Otsingutulemused

Lagle Pareki rännak algab 1941. aastal ja jõuab välja tänapäeva. Tema esimene reis viis teda juba lapseeas koos perega küüditatuna Siberisse ning aastakümneid hiljem poliitvangina Mordva vangilaagrisse. Nendest sündmustest hoolimata ei meenuta Lagle seda aega kui kannatuste rada, vaid pigem kui seiklust. Parek on ideaalne eeskuju mõistmaks, kuidas kõikide raskuste puhul saab jääda inimeseks. See on lugu inimese olemusest ja kirest elada, elada ausalt. Sealjuures Lagle ei väsi kordamast oma ema tarkust: "Pole vahet, kus sa elad, peaasi, et sa inimeseks jääd".

Avameelselt ja eneseirooniaga jutustatud kaasaegse riigi loomise lugu noortest idealistidest, kellest said poliitikud. Taasiseisvunud Eesti esimeses põhiseaduslikus valitsuses saab 1992. aastal noore ja kogenematu peaministrina võimule Mart Laar. Isamaa partei eestvõttel moodustatud valitsusele ei ennustata paari kuudki. Ometi suudetakse võimul püsida kaks aastat ja viiakse ellu mitu radikaalset reformi. Riigi soov vabaneda okupatsiooniaja pärandist teeb Eestist välismaal eduka üleminekuriigi musternäidise. Ent kodumaal saadab Laari valitsust üks skandaal teise järel. Konfliktis aatemeeste ja pead tõstva uue majanduseliidi vahel jääb peaministril häid valikuid järjest vähemaks.

See on film vanaks saamise ilust. Lugu ühest vanast ja targast mehest, kes teeb ettevalmistusi sellest maailmast lahkumiseks. Palju väga isiklikke ja tundlikke küsimusi – kuidas viimsel tunnil mitte kaotada oma usku. Miks just kõige suuremaid pannakse vaimses maailmas nõnda raskelt proovile? Vello Salo on inimlik vaimulik. Mees, kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud. Peale Eestist lahkumist 1944. aastal läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta ...

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

Dokumentaalfilm uurib kunagises idablokis ja ka Eestis leviva nõukanostalgia põhjusi. Optimistlikke filmikaadreid elust Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kommenteerivad kunagised vabadusvõitlejad Lagle Parek, Tiit Madisson ja Tunne Kelam, analüüsides kriitiliselt nii tollaseid kui praeguseid ideoloogilisi klišeesid.

NLKP 24. kongress Moskvas, Balti kett, 1985. aasta üldlaulupidu Tallinnas, Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistamine, Vabaduse laul 1991 – need on vaid mõned episoodid arhiivipõhisest dokumentaalfilmist, milles jälgitakse president Arnold Rüütli tegemisi ajavahemikus 1971 – 1992. Sellesse aega mahtusid Eesti venestamispoliitika uus laine, perestroika ja taasiseseisvumine. Ellujäämine ja edukus sõltusid paindlikkusest ja kohanemisvõimest.

Ülevaatlik käsitlus Eesti lähiajaloost ja laulvast revolutsioonist. Kuigi filmis keskendutakse Eesti taasiseseisvumise protsessile aastatel 1987–91, vaadatakse tagasi ka Eesti okupeerimisele ja järgnenud aastakümnetele. Rohkelt on kasutatud arhiivikaadreid. Sõna saavad inimesed, kes ise sündmustes osalesid ja nende kulgu määrasid –poliitikud, laulupidude dirigendid, dissidendid ja tavalised kodanikud. Esile tõstetakse eestlaste laulupidude traditsiooni ja unikaalset kogemust end veretult vabaks laulda. Film on ingliskeelne ja toodetud rahvusvahelisele publikule.