Otsingutulemused

Eesti Üliõpilaste Selts on andnud olulise panuse eesti rahvusliku eneseteadvuse arengusse, kultuuri- ja haridusellu ning Eesti riikluse edenemisse. Filmis tuleb põgusalt juttu EÜSi ajaloost ja 1944. aasta suurele põgenemisele järgnenud pagulusaastatest. Pikemalt peatutakse seltsi kodumaise tegevuse taastamisel 1980. aastate lõpus ja selle rollil tänases Eestis. Kõnelevad seltsi vilistlased ja tegevliikmed, oma kommentaare lisavad asjatundjad väljastpoolt seltsi.

Edule orienteeritud ühiskonna halastamatus olelusvõitluses otsivad kohta kolm erineva sotsiaalse tausta ja maailmavaatega meest: anarhistlik luuser Georg, keskealine intellektuaal Peeter ja noor yuppie Arto. Kui pilvevaatleja Georg pole veel leidnud kohta elus, siis vabamees Peeter on selle kaotanud ning neist kahest on saanud "lootusetud luuserid“. Arto elu on seevastu täis väljakutseid ja õnnestumisi. Mehed üritavad sõnastada oma arusaamu elust, tööst, eneseteostusest, vabadusest. Need on igavikulised küsimused, millele vastamine nõuab julgust ja enesepaljastust.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Vene kirjandusklassiku Sergei Dovlatovi jutustus “Kompromiss” nägi ilmavalgust kirjaniku emigratsiooniperioodil USA-s ja kirjeldab aega, mida ta ise nimetas “siseemigratsiooniks” - Tallinnas ajakirjanikuna veedetud aastaid (1972-1976). Filmis usutletakse teose prototüüpe, kirjaniku endisi kolleege ja sõpru, kes kommenteerivad kirjutatut, ning avatakse ajastu taustu, mis aitavad lahti mõtestada mitte üksnes kirjaniku saatust, vaid kogu nõukogude aja olemust.

Enn Põldroos on portreteerinud tervet hulka tuntud vaimuinimesi ja ühiskonnategelasi, keskendudes nende individuaalsuse ja väljendusrikkuse edasiandmisele. Põldroosi on nimetatud inimeste ja inimsuhete maalijaks. Kunstnik ise on samuti tunnistanud, et portreede maalimine on alati olnud ta salaarmastus. Näitusel "31 härrasmeest" (1998) on eksponeeritud ajavahemikus 1958 – 1997 maalitud portreed. Maale kommenteerivad nii kunstnik ise kui ka mitmed portreteeritavad ja kunstiteadlased.

Kolm lugu kolmest ettevõtlikust mehikesest ja kahest väga riukalikust kassist, kes sepitsevad aga pahategusid, kuid saavad lõpuks teenitud karistuse.