamad ning kõnekaimad meeleavalduste sõnavõtud visuaalseks esseeks.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal kõrvaldati enamus nõukogude võimu poolt püstitatud mälestusmärke. Pealinna keskel asetsev pronkssõdur jäi aga oma kohale. Rahvasuus Aljošaks nimetatud punaarmee mundris sõdurikuju püstitati 1947. aastal teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõjameeste mälestuseks. Eesti rahvuslaste jaoks sümboliseeris monument Nõukogude okupatsiooni. Paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele oli pronkssõdur aga üks vähestest säilinud sümbolitest, mis ühendas neid Venemaa ja vene identiteediga. Arhiivikaadrid jutustavad monumendi ajalugu, aastatel 2005-2007 filmitu kirjeldab emotsioone, seiskukohti ja sündmusi, mis viisid pronkssõduri teisaldamiseni aprilliööl 2007 ning sellele järgnenud pronksiööd, massirahutusi ja rüüstamisi Tallinnas.

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

Tower, Bastille, Sing-Sing, Butõrka – neis kurjakuulutavates ehitistes kajab vastu rahvaste ajalugu. 1918. aasta veebruaris loodud Eesti vabariigis sai selliseks paigaks merekindluse suurtükipatarei kasarmusse rajatud Keskvangla, rahvasuus lihtsalt Patarei. Aegade jooksul on siin kinni peetud ühtaegu nii kurjategijaid kui maailmaparandajaid. Maailmavaateliste veendumuste tõttu siin viibinud inimeste meenutustes peegeldub kilde meie riigi ja Euroopagi XX sajandi loost.

Vana kooliga spartalik agent Sinikael hakkab jalgu jääma maad võtvale õhumüüjate hiilgeajale. Spionaažifirma töötajaid koolitama toodud sakslane Florian ei hooli endisaegsete luurajate käsitööoskustest ja tegutseb moodsate äriteooriate vaimus. Uustulnuka õnge lähevad nii Sinikaela kolleegid kui elukaaslane Monika.

Pärast 1924. aasta detsembrimässu tegutsevad kommunistid põranda all. Üks nende juhtidest, Anton Sommer, intelligentne ja põhimõttekindel mees ning aateline kommunist, võetakse kinni ja antakse sõjakohtu alla. Ta vaikib ülekuulamistel, sest leiab, et ennast süüdistuste eest kaitsta on ebaväärikas. Võimukandjad püüavad teda sundida tunnistama revolutsionääride kaotust, kuid Sommerile on au tähtsam elust. Tema eest maksab kätte võitluskaaslane Ester, kes aga nii arvatavale reeturile kui Sommeri abikaasale ja laste emale näkku vaadates tajub, et lähedase inimese kaotust ei heasta miski.