Otsingutulemused

Stand-upi tegemine on pealtnäha kerge – tuleb lavale ronida, tund aega mikrofonisse naljakaid lugusid rääkida ja vahele veidi ropendada. Sander Õigus on standupiga tegelenud üle kümne aasta. Vaatame läbi selle ala kõige töökama mehe pilgu, kuidas saab tegelikult tõsi tõeks ja nali naljaks.

Kuidas sai alguse Marju Läniku üle neljakümneaastapikkune edukas ning glamuurne lavakarjäär ja millist elu elab ta tänases Eestis? Kaamera jälgis popdiiva tegemisi ligi aasta jooksul ning esmakordselt avab muusikale erakordselt pühendunud naine ennast vaatajatele nii põhjalikult ja ausalt. Vilunud autojuhina tuntud Marju võtab meid kaasa esinemistele nii suurtel lavadel, moodsates klubides, kui ka armsatel väikestel juubelipidudel. Kuid mis on see, mida Marju oma elus kõige rohkem kahetseb?

Sound­Cloudi ja raadio DJ Siim Nestori mahitusel on toimumas Eesti muusikas midagi sellist, mida ammu pole nähtud, ammugi mitte kuuldud. Uus laine. Uued karakterid. Uus Eesti. Lil Eesti!

Freddy Grenzmann on Eesti viimane rokkstaar, punk-rock ansambli Psychoterror laulja ja poeet. Freddy kohta võib tunnustavalt öelda, et ta ei ole normaalne – ei laval, ega elus. Freddy looming ja elu on samaväärsed – tal on alati kõik mängus. Freddy teeb huvitavaks mitte seltskondlik või tekstuaalne mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täielik enesekaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. See on lugu viimasest ehedast rokkstaarist ja poeedist, tema tööst ja ühe punkansambli anatoomiast.

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Eesti tuntuima laulja Georg Otsa (1920 –1975) saatuse kujundasid keerulised ja muutlikud aastad. Valinud noorena inseneri eriala, avastas ta end muusikuna sõjapäevil Jaroslavlis. Erakordne anne ja pühendumus kutsumusele tegid temast üleliiduliselt tuntud tähe, kuid populaarsuse sädeleval medalil oli ka teine pool. See on väga isiklik lugu armastusest ja abielust, kuulsusest ja kiivusest, eneseteostusest ja enesehävitusest.

Mis on ühist naljamehest libaajalehe toimetajal, melomaanist ajalooõpetajal ja eesti alternatiivkultuuri „isakeseks” peetaval kiilaspäisel DJ’l? Esmapilgul sobimatut kolmikut hoiab koos halva maitse piiril kõikuv, kitši ja kämpi õhkuv rokkpopppungi ansambel Röövel Ööbik. Portreteeritakse kolme pseudopopikooni ja nende arengut Tartu kunstikooli punktudengitest Eesti muusikatööstuse markantseimateks kujudeks. Röövel Ööbiku fenomen on jäänud mõistetamatuks nii Eestis kui ka paljudele välismaal. Lisaks intervjuudele peategelaste ja nende muusikaga seotud inimestega näeb hulgaliselt arhiivmaterjale ja uusi ülesvõtteid tegelaste igapäevaelust.

Jaanus Orgulas meenutab oma muhedal moel üle 50 aasta kestnud lavateed Eesti Draamateatris ja Riiklikus Filharmoonias, jutustab kolleegidest, perekonnast ja hobidest. Filmis on kasutatud rohkelt arhiivimaterjali, katkendeid filmidest ja telesaadetest.

1988. aasta kevadel toimusid kümnendad Tartu muusikapäevad. Meenutatakse neid rõõme ja muresid, mis on organiseerijaid saatnud nende aastate jooksul. Esinevad Vanemuise sümfooniaorkester, Silvi Vrait, Peeter Volkonski, Rosta Aknad, Justament, Velikije Luki, Ultima Thule, Singer Vinger, In Spe, Hearthill Soomest.