Avaleht

Dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöör Valeria Anderson (1968. aastast Anderson-Käsper) on sündinud 11. märtsil 1932. aastal Prantsusmaal Soulac-sur-Meris, tema Vabadussõja kangelasest isa oli sillaehitaja. 1938. aastast on ta elanud Eestis. Anderson lõpetas 1959. aastal Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK) mängufilmirežissöörina (oli Mihhail Rommi õpilane) ning töötas 1959–1989 Tallinnfilmis dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöörina. Teinud režissöörina 29 dokumentaalfilmi ja 98 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti" (1959–1984). 1965–1967 oli õppejõud Tallinnfilmi juures loodud filminäitlejate stuudios. Ta on Eesti Kinoliidu liige (1962). 1976 anti Valeria Anderson-Käsperile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Tema abikaasa oli mängufilmilavastaja Veljo Käsper.

Valeria Anderson-Käsperit peetakse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonna loojaks ja üheks kriitilise publitsistika rajajaks filmidokumentalistikas (terves tollases NSV Liidus). Oma filmide loomisel on ta kasutanud mitmesuguseid uuenduslikke võtteid, näiteks filminud varjatud kaameraga, kasutanud sünkroonkaamerat ja esile toonud konflikti. Tema probleemfilmid said auhindu nii iga-aastastel Balti vabariikide ja Valgevene kui ka üleliidulistel festivalidel. Olulisemad tõsielufilmid on "Kohtumised tänaval" (1960), "Tere, tüdrukud!" (1962), "Kivine hällilaul" (1964), "Reportaaž kuritööst" (1966), "Tagasitulek" (1966, baleriin Helmi Puurist), "Tõde" (1975), "Ketrajad" (1976), "Ma kardan kõrgust" (1976) ja "... ja supp on valmis õigel ajal" (1983).

Vaata ka isikulehte