Otsingutulemused

Sõda Ukrainas tõi maailma tähelepanu ka NATO idapiirile Eestisse, kus põhirahva eestlaste kõrval elab arvukas venekeelne kogukond, kes veerandsada aastat pärast Eesti taasiseseisvumist elavad ikka veel paralleeluniversumites, milles inimeste suhted rahvuse põhjal on vägagi keerulised ja tihtipeale konfliktsed. Kas Krimmi stsenaarium saaks korduda ka Ida-Virumaal ja kuidas saaks seda ära hoida? Film käsitleb mineviku valu, uurib oleviku hirme ja otsib lahendusi, mis aitaks ehitada teineteise mõistmise sildu.

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal kõrvaldati enamus nõukogude võimu poolt püstitatud mälestusmärke. Pealinna keskel asetsev pronkssõdur jäi aga oma kohale. Rahvasuus Aljošaks nimetatud punaarmee mundris sõdurikuju püstitati 1947. aastal teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõjameeste mälestuseks. Eesti rahvuslaste jaoks sümboliseeris monument Nõukogude okupatsiooni. Paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele oli pronkssõdur aga üks vähestest säilinud sümbolitest, mis ühendas neid Venemaa ja vene identiteediga. Arhiivikaadrid jutustavad monumendi ajalugu, aastatel 2005-2007 filmitu kirjeldab emotsioone, seiskukohti ja sündmusi, mis viisid pronkssõduri teisaldamiseni aprilliööl 2007 ning sellele järgnenud pronksiööd, massirahutusi ja rüüstamisi Tallinnas.

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.