Avaleht

Andres Maimik

Eesti Päevaleht, 1.10.2010

Kui ma ühel hommikul parasjagu hambaid pesin, helistas mu sõiduõpetaja ja kuulutas piibellikul toonil: „Andres, ma mõtlesin välja, mida sa pead tegema. Kuula nüüd! Sul tuleb teha kuus filmi Eesti ajaloost. Alustaksid Ümera lahingust ja jõuaksid lõpuks Jüriöö ülestõusuni. Ja vaat, mis ma ütlen – kui sa need filmid ära teed, siis oled tehtud mees. Siis tuleb rahvas kinno ja tulevad ka kõik need kultuurkapitalid taha. Mis arvad, teed ära?”

Et mitte kahjustada oma algaja autojuhi karjääri, mõmisesin midagi ebamäärast, julgemata tunnistada, et hetkel pole mul selle lennuka idee teostamiseks usku ega vahendeid. Traagiline lõhe publiku ootuste ja kunstniku eneseväljendusvabaduse vahel on igas kunstivaldkonnas, aga iseäranis sügav on see eesti filmis. Ta oleks nagu kõigi ühine probleemlaps, kellega ei osata midagi peale hakata. Ära anda nagu ei tohiks, aga normaalseks kasvatada ei oska.  Igaühel on tema kohta midagi öelda, iseäranis neil, kellel endal lapsi ei ole. On selle rahulolematuse põhjuseks see, et kino on riiklikult ülalpeetav valdkond? Aga keegi ei nurise ju teatrile või muuseumidele eraldatud toetuste üle. Või on põh-jus selles, et ühe linateose valmimiseks kulub tohutult rohkem elavjõudu ja raha, pikki mängufilme valmib vähe ja seetõttu on ka ootused suuremad?

Suur üksiklane

Kui ühes meelelahutuslikus suvesaates korraldatakse juhuslike inimestega tänavaküsitlus sellest, milliseid eesti filme armastatakse, ja saadakse vastuseks, et ikka neid „Noori pensionäre” ja „Viimseid reliikviaid”, siis lubab saatejuht enesele kaugeleulatuvaid järeldusi, et eesti vaatajat ei huvita värske eesti film ja selles on süüdi eesti filmitegijad. Miskipärast ei korraldata küsitlusi, milliseid eesti sümfooniaid inimene tänavalt tunneb, ning kui selgub, et maksumaksja pole kursis Erki Sven Tüüri või Helena Tulve värske heliloominguga, seataks kahtluse alla eesti süvamuusika otstarbekus üleüldse.

 Filme ei käsitleta mitte kui kõrgkultuuri, vaid kui meelelahutuse haru, mis ei nõua eelteadmisi ja milles igaüks on ekspert. Ka filmitegijad tunnevad end külma kätte jäetuna. Me oleme segaduses ja kipume üksteist süüdistama. Konkurents on tihe, ruumis on umbne. Kinematografiste on liiga palju ja tuleb juurde kiiremini, kui eest ära surrakse. Kino pole enam suur üksiklane, nagu nõukaajal tavatseti nimetada. Nüüd võib sõna suur rahumeeli mõistepaarist teisaldada.  Kino on nüüd üks meedium paljudest, suuremad ja väiksemad ekraanid ümbritsevad meid kõikjal, teleris on sada kanalit, filme saab alla tõmmata ja üles laadida, liikuvat pilti saab salvestada ka pasta-pliiatsiga. Kinol pole muud konkurentsieelist kui tema suur maksumus. Kahjuks seepärast ka suhteline ebapopulaarsus.

 Eelarvamused, käibetõed ja lihtsustused on tekitanud olukorra, kus eesti filmist räägitakse kui mingist ühtsest tervikust – filmide, filmitegijate ja rahastusskeemide känkrast. See tähendab ka kollektiivset vastutust, süü iga ebaõnnestunud filmi eest langeks justkui kõigile eesti filmitegijatele. Laskume süükoorma all looka ja otsime vastust, miks meid ometi ei armastata. Levinud rahvapärimus leiab, et Eestis tehakse raskepäraseid seisundifilme, sellal kui vaataja ootaks hoogsaid lustmänge või rahvusromantilisi suurfilme. Tõsi ta on, viimase aja omatoodangus on kaalukas kogus tumedamat formaati: argipäeva painetest muserdatud tegelasi surutuna väljapääsmatusse olukorda, äärelinnade lohutuid maastikke, naturalistlikku vägivalda, novembri kalbet valgust, ängistavat atmosfääri.

 Igavene suvi

 Muidugi on tegemist iseäranis kinematograafilise materjaliga, mis sobitub nii põhjamaade kui ka vene filmi-traditsiooni. Traagiline narratiiv on ülendavam kui koomiline, kunstniku pürgimus on paljastada elu tema halastamatus alastuses. Paraku on tavalise vaataja ootused vastupidised, tema tahaks sellesama argielu paine eest illusioonide maailma põgeneda. Ta sooviks näha igavest suve, pastoraalseid päikeseloojanguid Saaremaa kadakate vahel, muhedaid följetone, täis vahvaid tegelasi – elutervet talumeest, riuklikku joodikut ja napakaid linnavurlesid. Rahvalikke kilde, millega seltskonnas skoorida, ja igihaljaid vikerviise, mida jaaniõhtul joriseda.

Või hoopis elust suuremaid müüte, mis annavad lootust, et ühte hoides moodustame väe, mis paneb vastu ka kõige võimsamale vastasele. Vabadussambaid ja laulupidusid filmivormis. Kes see ikka soovib, et kinno minnes pandaks tema väärtushinnangud kahtluse alla, selle asemel et neid seal tsementeeritaks? Ja kui võrdlusmaterjaliks on Hollywoodi suurstuudiote väga oskuslikult inimmeeltega manipuleeriv toodang, siis on reavaatajal lihtne küsida: miks ta peaks kinopiletit ostes maksma lihtsalt patriootliku kohustuse eest toetada eesti filmi, kui see teda pisarateni naerma või luksumiseni nutma ei pane, ei kutsu esile katarsist ega tekita usku, et kõik on tegelikult võimalik?

Telerist saab ju kogu selle eesti värgi nagunii ära vaadata. Hollywood on sellepärast Hollywood, et ta on Hollywood. Seal on kõik olemas: traditsioonid, kapital, turundus, tehnoloogiline võimsus, inimressurss, know-how, staarid, ülemaailmne levisüsteem, lingua franca – inglise keel. Kui hakata Eesti võimalustega Hollywoodi imiteerima, mõjuks see eriti tragikoomiliselt. Mõnigi eesti produtsent peab Eesti filmitootmise probleemiks seda, et eelistatakse väikse-eelarvelisi projekte suurtele rahvusülestele lugudele. Muutmaks eesti filme vaataja jaoks atraktiivseks, peaks pakkuma võimsaid vaatemänge. Eks oma iva selles on, aga siin tekivad vastuolud. Mida vaatemängulisem on film, seda rohkem tuleb ka maksumaksja rahakotti tuulutada. Ajalooliseks suurfilmiks on raske pidada takuseid kostüümidraamasid, kus rood kuperjanovlasi jookseb, puu-püssid käes, mööda heintega vooderdatud vanalinna munakivisillutist, taamal säramas matrjoškabutiigi vaateaken.

Suure eelarvega ja riikliku tähtsusega suurfilmi väntamine tähendaks, et mitu väikest potentsiaalikat linateost jääks sündimata. Kaoks paljusus, alternatiivsus, otsingulisus. Ja kes ütleks, milline suur lugu on just see lugu, mida peaks eelisarendatama? „Tõde ja õigus”? „Ümera lahing”? Või hoopis „40 kirja lugu”?  Pealegi, 2007. aastal, mida peetakse parimaks filmiaastaks, olid nii rahvusvaheliselt tuntust toonud filmid („Sügisball”, „Magnus”, „Klass”) kui ka kodumaistes kinodes enim kassat teinud filmitükk („Jan Uus-põld läheb Tartusse”) nelja peale väiksema eelarvega kui kohalike filmimogulite poolt pakutud üks miljon eurot, mis olla minimaalne eelarvesumma, et film vääriks üldse filmi nime. Samal ajal on hulk suure eelarvega eelis-arendatud rahvusvahelisi koostööfilme nii kinotulemustes läbi kukkunud kui ka teeninud kasinat kriitikat, mistõttu kipuvad õelamad insaiderid sedalaadi filmitootmist nimetama puhtaks skeemitamiseks.

Meie ühine häda

Sõber Jaak Kilmi pakkus teravmeelse lahenduse korraldada küsitlus, millist filmi ikkagi vaatajad tahavad. Mis oleks teema, millised näitlejad seal mängiksid? Kui palju oleks nalja, kui palju armastust? Kas see sisaldaks seksi ja millises mahus? Ning lõpuks valmiks küsitluste tulemusel just selline film, mida enamus ootaks. Kui see triumfeeriks, saaks rahvas lõpuks oma filmi, kui aga läbi kukuks, siis oleks see meie ühine häbi. Igal juhul tunneks vaataja, et teda on kuulda võetud, et ta on kaasatud.

Aga kas sedaviisi saaks rääkida filmikultuurist kui sellisest? Kui tootmine orienteerub madalamale ühisnimetajale, siis pole tulemuseks mitte Hollywoodi lahjendatud koopia, vaid Kanal 2 koopia kogu oma lärmakas pealetükkivuses ja simmanikitšis. Televisioon on niigi meelelahutuse osas kino rolli üle võtnud. Potentsiaalse publiku poolest ei saa kinost rääkida kui ennast ära majandavast meelelahutusärist, vaid ikkagi kultuuriharust. Ta peaks teenindama võimalikult  paljusid erinevaid vaatajarühmi – nii romantilise komöödia fänne, nõudlikuma maitsega autorifilmide austajaid kui ka lihtsalt filmisõpru.

Olen kindel, et leidub piisavalt häid lugusid ja talente, kui need vaid üles otsitaks ja tegema julgustataks. Mis puudutab sõidu-õpetajale südamelähedast Ümera-projekti, siis sellega tekivad väiksed vastuolud. Henrik kirjutab Liivimaa kroonikas, kuidas võidukad eestlased keetsid ristirüütlitest ja liivlastest sõjavangid pärast taplust lihtsalt ära. Paraku ei sobi see ajalooline fakt rahvusromantiliste ootustega. Vaevalt soovitaks näha filmi, kus muistne vabadusvõitleja Lembitu piinab oma oponente surnuks. Jäägu suured narratiivid neile, kes neisse siiralt usuvad.

(Andres Maimiku mõtted, mis tekkisid eesti mängufilmi konverentsil)