Otsingutulemused

Looduse lõputus ringkäigus on kõigil oma ülesanne - taimedel, seentel, putukatel ja loomadel... Nad leiavad alati oma tasakaalu, rütmi ja kooskõla. Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film viib meid Eesti kodudesse, kus elatakse eemal maailma kaosest, looduse poolt etteantud rütmis. Aga inimliku loovuse südames on alati peidus üks pisike vastuhakk, mis ei taha järgida seda, mis on meile ette kirjutatud. DokumentaalfIlm loob vaatajale ruumi, kus on hea mõelda ja tunda, mida annab inimesele kontakt loodusega ja mis võiks juhtuda, kui see kaob.

Tekstiilikunstnik Anu Raud naudib väga elu vanaisa talus Käärikul. Ta pole kunagi mõelnud seal millegi lammutamisest lihtsalt sellepärast, et see on vana. Või muutmisest muutmise pärast. Talle meeldib, kui teda ümbritsev on täis tipitud elu. Anule meeldivad ka väikesed asjad - need lihtsalt sobivad maale. Ta ihkab näha väikseid teid ja väikseid külasid. Ta leiab, et väikestes kohtades võivad inimesed kasvada palju suuremaks kui suurtes. Ja suuremates kohtades jäävad tema arvates inimesed lihtsalt väikeseks. Mõtlemiselt. Film inimese juurtest ja latvadest, unistusest ja vajadusest midagi endast maha jätta, hävimatutest väärtustest ja väikeste asjade võlust.

Naine kohtab Siili. Siil on see, keda Naine on oodanud. Alguse saab sügisene deliirium keset mikrorajooni üksildust, kus tegelikkus põimub unenägudega ja inimsus loomalikkusega. Mees ei märka Naises toimuvaid muutusi enne, kui on juba liiga hilja.

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Meditatiivne dokumentaalessee portreteerib Balti uue laine dokumentalistide põlvkonda. Režissöörid Audrius Stonys ja Kristīstine Briede on saavutanud hämmastavalt ajastutruu atmosfääri, mis edastab samasugust sooja inimlikku ja lüürilist tunnetust nagu filmi kangelaste teosed möödunud sajandi 60ndatel ja 70ndatel. Eesti autoritest on filmis esindatud Andres Sööt ja Mark Soosaar.

Lugu mehest ja maost, alkoholisõltuvusega pingviinist ja lindude kadumisest. Lugu õunapuust ja õuntest, juurtest ja juuretusest. Lugu paradiisist ja sellest väljalangemisest. Kibemagus suhtedraama pöörleb Lindmehe ja Madunaise romansi ümber. Mees tahab Naist, Naine tahab mehe sees elutsevaid linde. Lõpuks, kui mõlemad on kõigest ilma jäänud, leiavad nad üksteist, tõsiselt. See on armukolmnurk, mis viib järjekordse paradiisi hävinguni.

Môistulugu, mis hoiatab ümbritsevasse hoolimatu suhtumise eest. Ahne ôunauss hävitab môtlematult ilusa ôuna, mis lôpuks kukub puu otsast alla prügimäele.

Revolutsiooni- ja sõjaveteran, V. I. Lenini isiklik telegrafist Karl Ränni, nüüd juba 90-aastane mees, kirjutab oma elust raamatut. Elutee viis Eestist pärit noormehe Kroonlinna revolutsiooniliste madruste ridadesse, kes võtsid osa rünnakust Talvepaleele. Pärast Oktoobrirevolutsiooni võitu andis ta isikliku telegrafistina edasi Lenini telegramme. On, mida meenutada.

Suislepa inimesed. Inimlik, soe ja poeetiline film sugupõlvest, kes ei tunnista töös aastaid, vanadust ega väsimust, kellel on õnnestunud tabada igapäevases imet, süveneda inimestesse, sulada loodusse, näha maailma nagu ta on - ja armastada teda. Stsenarist-režissöör Peep Puks, operaator Harri Rehe.

Kevadised ajad on jõudnud sügiseseks muutuda ja aia ilu ning tulugi teistsuguseks. Aednik Arnold Treumuthi tähelepanekutele lisaks avaldavad oma arvamust hobiaednikud Ene Hion ja Arved Haug, professionaal - botaanik Hans Trass Tartu Ülikooli botaanikaaias jt.