Avaleht

1990-2010ndad: FILM TAASISESEISVUNUD EESTIS

 

Milliseks on kujunenud meie filmi käekäik Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel augustis 1991?

Siin on põhjust rääkida nii sisulistest muutustest ekraanil kui filmitootmise struktuursetest ümberkorraldustest. Muudatused ise on olnud radikaalsemad ja vahest valulisemadki kui meie teistes kunstivaldkondades: kulukat filmitootmist rahastati (ja üksiti suunati) eelneval perioodil valdavalt ju otse Moskvast.

Iseseisvuse saabudes tunti senisest enam huvi žanrifilmi vastu, publikumagnetiks kujunes Mati Põldre (1936) film legendaarsest heliloojast Raimond Valgrest „Need vanad armastuskirjad” (1992). Orienteeritus just žanrilisusele iseloomustas ka näiteks Hardi Volmeri „Tulivett” (1994).

Riikliku Tallinnfilmi (ja Eesti Telefilmi) monopoolne seisund filmide tootmisel oli minevikku jäänud, ridamisi ilmus aktiivselt tegutsevaid väikestuudioid.

Nii võeti aastal 1993 vastu põhimõttelise tähtsusega otsus minna filmitootmise riigipoolsel finantseerimisel seniselt stuudiokeskselt printsiibilt (ehk üksnes Tallinnfilmi doteerimiselt) üle projektipõhisele rahastamisele. Alul jagati raha kultuuriministeeriumi kaudu, aastast 1997 teeb seda Eesti Filmi Sihtasutus (EFS). Samuti toetab filmitootmist Eesti Kultuurkapital. Riiklik toetus on osaline, filmitootja peab suutma leida täiendavaid finantsallikaid.

Animafilm:

Kõige sujuvamalt on uute oludega kohanenud meie animafilm. Stuudiod Eesti Joonisfilm ja Nukufilm on suutnud säilitada eesti animatsiooni kunagise hea maine. Moodsa klassiku Priit Pärna tööd on jätkuvalt oodatud, olgu selleks „Hotell E” (1992) või koos Olga Pärnaga (1976) valminud „Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja „Tuukrid vihmas” (2010). Nauditavalt kõrget kunstiproovi pakuvad Mati Küti filmid (viimati „Taevalaul” 2010).

Riho Undi „Kapsapea” (1993) sai järje filmis „Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse” (1997) ja „Saamueli Internet” (2000). Janno Põldma (1950) ja Heiki Ernits (1953) tegid täispikad joonisfilmid „Leiutajateküla Lotte” (2006) ning „Lotte ja kuukivi saladus” (2011). Mait Laasil (1970) on valmimas täispikk S3D nukufilm „Lisa Limone ja Maroc Ornge tormakas armulugu”.

Animafilmi on tulnud mitmed nooremad filmitegijaid nagu näiteks Mari-Liis Bassovskaja (1977) ja Jelena Girlin (1979), Kaspar Jancis (1975) ja Pärtel Tall (1977), Priit Tender (1971) ja Ülo Pikkov (1976).

Dokumentalistika:

Keerukamaid aegu on aga pidanud üle elama meie dokumentalistika (lisaks muule ka üleminek filmilindilt video- ja digikandjale, mis algul mõjus pärssivalt).

Ometi saame aktiva poolel nimetada mitmeid Sulev Keeduse (1957) filme nagu vangide hingeellu süüviv „In Paradisum” (1993) või elumuutustega mitte alati sammu pidada suutvaid inimsaatusi jäädvustav „Jonathan Austraaliast” (2007), kahtlemata ka „Varesesaare venelased” (2012). Samuti kuuluvad uusaja dokumentalistika paremikku elu ääremaal dokumenteeriv Enn Säde (1938) „Nelli ja Elmar” (1998) ning Kersti Uibo (1956) psühholoogiliselt peenekoeline mehe-naise abielusuhteid jälgiv „Vaikeelu naisega” (2006).

On valminud mitmeid filmiloolisi portreid kolleegidest kineastidest. Üksiti on need filmid pakkunud senisest komplitseeritumat inimesekäsitlust nagu Jüri Sillarti „Antoša” (1995) filmioperaator Anton Mutist (1933-2003), Enn Säde „Jüri — see mulk” (2004) Jüri Müürist, Mait Laasi kaksikportree „Aja meistrid” (2008) Heino Parsist ja Elbert Tuganovist.

Mitmete kultuurilooliste filmidega on silma paistnud Manfred Vainokivi (1964), olgu siin näiteks teatrimees Eino Baskinit portreteeriv „Baskin” (2012).

Dorian Supin (1948) on „24 prelüüdis ühele fuugale” (2002) portreteerinud maailmakuulsat heliloojat Arvo Pärti (1935), kes noorpõlves kirjutas palju filmimuusikat Tallinnfilmi töödele. Katrin Lauri (1955) „Debora Vaarandi aeg” (2006) ei pääsenud poetessi portreteerides mööda nõukogude aega puudutavatest küsimustest, kuid seda huvitavam oli ekraanitulemus.

Tänaseks juba keskmise põlve autorite töödest on esile tõusnud Urmas E. Liivi (1966) „Palju õnne!” (2004), mis kõrvutab kolme erineva sotsiaalse taustaga nooruki elu tänases Eestis, annab neile videokaamera ja laseb nii neil end filmida. Ennekõike on aga tähelepanu äratanud tandem Jaak Kilmi (1973) ja Andres Maimik (1970). Nende ühistöö „Elav jõud” (2003) jälgib kolme erineva eluhoiaku, luuseri, intellektuaali ja yuppie olelusvõitlust edumüüdile orienteeritud Eestis. Maimiku „Vali kord!” (2004) sekkub provokatiivselt kõvakäelise korra ja võimu ihalejate ettevõtmistesse. Kilmi ja Kiur Aarma (1975) vaagivad krambivabalt endisaegse telemaastiku ideoloogilise võitluse küsimusi filmis „Disko ja tuumasõda” (2009).

Mängufilm:

Mängufilmi saatus on Eestimaal läbi aegade üksjagu heitlik olnud. Seda hinnatavam oli Orizzonti auhind Veiko Õunpuu (1972) „Sügisballile” Veneetsia 64. filmifestivalil sügisel 2007.

Aasta 2007 oli legendaarse 1968. filmiaasta järel meie edukaimaid filmiaastaid. Eestimaal valmis kokku 10 (!) mängufilmi (1996 ja 2000 ei valminud ühtegi). Jõudsime ridamisi suurtele olulistele festivalidele. Kadri Kõusaare (1980) debüütfilm „Magnus” linastus Cannes’i Un Certain Regard raames. Ilmar Raagi (1968) koolivägivalla aineline „Klass” Karlovy Vary East of the West kavas.

Tõsi, suurfestivalideni ja auhindadeni olime paaril korral ka varem jõudnud. 2002 sai Simmi „Head käed” Berliini Panorama’l Manfred Salzgeberi auhinna. 2004 tõi omakorda Jaak Kilmi ja René Reinumäe „Sigade revolutsioon” Moskvast Hõbe-Jüri (Special Jury prize Silver St. George). Kuid Veiko Õunpuu „Sügisballi” pärgamine Veneetsias on senises selle kaliibri auhindade mitte ülearu pikas reas ikkagi kaalukaim.

Eesti uue kirjanduse klassiku Mati Undi (1944-2005) romaani ainetel valminud „Sügisball” on film üksindusest, võõrandumisest. Film jälgib põhjamaiselt sissepoole pööratud, enesesse pingeid koguvate tegelaste elu postsovetlikus linnamiljöös. Eriti tugev on Õunpuu keskkonna kujutamisel, enne filmi juurde jõudmist oli ta mõnda aega maali õppinud. Õunpuu sotsiaalsest närvist annab tunnistust ka tema „Püha Tõnu kiusamine” (2009).

Lisaks oli 2007. aastal omamaise filmi turuosa siinsete vaatajate seas 14,3%, millega edestasime oluliselt teisi Balti riike, hakkasime tasapisi lähenema Skandinaavia naabrite vastavale näitajale. Kinos käidi 2011. aastal keskmiselt 1,84 korda. Uue iseseisvusaja vaadatuim eesti film on olnud Elmo Nüganeni (1962) „Nimed marmortahvlil” (2002) 167 958 vaatajaga, edestades sellega Hollywoodi menufilme (üksnes „Avatar” on eestimaalasi rohkem köita suutnud).

Muidugi, kõik see ei ole sündinud üleöö. Sulev Keedus üritas eelnevatel aastatel jätkuvalt kõrgel hoida autorifilmi aadet. „Georgica” (1998) ja „Somnambuul” (2003) kujutasid XX sajandi kataklüsmide järgset eshatoloogilist maailma, otsisid väljapääsu, kuidas ületada maailma traagiline lõhestatus.

Põlvkondade vahetuse algusest mängufilmis andsid esimestena märku Rainer Sarneti (1969) „Merehaiguse” auhind tudengifilmide festivalil Moskvas 1994 ja Jaak Kilmi „Külla tuli” tunnustamine Oberhausenis 1999 (Main Prize). Nii Sarnet kui Kilmi said filmihariduse Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Originaalne ideelt, meie aja õhumüümisi ja manipulatsioone ekraanile tuua üritav oli Marko Raadi (1973) „Agent Sinikael” (2002). Hoolimata ülinappidest vahenditest (low-budget’i asemel vaata et sõna otseses mõttes no-budget) kujunes üllatavalt tuumakaks Von Krahli teatri egiidi all valminud ühisprojekt „Tabamata ime” (2006). Eduard Vilde ainetel. Kuue noorema autori seast tõusid enam esile Maimiku ja Kilmi filminovellid, sarkastilis-groteskse „eesti elu” pseudodokumentaalsed jäädvustused.

Aastal 1992 alustati filmiõppega Tallinna Pedagoogikaülikoolis, aastast 2005 tegutseb Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakool. Meie filmitudengid täiendavad end maailma teisteski filmikoolides. Nii et potentsiaali võiks nagu jaguda. Koguni filmimaailma Olümpose arvates, millest annab tunnistust Tanel Toomi (1982) „Pihtimuse” (The Confession) pärgamine parima välismaise tudengifilmi Oscariga suvel 2010. Anu Auna (1980) lühifilm „Vahetus” (2010) on festivalidelt järjekindlalt auhindu noppinud.

Aastad pole vennad. Nii oli aastal 2009 omamaise filmi turuosa jälle kõigest 2,03%, seitse korda väiksem kui 2007 — väikese kinematograafia puhul tuleb kõikumistega arvestada, iseasi, kas need just sedavõrd suured peaks olema.

Selle kainestava, ent ometi mitte pessimistliku noodiga lõpetagem lühiülevaade eesti filmiloost. Meie filmi saavutused pole sündinud tühjale kohale, vaid on aastate ja aastakümnete pikkuse tegevuse vili. See tõsiasi annab meile Eesti filmi juubeliaastal 2012 kindlust tulevikku vaadata.

 

Lauri Kärk: Eesti filmiloo lühikonspekt

1890-1910ndad 1920-1930ndad 1940-1950ndad 1960ndad 1970-1980ndad 1990-2010ndad  Eesti filmiloo lühispikker (kronoloogia)

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFSA
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm