Avaleht

Jaan Ruus

 

Tallinnfilmi logo sünd

 1963. a. jõululaupäeval nimetas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio ümber filmistuudioks “Tallinnfilm”. Aasta eelviimane ringvaade “Nõukogude Eesti” nr. 39 kannab uhkelt uut päistiitlit tuttavate perspektiivi viidud tähtedega TF. Tõsi, vanalinlik latern lisandus embleemile alles järgmises ringvaates. Embleemi autoriks on tollal stuudios töötanud operaator Kalju Kivi. Kivi võitis stuudio konkursil kunstnik Oleg Kurge, kes esitas arvukalt kavandeid, ning juba pärast võitu tegi tema tuttav kunstnik ettepaneku lisada latern. Kivi pani selle siis ka ekraanil süttima.

Stuudio rahvas võttis uue embleemi vastu vaimustusega. Oli veel Hruštšovi poliitilise sula aeg ja kineastid elasid üle enesetunde tõusu. “Ansbergid (ENSV kultuuriminister 1953-63) tulevad ja lähevad, mina tahan kunsti teha!” deklareeris noor Kaljo Kiisk, kes oli stuudiosse režissööriks tulnud juba 1955. 1962 valis Eesti Kinematografistide Liidu asutamiskongress tollal parteitu Kiisa oma juhatuse esimeheks, kuigi kompartei ideoloogiasekretär Leonid Lentsman oli selle uue loomeliidu juhi koha ette näinud võimu suhtes ülilojaalsele ja Moskva korraldusi enesestmõistetavalt täitvale stuudio filmioperaatorile Semjon Školnikovile.

Eesti filmikunsti sünd selle tõsises tähenduses

 1960. aastad olid “Tallinnfilmi” tõusuaastad. Mängufilmide ilmet hakkasid kujundama Moskvas filmi- (Jüri Müür, Leida Laius, Veljo Käsper) või teatrialase (Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement) ettevalmistuse saanud lavastajad. Suurenes eritlusvõime ja huvi psühholoogia vastu. Juhustsenaristide asemel pöördus stuudio kirjandusklassika poole (E. Bornhöhe, A. Kitzberg, O. Luts, A.H. Tammsaare, E.Vilde). Stsenaariume (peamiselt oma teoste) ainetel kirjutasid kõik tuntud kaasaegsed tegevkirjanikud. Mängufilmide toimetuskolleegiumi, stuudio aju, oli samuti toodud juhtima kirjanikud, peatoimetajaks sai Ants Saar (1961), seejärel Lembit Remmelgas (1963-1976). Stuudios tegutsesid professionaalsed operaatorid Mihhail Dorovatovski, Jüri Garšnek, Harri Rehe), filmikunstnikud Peeter Linzbach, Hilda Kruusi, Halja Klaar, Rein Raamat, Linda Vernik. Filmide tegemist korraldasid vilunud tootmisjuhid (tänapäevaste produtsentide eellased), mitmed sõjaeelse töökorralduskogemusega: Arkadi Pessegov, Kullo Must, Viktor Sõmer, seejärel Veronika Bobossova, Raimund Felt, Karl Levoll. Oli kogenud häid monteerijaid (Vera Parvel, Virve Sirel, Ludmilla Rozenthal, Leili Karpa) ja helioperaatoreid (Harald Läänemets, Roman Sabsai, Raimond Schönberg, Ülo Saar, Herman Vahtel, Enn Säde). Kõik filmitootmise lülid olid kaetud. Filmides mängisid kõik Eesti tuntud teatrinäitlejad.

 Kui vaatame alljärgnevas tabelis Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt Eesti filmi 90. aastapäevaks aastal 2002 koostatud kõigi aegade eesti mängufilmi Top 10-t, siis näeme, et üheksa neist on tehtud stuudios “Tallinnfilm” ja neli neist valmis 1960tel aastatel. Enamgi, Eesti filmikunst selle sõna tõsises tähenduses sündis alles 1960-tel aastatel, ja valdavalt stuudios “Tallinnfilm” (“Eesti Telefilmist” tulevad siia vaid mõned eredad loomeisiksused nagu Virve Aruoja, Mati Põldre, Virve Koppel, Mark Soosaar). Kuni 1960te aastateni tehti Eestis kinematograafiat, kunstilisi maailmu aga loodi hõredalt (seda ka siis, kui vaatame tagasi Eesti Vabariiki või vene tsaari aega). 

Nõukogude aja mõjutused

Alles 1960-te lõpul tuli “Tallinnfilmi” kunstinõukogus pidevalt toimiva ametikeelena kasutusele eesti keel, sest ikka oli veel stuudios umbkeelseid venelasi. Tõsi, selleks ajaks oli juba lahti saadud kahest eesti nõukogude mängufilmile aluse pannud, Venemaalt Eestisse head tööd otsima tulnud andetust režissööridest Aleksander Mandrõkinist (kes lavastas 1955 stuudio ametliku esimese mängufilmi, sisuliselt kontsertfilmi “Kui saabub õhtu…”), Viktor Nevežinist, Mihhail Jegorovist. Nende klišeelikud filmid 1955-1961 otsisid tollasest aja- ja ilukirjandusest tuttavaid valmislahendusi. Nevežin, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, jõudis isegi lavastada O.Lutsu “Tagahoovis”, ja oli ka filmi stsenaristiks A.Särevi kõrval. Vene nõukogulik taak püsis stuudios kogu aeg kaalupommina jalus, Moskva kinoministeeriumist Goskinost stuudio ei pääsnud, kuna mängufilmide, animafilmide ja populaarteaduslike filmid jaoks andis raha Goskino. Seal tuli ka kinnitada stsenaariumid ning üle anda valmis filmid. Muidu raha ei saanud.

 “Tallinnfilmi” eellugu ja kujunemine: “Eesti Kultuurfilm”, okupatsioon ja sõda

 Filmitootmine oli koondunud Tallinna juba kolmekümnendatest aastatest peale, riiklik stuudio “Eesti Kultuurfilm” (a-st 1931 majanduslikult nõrgal järjel sihtasutusena, a-st 1936 riikliku propaganda organina) tootis riiklikke väärtusi propageerivaid sundkroonikaid ja heasoovlikke valgustusfilme. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal oli nõukogude võimul hea ühekorraga kogu Eesti filmitootmine üle võtta. Septembris 1940 stuudio “Eesti Kultuurfilm” natsionaliseeriti ja varad anti jaanuaris 1941 üle N Liidu Rahvakomissaride nõukogu juures asuvale kinokomiteele nimetusega “Kinokroonika Eesti Stuudio”. N Liidu rahvakomissaride nõukogu loal moodustati jaanuaris 1941 Kroonika-dokumentaalfilmide Tallinna Kinostuudio.

 Teine maailmasõda lõhkus seosed “Eesti Kultuurfilmi” ja Tallinna Kinostuudio vahel. Ainus Venemaa suunas evakueerunud Kultuurfilmi operaator Vladimir Parvel (Bartels, tema juudi päritolu määras meelsuse) vedas Leningradi osa stuudio tehnikast, kus see ära roostetas. Sõda pillutas stuudio isikkoosseisu laiali. Andekamaid operaatoreid Noel Envald oli sakslasena 1939 ümber asunud Saksamaale; ta tuli küll 1941 tagasi saksa sõjaväe propagandarühma liikmena, kuid filmimisega enam ei tegelnud ja oli rühma sideohvitseriks Eesti Omavalitsuse sisedirektooriumis.. Operaator Tarmo Meristu tegutses 1944.aastal Soome luuregrupis Erna. 1944. a. 9. märtsi pommitamisel hävis hoone Harju tänav 46, kus oli “Eesti Kultuurfilmi” kontor ja laboraoorium. Hiljem taastati stuudio jaoks paar maja endisest kultuurfilmist edasi - endine pangamaja uue aadressiga Harju tänav 9.

 Kinokroonika Tallinna Stuudio nimetuse all pärast sõda 1945 tööle asunud propagandaasutuses (a-st 1947 Tallinna Kinostuudio) tehti ringvaateid “Nõukogude Eesti”, aga ka suurvormidena samanimelisi ülevaatlikke filme. 1948 töötas stuudios 25 inimest, operaatoritena tuli Moskvast tööle seni gastroleerijana tegutsenud N Liidu rindeoperaator Semjon Školnikov ja Nikolai Saljutin. Venemaaeestlane Vladimir Tomberg, kes aga eesti keelt sõnakestki ei kõnelnud, oli rindeoperaatorina siia tulnud juba 1945. Ta tegutses ka aastail 1948-1952 ministri asetäitjana Eesti NSV Liiduvabariiklikus Kinematograafia Ministeeriumis (minister oli Olga Lauristin). Stuudio mainet kujundasid ka Venemaalt Tallinna tööle tulnud režissöörid Nikolai Dolinski, S.Savenko, V.Kavrišvili, Aleksandr.Mandrõkin. Parveli käe all assistendina õppis ametit demobiliseerunud nõukogude armee kapten Vitali Gorbunov. Tööle lubati ka Eesti Vabariigi ajal “Eesti Kultuurfilmis” tegutsenud operaator Konstantin Märska ja hiljem helitehnik August Eljari.

 Kõik filmid ülistasid kommunistliku partei poliitikat ja esitasid soovitut tegelikkuse pähe. Neid kandis stalinlik vaim oma progressiusus ja kõmisevas paatoses. 1947 oli Eestisse saadetud – eeskuju andmiseks Viinis sündinud ja Berliini ning New Yorgi kaudu 1930-tel Venemaale tulnud juudi päritolu režissöör Herbert Rappaport. Riigitruu professionaalse kineastina oli tema ülesandeks näidata, kuidas tuleb teha ideoloogiliselt õigeid filme. Ja ta lavastaski poliitilise salongidraama eesti intelligentsi ümberkasvamiseks nõukogudemeelseks (“Elu tsitadellis” “Lenfilmi” märgi all). Muide, sama rolli pandi Leedus täitma Vera Strojeva filmiga “Marite” (1947) leedu naispartisanist ja Lätis Juli Raizman (biograafilise filmiga “Rainis”, 1949).

 Nuku- ja dokumentaalfilmi teke viie-, kuuekümnendatel

 N Liidus juhtis kino Stalin isiklikult. Pärast tema surma 1953 muutus kinoprotsess palju vähem kivinenuks ja lubati organiseerida ka kineastide loominguline ühendus Eesti Kinematografistide Liit (NSVL Kinematografistide liidu osaorganisatsioon), mille orgbüroo asutati 1958 ja asutamiskongress toimus Tallinnas 1962. Kuid ühiskond jäi põhimõtteliselt samasuguseks totaalseks riigikapitalismiks (kuigi nimetatud sotsialistlikuks) ja arvestatavate tulemusteni jõuti alles 1960. aastatel.

 Samal Hrustšovi ajal, mõned aastad varem, 1957, oli Bakuus sündinud ja1930. aastatel Saksamaal nukufilmiateljeedes töötanud stuudio kombineeritud võtete operaator Elbert Tuganov algatanud nukufilmide tootmise (esimeseks ühe nukuga “Peetrikese unenägu” (1957). Tema filmide laad vastas tollasele Euroopa festivalifilmidele ja nukufilmid said Eestis populaarseks. 1963. a. lavastama asunud Heino Pars seostas oma väljamõeldud tegelase operaator Kõpsu abil nukktegelased ja looduse.

 Pärast Stalini surma likvideeriti Eesti NSV Kinematograafia Ministeerium. Kino hakkas juhtima Kinematograafia Peavalitsus äsja moodustatud värskes Eesti NSV Kultuuriministeeriumis. Seoses kohaliku kaadri edutamisega vähestel Beria riiki juhitud kuudel lahkus Vladimir Tomberg Moskva stuudiosse “Tsentrnautšfilm”.

Kroonikaoperaatoritena olid alustanud sõjaeelsed kinomehhaanikud Eduard Eljas ja Evald Vaher. Juurde tulid Harry Martinson, Toomas Kirdelaht. 1950. aastate teisest poolest, aga peamiselt 1960. aastatest täienes stuudio peamiselt Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (Reet Kasesalu, Valeria Anderson, Andres Sööt, Hans Roosipuu, Toivo Kuzmin, Vladimir Maak, Mati Kask, Rein Maran, Mark Soosaar (1970. aastaist), aga ka Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanutega (Ülo Tambek, Peep Puks, Peeter Tooming). Filmides hakati vaatlema ajastu probleeme, kasvasid üldistusvõime ja kunstilise kujundi loomise oskus. 1960. aastate keskpaigast võib kõnelda eesti kunstilisest dokumentaalfilmist.

Kinoringvaateid “Nõukogude Eesti” tegi stuudio aastast 1944 (1950. aastatel 52, hiljem 48 ja 24 numbrit aastas). Kuigi ringvaatele esitati samu nõudmisi, mis muule ajakirjandusele, suudeti neis vältida lausnõmedusi ja säilitada asjalikkust (peatoimetaja Peedu Ojamaa).

1970. aastateks saavutab stuudio stabiilsuse. 1971 oli Rein Raamat rajanud ka joonisfilmide järjepideva tootmise (esimeseks tema režiis ja kunstnikutöös “Veekandja. Tüütu muusik. Armastab”, 1972). “Tallinnfilmis” valmis 1974. aastal 3 täispikka mängu-, 14 dokumentaal-, 3 nuku- ja 3 joonisfilmi ning 24 ringvaadet.

 Uus põlvkond: 1970-dad ja sellest edasi

 Kuigi filmikunstis nagu kogu ühiskonnaski toimib stagnatsioon, kasvab kinno järk- järgult uus põlvkond. Mängufilmidega katsetavad teatrilavastajad Jaan Tooming, Kaljo Komissarov. 1970-te lõpul tulevad uute režissöörinimedena Peeter Simm, Peeter Urbla, Olav Neuland, teevad esiktööd operaatorid Jüri Sillart, Arvo Iho, Ago Ruus. 1980-test teevad mängufilme Valentin Kuik, Helle Karis, Mark Soosaar, Lembit Ulfsak, senised operaatorid Arvo Iho ja Jüri Sillart. Kunstnikena asusid stuudios tegutsema Priit Vaher, Imbi Lind, Tõnu Virve, Helve ja Heiki Halla, Toomas Hõrak, Ronald Kolman, Mare Raidma.1990-tel lavastasid oma täispikad tööd Sulev Keedus, Roman Baskin, Aare Tilk, Jaan Kolberg, Hardi Volmer. Kunstnikuna tegutses Ervin Õunapuu. Helirežissöörideks tulid Jaak Elling, Toivo Elme. Just filminäitlejatena kerkisid tuntud nägude Eve Kivi ja Ada Lundveri kõrvale Lembit Ulfsak, Elle Kull, Tõnu Kark, Mikk Mikiver, Arvo Kukumägi. Kuid kõik vähegi tuntud eesti teatrinäitlejad on mänginud “Tallinnfilmi” filmides.

 Joonis- ja nukufilmi areng

 Joonisfilmis tulevad Rein Raamatu kõrvale uued nimed. 1970. aastate algusest asub lavastama Avo Paistik. Operaatoriks tuleb Janno Põldma ja kunstnikuks Heiki Ernits ning Priit Pärn. Viimane stardib seitsmekümnendate lõpust särava, pildiparadokse pilduva režissöörina. Režissööridena proovivad kätt kunstnikud Ando Keskküla, Rein Tammik, Raivo Järvi. 1980-tel debüteerivad režissööridena Valter Uusberg ja Mati Kütt. 1990tel tulevad hoogsalt uued režissöörid Hillar Mets, Peep Pedmanson, Aarne Vasar. Oma esimesed lavastajatöö teeb Heiki Ernits.

 Nukufilmis debüteerivad 1970. aastatel lavastajatena Aarne Ahi, Heiki Krimm, Tõnis Sahkai. Nende traditsioonilisele laadile toovad 1980-tel vaheldust karikaturistid ja kunstnikud HeinzValk, Kalju Kurepõld, Kaarel Kurismaa, Raivo Järvi.1980-test aastatest määravad oluliselt eesti nukufilmi ilmet Riho Unt, Hardi Volmer ja Rao Heidmets. 1990-tel debüteerib lavastajana senine operaator Janno Põldma. Kasutatakse nii lame- kui ümarnukutehnikat, ka piksillatsiooni.

 Tõsielufilmi kaks viimast aastakümmet stuudios

Stuudio dokumentaalfilmide ilmet määravad olulisel moel Andres Söödi, Peep Puksi ja seitsmekümnendatest siin töötava Mark Soosaare looming. Ajaloolisi montaažfilme tegi Vladimir Karassev-Orgussaar (Karasjov), spordifilme Hans Roosipuu. Hoo saab sisse filmiautor Peeter Tooming. Jüri Müüri ja Enn Säde äge filmipublitsistika on täis sotsiaalkriitilisi vaatlusi.

Perestroika aeg ei toonud stuudio dokumentaalfilmidesse järsku murrangut, küll aga võimaldas kõnelda seni vaikitud sotsiaalsetest probleemidest ja seni keelatud teemadest (Eesti aeg, mustlased, rahvusvähemused, prostituudid, vangid, geid). Peeter Tooming võitles oma filmidega kavandatava fosforiidikaevandamise vastu. Hannes ja Renita Lintropide lühifilmid said rahvusvahelise tunnustuse. Stuudio vähestest aimefilmidest tuleks nimetada 1970-te algusest tehtud Lennart Mere etnoloogilisi ja Rein Marani loodusfilme.

 “Tallinnfilm” kui filmitootmise kompleks

 Kogu nõukogude aja oli “Tallinnfilm” kompleksstuudio, mis tegi filmid valmis algusest lõpuni. Tal oli oma paviljon Kaupmehe tänaval, (ehitati ka uus, Hiiule, nurgakivi pandi 1980), oma must-valge laboratoorium, heliateljee, oma ülesvõttetehnika tsehh, dekoratsiooni- ja kostüümiladu (tänaseks laiali kant ud), dublaažiosakond (venekeelseid filme dubleeriti eesti keelde 1946-st aastast, algul ka mängufilme, kuid animafilme kuni viimase ajani.). Nukufilme valmistati stuudio paviljonis Randveres. Muidugi oli stuudiol ka transpordi-, valgus- ja pürotehnika osakond. Seoses tootmise reorganiseerimisega N Liidus moodustati 1984 stuudios kolm loomingulist tootmisühendust (LTÜ-d): mängufilmide LTÜ, kroonika-, dokumentaal- ja populaarteaduslike filmide LTÜ ning joonis- ja nukufilmide tegemiseks multifilmide LTÜ.

 1990 lõpetas stuudio direktor oma käskkirjaga mängufilmide LTÜ tegevuse ja moodustas stuudio koosseisus isemajandava stuudio “Joonisfilm”. Aastal 1991 on stuudio struktuuris 21 osist, s.h. stuudio “Joonisfilm”, stuudio “Nukufilm” ja kroonika stuudio. Endiselt tegutseb dublaaži grupp. Mängufilmide tegijaid saavad palka struktuuriosast “Mängufilmide töötajad”.

 Eesti on iseseisev. “Tallinnfilm” kuivab kokku

 Aprillis 1992 reorganiseeritakse “Tallinnfilm” riiklikuks aktsiaseltsiks ja seoses riikliku finantseerimise lõpetamisega alustatakse kõikides osakondades koondamist. Stuudio töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba ligi 500 inimeseni.

 Seni tagas kõikide mängu- ja animafilmide tegemise rahaliselt N Liidu Kinokomitee Moskvas (Goskino), mis moodustas enamuse stuudio eelarvest. Propagandaringvaated ja dokumentaalid tulid Eesti NSV eelarve kaudu. Iseseisvunud Eesti kultuuri- ja haridusministeerium otsustas 1993 aastast filmi alal üle minna asutuste finantseerimiselt projektide finantseerimisele ja ministeeriumi rahastamistaotlustele ilmus uus amet –produtsent. Viha nõukoguliku filmitootmise ja selle ületsentraliseerituse vastu hävitas seni kogu Eesti filmitootmist koondanud stuudio. ”Tallinnfilm” oli paljude jaoks nagu liidutehas Dvigatel või võimukas sovhoos või kolhoos ja samastus enamiku kineastide teadvuses kõige nõukogulikkuse taagaga. Teatrid nii ei käitunud ja tagantjärele on selgunud, et vihane filmimaailm viskas koos väga räpase pesuveega soojast lesimisvannist välja ka lapse, s.t. oli nõus filmitootmise täieliku detsentraliseerimisega. Samuti ja samal viisil lõpetati suurtootmine ka põllumajanduses.

 Mais 1994 koondati koosseisust nuku- ja joonisfilmi stuudiod ja nende baasil moodustati aktsiaseltsid AS “Nukufilm” ja AS “Eesti Joonisfilm”. 1995. aastast lõpetati RAS “Tallinnfilmis” nii mängu-, kui ka dokumentaal- ja animafilmide tootmine. Stuudio viimaseks mängufilmiks jäi ”Tulivesi” (1994, koos Faama Filmiga). Jätkus ringvaadete “Eesti Kroonika” tegemine.

1. jaanuaril 1997 töötas “Tallinnfilmi” 11-s osakonnas 113 töötajat.

 Stuudio viimane film, ringvaade “Eesti Kroonika” (aastast 1989 ringvaate “Nõukogude Eesti” asemel) dateeriti 1. jaanuariga 1998. Sellega lõpetas ka “Tallinnfilm” filmide tootmise.

 Stuudios valmis aastatel 1941-1994 filme järgmiselt:

 täispikki mängufilme (1947-1994) - 121 *

lühimängufilme (1955-1993) - 27 **

dokumentaalfilme (1941-1994) - 504

aime- ja tellimusfilme (1954-1992) - 415

animafilme (1958-1994) - 194

neist nukufilme (1958-1994) - 128

joonisfilme (1972-1994) - 66

kinoringvaateid (1944-1997) - 1578

K o k k u - 3033 filmiühikut

 * Siia hulka on arvestatud ka esimesed peamiselt “Lenfilmis” a-il 1947-1955 valminud kolm esimest mängufilmi; “31. osakonna huku” ja “Savoy balli” kaks seeriat on arvestatud ühe filmina; “Näkimadalate” neli filmi on arvestatud eraldi. Täispikkade mängufilmide hulgas on ka kuus kontsertfilmi.

** Lühimängufilmide hulgas on kaks kontsertfilmi.

 Stuudios on töötanud peaaegu kõik Eesti kineastid. Ehk ainult Eesti Televisiooniga seotud nimed nagu Mati Põldre, Sulev Nõmmik ja Ants Kivirähk pole töötanud stuudio koosseisus.

 Tänane kaubamärgi säilitanud AS “Tallinnfilm” filme ei tooda.

 Aastail 1947-1994 (koos “Lenfilmiga” tehtud esimeste filmidega) on mängufilme teinud:

 43 režissööri

47 operaatorit

84 kunstnikku

93 stsenaristi

 Mängufilme on teinud:

17 filmidirektorit

28 helioperaatorit

29 toimetajat

48 heliloojat ja dirigenti

 Stuudiot on juhtinud:

12 direktorit (ka kohusetäitjat)

6 asedirektorit

 Valik mängufilme stuudios töötanud režissööridelt:

 Virve Aruoja – “Värvilised unenäod”, 1974, (koos Jaan Toomingaga; esilinastus 1975)

Roman Baskin – “Rahu tänav”, 1991

Arvo Iho – “Vaatleja”, 1987 (esilinastus 1988)

“Ainult hulludele ehk Halastajaõde”, 1990 (esilinastus 1991)

Igor Jeltsov – “Kutsumata külalised”, 1959

Tõnis Kask – “Vana mees tahab koju”, 1991

Sulev Keedus – “Ainus pühapäev”, 1990 (esilinastus 1991)

Kaljo Kiisk – “Vallatud kurvid”, 1959 (koos Julius Kuniga)

“Jääminek”, 1962

“Keskpäevane praam”, 1967

“Hullumeelsus”, 1968 (esilinastus 1969)

“Surma hinda küsi surnutelt”, 1977 (esilinastus 1978)

“Metskannikesed”, 1980

“Nipernaadi”, 1983

“Saja aasta pärast mais”, 1986 (esilinastus 1987)

Kalju Komissarov – “Valge laev”, 1970 (esilinastus 1971)

“Metskapten”, 1971 (esilinastus 1972)

Grigori Kromanov – “Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964 (koos Grigori Kromanoviga)

“Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, 1966

“Viimne reliikvia”, 1969 (esilinastus 1970)

“Briljandid proletariaadi diktatuurile”, 1975

“”Hukkunud Alpinisti” hotell”, 1979

Arvo Kruusement – “Kevade”, 1969 (esilinastus 1970)

“Suvi”, 1976

“Don Juan Tallinnas”, 1971 (esilinastus 1972)

“Naine kütab sauna”, 1978 (esilinastus 1979)

“Sügis”, 1990 (esilinastus 1991)

Valentin Kuik – “Lurich”, 1983 (esilinatsus 1984)

“Perekonnapildid”, 1989

“Armastuse lahinguväljad”, 1992

Veljo Käsper – ”Viini postmark”, 1967 (esilinastus 1968)

“Aeg elada, aeg armastada”, 1976 (esilinastus 1977)

Leida Laius – “Mäeküla piimamees”, 1965

“Libahunt”, 1968 (esilinastus 1969)

“Ukuaru”, 1973 (esilinastus 1974)

“Kõrboja peremees”, 1980

“Naerata ometi”, 1985 (kaaslavastaja Arvo Iho; esilinastus 1986)

Aleksandr Mandrõkin – “Kui saabub õhtu…”, 1955

“Perekond Männard”, 1960

Mikk Mikiver – “Indrek”, 1975 (esilinastus 1976)

“Doktor Stockman”, 1989

Helle Murdmaa – “Nukitsamees”, 1981

“Karoliine Hõbelõng”, 1984 (esilinastus 1985)

“Metsluiged”, 1987

Jüri Müür – “Ühe küla mehed”, 1962

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964 (koos Grigori Kromanoviga)

“Kirjad Sõgedate külast”, 1966

“Inimesed sõdurisinelis”, 1967 (esilinastus 1968)

Olav Neuland – “Tuulte pesa”, 1979

Viktor Nevežin – “Tagahoovis”, 1956 (esilinastus 1957)

“Juunikuu päevad”, 1957

Marek Piestrak – “Navigaator Pirx”, 1978 (esilinastus Tallinnas 1980, koos Poola stuudioga Zespoly Filmowe)

“Saatana pisar”, 1993 (koos firmaga Eskomfilm ja Poola tootmisühendusega Oko)

Herbert Rappaport – “Valgus Koordis”, 1951 (“Lenfilm” ja Tallinna Kinostuudio)

Jüri Sillart – “Äratus”, 1989 (esilinastus 1990)

“Noorelt õpitud”, 1991 (esilinastus 1992)

Peeter Simm – “Ideaalmaastik”, 1980 (esilinastus 1981)

“Arabella, mereröövli tütar”, 1982 (esilinastus 1983)

“Inimene, keda polnud”, 1989 (esilinastus 1990)

Mark Soosaar – “Jõulud Vigalas”, 1980 (esilinastus 1981)

Semjon Školnikov – “Varastati Vana Toomas”, 1971(esilinastus 1972)

Aare Tilk – “Tule tagasi, Lumumba”, 1992 (Venemaa LÜ Ekran, Moskva, finantseerimisel)

Jaan Tooming – “Värvilised unenäod”, 1974 (koos Virve Aruojaga; esilinastus 1975)

Lembit Ulfsak – “Keskea rõõmud”, 1986 (esilinastus 1987)

“Lammas all paremas nurgas”, 1992

Peeter Urbla – “31. osakonna hukk”, 1980

“Ma pole turist, ma elan siin”, 1989

Hardi Volmer – “Tulivesi”, 1994 (koos stuudioga Faama Film)

 Eesti filmikriitikute TOP 10: Eesti parimad mängufilmid läbi aegade:

(küsitelu Eesti filmi 90. aastapäeva puhul 2002)

 1. “Kevade”, 1969. Režissöör Arvo Kruusement.

2. “Hullumeelsus”, 1968. Režissöör Kaljo Kiisk.

3. “Ideaalmaastik”, 1980. Režissöör Peeter Simm.

4. “Viimne reliikvia”, 1969. Režissöör Grigori Kromanov.

5. “Georgica”, 1998. Režissöör Sulev Keedus.

6. “Nipernaadi”, 1983. Režissöör Kaljo Kiisk.

7. “”Hukkunud Alpinisti” hotell”, 1979. Režissöör Grigori Kromanov.

8. “Naerata ometi”, 1985 Režissöör Leida Laius, kaasrežissöör Arvo Iho.

9. “Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964. Režissöörid Grigori Kromanov ja Jüri Müür.

10. “Tuulte pesa”, 1979. Režissöör Olav Neuland.