Avaleht

Edith Sepp: Eesti film on viie aastaga Oscari nominentide hulgas

Rain Kooli, arvamustoimetaja

                                                                                                                                       23.03.2013, uudised.err.ee

Eesti filmi instituudi värskelt valitud juht Edith Sepp tunnistab ERRi uudisteportaalile antud nädala intervjuus, et ta pole kõige parem režissöör, kuid filmiinstituuti juhtima parim looja ei sobikski. Sepa hinangul aitab hoopis laialdane kogemus filmitegemise eri tahkudest tal luua parimatele tegijatele parimad tingimused.

Kaks aastat tagasi tulite te sellesse kabinetti ja need taimed olid teie sõnul kidurad. Täna vaatan ma ringi ja need on ilusad ja lopsakad. Taimedele olete te hästi mõjunud. Kuidas te kavatsete mõjuda Eesti filmivaldkonnale?
Ma arvan, et see kaks aastat on ka näidanud, et väga suur töö on ära tehtud. On pandud kokku Eesti filmi arengusuunad ning inimesi ja seda killustatust, mis Eesti filmi arengumaastikul enne minu tulekut oli ikka päris suur, on suudetud natukene ühtsemaks muuta.
Võib-olla probleemid said alguse ikkagi sel aastal, kui sõnadelt pidi minema tegudele ja inimesed hakkasid aru saama, et muudatused tulevad. Nendega leppida on erinevatel inimestel keeruline. Enne seda sai ikkagi ka filmivaldkonnale suhteliselt positiivselt mõjutud.

Teilt oodatakse – filmivaldkonna inimesed võib-olla isegi natuke südame põksudes – ikkagi mingisuguseid muutusi. Mis muutub?

Praegu on tegevus olnud väga tootmiskeskne ja keskendunud filmide ülesvõtmisele. See, kuidas me [seni] oleme filme arendanud – kui palju stsenaariume toetanud, kui palju tegelenud filmide ettevalmistusega – on oluline. Ma ei taha siin kellelegi liiga teha, on tehtud vastavalt võimalustele. Aga raskus[kese] võiks minna kiirustatud tootmiselt just sinna ettevalmistusele ja arengule, et meil oleks üldse rohkem stsenaariume, millest valida.
Noori tulijad tuleks innustada – et kirjutage, tehke, võimalused on. Kõigist võib-olla ei saa filmi, aga me anname võimaluse ja muudame need stsenaariumid sellega ka paremaks.
Kui me näiteks hakkaksime toetama 15 stsenaariumit ja tahaksime ideaalis toota kaheksat filmi, siis meil jääb teatud kogus stsenaariume, mis ei pruugi kunagi filmiks saada. Aga ega see töö pole maha visatud, tegelikult nende inimeste kirjutamisoskus on ju paremaks läinud.
See on tootmise seisukohalt vast kõige suurem muudatus. Teine asi, millega me ei ole lihtsalt jõudnud väga tegeleda, on see, mida edasi teha, kui film ükskord valmis saab. Muidugi võib rääkida, et me levitame filme (ja meil on väga tublid levitajad juba täna olemas), aga see on tegelikult Eesti-keskne.
On välja kujunenud ka teatud kaks või kolm festivali, kus me käime suurte gruppidega. Viiskümmend inimest käib igal festivalil kohal, aga miks me seal käime? Mis see tulem on? Võib-olla saadame kaks või kolm inimest, kes võtavad kõik need filmid kaasa ja esindavad meid? Müüvad meid, püüavad kontakte leida, agente leida. See ei ole praegu veel olnud väga mõtestatud tegevus, aga seda saab muuta.

Esimesed kriitikanooled on juba lennanud. Hirm on nüüd väga suur, et riik hakkab läbi teie kuidagi karmima käega filmitegijate loomevabadust piirama ja seda mingisse konkreetsesse sängi suunama.
See periood, kui ma ametnik olen olnud, on ikka väga väike võrreldes sellega, mida ma enne teinud olen. Pigem toimub muudatus selles suunas, et kompetentsikeskus, mis on seni olnud [Eesti filmi] sihtasutuse ja kultuuriministeeriumi jagada, liigub nüüd [Eesti filmi] instituuti.

Nii et teie lojaalsus liigub ministeeriumist täielikult Eesti filmile?
Eesti filmi instituudi juhi lojaalsus kuulub ikka päris kindlasti valdkonnale. Pigem ongi nüüd nii, et otsustamise tasand viiakse valdkonnale lähemale. Esimene asi on kokku kutsuda nõukoda – mis koosneb Eesti filmitegijatest, valdkonna esindajatest – ja nendega rääkida, tutvustada uusi platvorme ning asuda läbirääkimistesse.

Teil on seljataga teatud mõttes samasugune harta nagu ühiskonnas laiemalt – filmitegijate avalik pöördumine, kus kritiseeriti valikuprotsessi ja väljendati muret Eesti filmi instituudi loomise pärast. Üks läbiv teema oli "liiga vähe kodanikuühiskonda". Kas te nüüd saate lubada, et teie tulekuga Eesti filmi instituudi etteotsa filmivaldkonnas n-ö kodanikuühiskonda tuleb juurde? Või kas seda valdkonda on üldse võimalik väga demokraatlikult juhtida?
Kui see "kodanikualgatus" ongi filmitegijate ärakuulamine ja nendega koos otsuste tegemine – et see, mida nemad tahavad, mõjutaks instituudi juhtimist – siis loomulikult on see kindel eesmärk. On siiamaani olnud. Juba viimase kahe aasta jooksul on see suhtlus väga tihe olnud. Ma olen absoluutselt kõik kodanikud ära kuulanud.
Pigem on nüüd ikkagi tegude aeg. Me oleme nii palju rääkinud, kõik ritta seadnud, plaan on ka valmis. Nüüd peaksime oma tegudega hakkama tõestama, et me seda tegelikult ka mõtleme.

Võib-olla aitaks teid see, kui teil oleks lauale lüüa mõni šedööver – te olete õppinud filmirežiid – mille te saaksite lauale lüüa ja öelda, et ma olen Eestis parim tegija?
Ma ei usu, et parim tegija saab olla ka parim instituudi juht. Siis ta peabki tegema. Minu kohustus on tänastele parimatele tegijatele keskkond luua.
Kui ma arvaksin, et ma olen nii kõva režissöör, siis ma teeksin filme. Ma sain õigel ajal aru, et võib-olla ma ei pea saama režissööriks. Aga ma arvan, et ma olen paremal positsioonil – mul on kompetents, ma olen ise filme režissöörina teinud, tootnud, ma olen töötanud laboris filmiilmutajana. See tuleb selles positsioonis minu arust rohkem kasuks.

Lisaks filmiinimestele on ka lai üldsus, kes vaatab Eesti filmile peale ja mõtleb, et mida nad seal õieti teevad. Mõtleb välja anekdoote, et filmid stiilis "Tühirand" vastavad selles mõttes pealkirjale, et filmis on rand ja film on ka tühi oma olemuselt. Kuidas te hindaksite kodumaise filmi kvaliteeti ja kuidas te vastaksite nendele "tavalistele filmisõpradele", kes nuriseva,d et kvaliteet on kehv.
See, et side meie vaatajaskonnaga on väga nõrk, on üks suuremaid probleeme küll. Me nagu ei näe filmi ühiskondlikus kontekstis.
Kui ma hakkaks nüüd rääkima, mis filmid mulle meeldivad ja mis on halb, see ei oleks õige, sellest tekiks eetiline probleem. Loomulikult mul on oma maitse, ma ei saa seda eitada. Aga mina ei saa lähtuda sellest. Repertuaari loomine toimub tootmisosakonnas. Seal on minu arvates – loomulikult, kuna ma palusin, et Piret Tibbo tuleks peaprodutsendiks – minu jaoks üks Eesti tänaseid suuremaid ja tunnustatumaid spetsialiste sellel alal.
Eesmärk oleks muidugi, et oleks tehtud n-ö vaatajafilm ja oleks ka see "Tühirand" - sest on palju inimesi, olgu kas või tuhat, kellele väga "Tühirand" meeldib. Kas me siis võtame selle õiguse, et me n-ö filmikunsti edasi ei arenda? Meil ei ole seda õigust. Me peame eestikeelse filmi eest seisma, Eesti on ju ainuke koht, kus saab eestikeelset eesti tegijate filmi teha. See on meie kohustus.

Väike mure on seotud ka riikliku "tellimiskampaaniaga", mis on omakorda seotud Eesti riigi 100. sünniaastapäevaga. See tekitab ka kahtlusi, et riik hakkab nüüd jõuliselt filmitegijatele peale suruma, millest räägitakse. Et sünnivad uued "Marmortahvlid" ja "Detsembrikuumused" ning võib-olla veel tugevama riikliku käekirjaga.
Minu arust on see üldse laiem probleem. Tegelikult on meil vaja tootmist suurendada. Erinevaid filme võib ju teha. Ega siis see rahastus kuhugi ära ei kao, mida EFIst saab. Nii et võib teha neid võib-olla siis propagandamaitselisi filme, võib teha neid Eesti oma filme, autorifilme, aga võib ka teha näiteks kaastootmist.
Me võiksime avatud olla kõikidele võimalustele, sest eesmärk on ju asja tootmises hoida. Mida rohkem filme me toodame, seda professionaalsemad me oleme, seda parem tase meie filmidel on.

Meil on mingid muutused justkui juba toimunud – Ilmar Raag on teinud rahvusvahelise filmi, Kadri Kõusaar on teinud äsja täiesti ingliskeelse filmi... Kas see on Eesti filmi tulevik mingil tasandil?
Ma tooksin veel välja "Lisa Limone", mis on Mait Laasi väga hea animatsioonfilm.
See võiks olla üks osa jälle. Ega me ei saa eestikeelset filmi ära kaotada, selle eest peab võitlema väga tugevalt.
Suur publik, auditoorium, mõõdab filmi edukust väga lihtsates kategooriates: publikumenu...
"Seenelkäik"!
... – nad kas lähevad kinno või ei lähe. Teine mõõdik on, kas meid premeeritakse rahvusvaheliselt või mitte. Kuidas selle rahvusvahelise läbimurde poole ikkagi liikuda?
Võib-olla ei pea siin ka jälle jalgratast leiutama. Tuleb hakata väga varakult ande toetamisega tegelema, juba koolis. Kindlasti on väga määrav tähtsus [Balti filmi- ja meediakolledž] BFMil [ja sellel,] millised tudengid sealt välja tulevad. Ja kui see tegija hakkab pead kandma, [tuleb hoolitseda selle eest,] et tekiks selline keskkond, kus ta tahab filme teha ja saab ennast väljendada.
Meil ei ole täna seda sidet. Meil ei ole põlvkondade vahel sidet, meil vanad ei suhtle noortega, keskmine generatsioon teeb filme...

Raha on see teema, mis kerkib esile nii või teisiti. Selleks, et turundada, selleks, et rahvusvahelist läbimurret oodata, selleks, et toetada neid erinevaid filme erinevatele auditooriumitele, on ikkagi vaja raha. Kuidas saada Eesti filmile raha juurde?
Väike probleem on olnud selles ka, et me nii palju omavahel kakleme ja meil on nii palju probleeme. Kui hakatagi rääkima, et Eesti filmile on raha juurde vaja, siis kõik ütlevad, et kuulge, te nii kaklete seal omavahel, te olete ise nii killustunud.
Kui me ise oleme ühtsed, teame, mida me tahame ning suudame ennast ühiskonnale selgeks teha ja tekib positiivne kuvand tugevast Eesti filmist, siis on ju nendel rahajagajatel kergem ka otsuseid vastu võtta.
Lisaks peaks raha kindlasti vaatama ka väljastpoolt. Turundusraha võib-olla ei peaks tulema kultuuriministeeriumi eelarvest.
Veel üks suur teema on regionaalfondide loomine. Näiteks kui kaastootmist luua, siis selle raha ei saa Eesti filmilt ära võtta. Järelikult peavad tekkima regionaalfondid, kust siis saaks neid projekte toetada. Ja film ei peaks koonduma ka ainult Tallinnasse. Sellepärast tahaks ma siinkohal välja tuua Ida-Viru filmifondi, mis on esimene regionaalfond. Need inimesed on ikka täiesti hulljulged ja visionäärid, et nad meie ideedega kaasa tulid.

Mis teid Eesti filmi juures viimase aasta jooksul kõige rohkem rõõmustanud on?

Filmitegijad. Nendega suhtlemine, need ideed, mis meil olemas on, see power, millega nad tahaksid neid teostada. Minu arust oli eelmine aasta väga hea filmiaasta ka. Väga palju erinevaid filme igale maitsele tuli välja. Kui seda taset saaks säilitada!

Ma nüüd ikkagi küsin selle kiusliku küsimuse, millele vastamist te pidasite isegi natuke ebaeetiliseks – kui valida Eesti film, mis viimase mõne aasta jooksul on tõeliselt hea olnud, siis mis see oleks?

Tõeliselt hea on "Sügisball". Minu lugupidamine.
Teate, kui ma seda esimest korda nägin, siis ma ei teadnud, et see on eestlase tehtud. Ma läksin ühte ruumi sisse – ja ma teadsin, et see on Eesti film – ning vaatasin ja vaatasin ning mõtlesin, et Eesti film küll, aga kindlasti on režissöör kusagilt mujalt. Ja kui tuli välja, et Veiko Õunpuu – ma ei teadnud teda enne – siis... fenomenaalne, jah. Väga meeldib, väga.

Ja nüüd on teie ülesanne luua eeldused selleks, et sünniksid uued Veiko Õunpuud.

Jah, et tal oleks kergem filme teha, et ta tunneks, et ta on osa sellest kultuurist ja et tal võib-olla nii palju igapäevaprobleeme ei oleks. Sellise loomekeskkonna loomine.

Ja omamoodi ka presidendi roll, sest et nüüd olete te olukorras, kus justkui presidendivalimised on läbi, rahvas on natuke jagunenud ja nüüd tuleb võtta sama rahvas ning ühendada. Kuidas te seda kavatsete teha?

Ma loodan, et mulle antakse natukene aega.

Sada päeva?
Saja päevaga filmimaailmas muidugi absoluutselt midagi ei tee. Aga antakse aega atra seada.
Kohe peaks suhtlema hakkama. Täna hommikul saime juba nende... ütleme siis, et erinevat arvamust omavate inimestega paar kohtumist kokku leppida, et omavahel rääkida. Ma ikka usun sellesse. President peab ju ka rahvaga suhtlema ja aus olema. Olema aus oma võimaluste suhtes, mitte lubama asju, mida ei saa täita.

Kui te nüüd ja siin võtaksite endale eesmärgiks, et Eesti film peaks olema Oscari nominentide hulgas, siis mis aastal see juhtub?

Kuna Tanel Toom on ikka väga aktiivselt asunud tegema ja kuna tuleb Eesti Vabariik 100, siis kulub selleks... kolm aastat? Kolm kuni viis!

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm