Avaleht

1929-2005

Filmirežissöör Virve Reiman sündis 1. septembril 1929 Tallinnas. Tema isa oli kooliõpetaja Kaukaasias eesti külas ja hiljem Petseri ühisreaalgümnaasiumis. Virve Reiman õppis keskkoolis Tallinnas ja käis 1947. aastal avatud Eesti Riiklikus Teatriinstituudis Oskar Põlla (1909–1955) stuudiumis. 1956 lõpetas ta Moskvas Üleliiidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi Ivan Põrjevi meistriklassis. Režiidiplomit kaitses lühimängufilmiga "Üks moment, oodake!". Sama filmiga kaitses Aimée Beekman oma operaatoridiplomit. Täispikka mängufilmi "Veealused karid" (tööpealkiri "Kiusatus") ei lastud Reimanil paraku lõpetada. Nõnda on Virve Reimani filmograafias veel vaid lavastuslikud dokumentaalfilmid "Seda ei tohi lubada" (1959) ja "Kivi tee ääres" (1962), lisaks oli ta enam kui 70 filmi dublaažirežissöör. 1973 lahkus Reiman Tallinnfilmist ning töötas hiljem Tallinna ja Sürgavere koolis õpetajana.

1963–1972 oli Virve Reiman abielus Arvo Vallikiviga (Valtoniga), kes tudeeris 1961–1967 VGIKis filmidramaturgiat. Mitmed Valtoni tõlked vene keelest on valminud üheskoos ja avaldatud Virve Reimani nime all. Nende tütar Helen-Vesta Vallikivi (s 1967) elab Moskvas.

Virve Reiman suri 26. mail 2005 Suure-Jaanis.

Filmograafia

1962 Kivi tee ääres (lavastatud dokumentaalfilm), Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio, režissöör

1959 Seda ei tohi lubada (lavastatud dokumentaalfilm), Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio, režissöör

1959 Veealused karid (mängufilm), Tallinna Kinostuudio, režissöör (filmivõtete alguses, asendati Viktor Nevežiniga)

1956 Üks moment, oodake!/ Подождите минутку (lühimängufilm), Tallinna Kinostuudio, režissöör

1955 Andruse õnn  (mängufilm), Lenfilm, režissööri assistant; režissöör Herbert Rappaport

 

Film “Veealused karid” sai lehtedes hävitava hinnangu ja rikkus Arvo Valtoni naise karjääri

Tekst: Jaak Lõhmus

1959. aasta septembris kinolinale jõudnud film "Veealused karid" tehakse ajakirjanduses üksmeelselt pihuks ja põrmuks.

Mängufilmi "Veealused karid" stsenaariumi esmatõukeks oli hiljem rahvakirjaniku tiitli saanud rannakirjaniku Aadu Hindi näidend "Kuhu lähed, seltsimees direktor?".

1954. aastal antakse filmistuudiole üle esimene stsenaariumikavand, meister-realisti kaasautorina märgitakse tiitlile Oleg Lentsiuse nimi. Lentsius on sellal veel Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (ÜRKI) režiieriala üliõpilane.

Võit seegi

Noor mees siirdub peagi Kiievisse Dovženko-nimelisse kinostuudiosse. Tallinnas ei kannatata konkurentsi, stsenaariumihonorarid ja lavastusrahad on selleks liiga suured (luksusauto hind), et neid märgade kõrvatagustega noorukitele kinkida.

Nagu allpool selgub, ammugi ei lasta ligi noorikuid. Mandrõkin, Nevežin, Školnikov ja teised tublid kõliseva rinnaesisega venekeelsed kinematografistid on jõuliselt ringkaitses.

Idee jääb stuudio plaani ka järgmistel aastatel, 1955 valminud uus stsenaariumivariant saab toimetajalt Veste Paasilt karmi hinnangu. Staatiline tegevustik, puine keel.

Kaasautorina figureerib tuntud teatraal Andres Särev, kes on stuudiole filmimiseks seadmas Oskar Lutsu "Tagahoovis". Nüüd on uue filmikavandi nimi "Peibutuslaul".

1957. aastast määratakse filmi lavastajaks Oleg Lentsiuse ÜRKI kooliõde Virve Reiman. Lühikomöödiaga "Üks moment, oodake" kahe aasta eest kooli lõpetanud noor naine kirjutab režiistsenaariumi kaanele oma pealkirjavariandi "Kiusatus".

641 lahti kirjutatud kaadrit osutab, et kavatsetakse teha päris tiheda montaa?iga filmi. "Ühe momendi" hoogne satiir lubab eeldada, et hiljuti Moskvast saabunud noor daam võiks lavastajatoolil suuta Aadu Hindi hoopis teises ajastus kirjutatud algtekstile sisse puhuda uue hingamise.

1958. aasta suvised ajalehed kuulutavad, et uue filmi "Kiusatus" võtted käivad Muhu saarel, lavastaja Virve Reiman, kunstnik Rein Raamat, operaator Aimée Beekman – kõik noored tegijad, kõik pikas mängufilmis potentsiaalsed debütandid. Peaosas, kalurikolhoosi värske esimehe Tõnise rollis Heino Raudsik.

Järsku, kui 700 000 rubla (vanas vääringus), vähemalt veerand eelarvest on kulutatud, toimub tootmises pööre. Lavastajaks tuleb vana kala Viktor Nevežin, operaatoriks tema võitluskaaslane filmi "Tagahoovis" võtteplatsilt Semjon Školnikov, kunstnikuks Peeter Linzbach. Peaossa nimetatakse Aksel Orav.

1959. aasta septembris jõuab film pealkirjaga "Veealused karid" kinolinale ning tehakse ajakirjanduses üksmeelselt pihuks ja põrmuks. Niinimetatud vana kooli tegijad on jäänud stsenaariumi vangi, sõitnud karidele, millest kergem laevuke noorema loovseltskonnaga pardal oleks ehk üle loovinud.

Miks "Veealused karid" noorte tegijate käest ära võeti, selle kohta tooks ilmselt selgust ainult Tallinna Kinostuudio parteibüroo dokumentide uurimine.

Liiga isepäised noored

Filmigrupis räägiti, et Raudsik võttis liiga kontrollimatult napsi ja Reiman tahtis teha kõike liiga uut moodi. Plaan sattus ohtu, stuudio juhtkond ei saanud riskida preemiate kaotamisega jne.

Nevežin ja Školnikov olid võtteplatsil tegus paar. Arvatavasti mängisid plaanide muutustes rolli ka jõulised teatrimehed: stsenarist Andres Särev ja teiseks režissööriks astunud Ilmar Tammur.

Virve Reiman aga ei jõudnudki enam pika mängufilmini, loobudes üldse kineastitööst pärast üht 1962. aastal reklaamrulli tootmise ajal juhtunud õnnetust.

 

Arvo Valton: "Veealustest karidest" välja jätmine rikkus mu naise karjääri

Tekst: Ilmar Palli

Nüüdseks meie seast lahkunud Virve Reimani abikaasa kirjanik Arvo Valton mäletab, et naine võeti skandaalidega selle filmi pealt maha.

"See oleks talle olnud esimene suur iseseisev töö," ütleb Valton. "Virve ja Aimée olid sõbrannad, õppisid koos. Hiljem läks Aimée "vastaste" leeri üle. Aga seal võis olla ka Virve süüd, eks ta sihuke maksimalist oli."

Valton usub, et Virve lahkumises võis olla süüd ka Aadu Hindil, kes püüdis naisrežissöörile külge lüüa. "Ja kuna Virve järele ei andnud, võis Hint kogu meeskonna tema vastu pöörata."

Valton lisab veel, et Virve tahtis alati kõike ise teha, sest tema meelest ei teinud keegi nõnda, nagu tema meelest vaja oli. "Sedasi on ju meeskonnatööd väga raske teha," ütleb Valton. "Andekas oli ta kahtlemata, aga see anne tambiti maha."

"Veealustest karidest" välja jätmine keeras Valtoni meelest Virve Reimani karjääri tuksi. "Ta käis seda oma filmi isegi partei keskkomitees näitamas ning sealt tuli korraldus – mitte peksta! Kõik orienteerusidki otsustaval koosolekul selle peale ümber, Gorbunovi-nimeline peamine otsustaja aga jäi ikka enda juurde."

Virve Reiman tegi küll hiljem veel paar liiklusfilmi ja mitusada dublaaži. Liiklusfilmi võtete ajal juhtus traagiline lugu. Andekas laulja Ott Raukas võttis võtete vaheajal mootorratta ja sõitis end surnuks. "See oli Virvele tohutu moraalne hoop – sõber sai tema filmi võtetel surma."

Aimée Beekman mäletab, et nende esitatud filmimaterjali ei võtnud kunstinõukogu vastu. "Oli mingi ebaõnnestumine. Esimese variandi juures olin ma operaator, hiljem teine operaator. Aga "Veealused karid" polnud minu jaoks mingi tragöödia, oli lihtsalt algajate ebaõnnestumine nii Virve kui minu poolt. Virve viis filmist eemale ikkagi traagiline juhtum Ott Raukasega, mis oli tema jaoks tõeline šokk."

 

[Maaleht, 11. november 2010]

 

 

Valikbibliograafia

Raamatud, monograafiad

Pchelovodova, N. (2009). Arvo Valton tõlkijana ja kultuuride vahendajana [Magistritöö; juhendaja lektor Ave Mattheus]. Tallinn: Tallinna Ülikool/ Eesti Keele ja Kultuuri Instituut.

Baranskaja, N. (1970). Nädalast nädalasse [tõlkinud Virve Reiman]. ("Loomingu" Raamatukogu, nr 28). Tallinn: Perioodika.

Platonov, A. (1969). Gradovi linn [tõlkinud Virve Reiman]. ("Loomingu" Raamatukogu, nr 4/5). Tallinn: Perioodika.

Slonimski, M. (1967). Kui majas vaikseks jäi [tõlkinud Virve Reiman]. Rmt: Kuidas sünnivad kurgaanid: Novelle nõukogude kirjanduse algaastatest. ("Loomingu" Raamatukogu, nr 44/46). Tallinn: Perioodika.

 

Artiklid

Lõhmus, J. (2010). Filminduses varitsesid omad karid [filmist "Veealused karid"]. Maaleht, 11. nov.

Palli, I. (2010). Arvo Valton: "Veealustest karidest" välja jätmine rikkus mu naise karjääri. Maaleht, 11. nov.

Link, E, (1956). Sellist filmi ei oodanud [lühimängufilmist "Üks moment, oodake!"]. Rahva Hääl, 31. juuli.

Pender, L. (1956). "Üks moment, oodake!". Sirp ja Vasar, 27. juuli.