Avaleht

1970-1980ndad: STAGNAST PERESTROIKANI

 

Mängufilm:

1960ndate tõusulaine jätkuna pakkus 1970ndate algus veel ühe eesti filmiloo pärli, meie ühe jõuliseima ning radikaalseima eesti teatriuuendaja Jaan Toominga (1946) koos Virve Aruojaga valminud eksperimentaalse lühifilmi „Lõppematu päev” (1971/90). Avangardne filmikeel, julge sissevaade oma kaasaega ja inimesse olid otsekui ära eksinud 1970ndate alguse halli argipäeva. „Eksitust” kinnitas ühemõtteliselt ka filmi keelamine ning see jõudus vaatajateni alles aastakümnete möödudes.

Tegelikult mõjus 1970ndate algus 1960ndate tõusulaine ja sellega kaasnenud ootuste-lootuste foonil tõsise tagasilöögina. Hruštšovi sula ja Kossõgini võimalike majandusreformide järel oli saabunud Brežnevi nn. küpse sotsialismi ajastu ehk stagna, mis teadagi ei soodustanud ka filmikunsti arengut.

Tõsisemast elavnemisest sai hakata rääkima alles 1970ndate lõpus. Kiisk leidis end uuesti Mati Undi käsikirja järgi valminud filmis „Surma hinda küsi surnutelt” (1977), tema järgnenud töödest tõuseb esile „Nipernaadi” (1983) August Gailiti järgi.

Grigori Kromanov tegi „Hukkunud Alpinisti hotelli” (1979) vendade Arkadi ja Boriss Strugatskite järgi. Filmiheliloojana sai selle tööga tuntuks Sven Grünberg (1956).

1977 valminud kolme lühifilmi sisaldav „Karikakramäng” andis tunnistust uue filmitegijate põlvkonna tulekust eesti filmi. Olav Neulandi (1947-2005) II MS järgset Baltimaade külategelikkust koos metsa varjunud Nõukogude võõrvõimu vastu võitlevate metsavendadega kujutav „Tuulte pesa” (1979) äratas laiematki tähelepanu ning pälvis 1980 Karlovy Varys debüütfilmide auhinna.

Olulisteks said Mark Soosaare „Jõulud Vigalas” ja Peeter Simmi (1953) „Ideaalmaastik” (mõlemad 1980). „Ideaalmaastik” (ka „Mida külvad…”) kujunes üldse üheks meie kunstikaalukaimaks mängufilmiks. Stalinliku sunniviisilise kolhoosikorra algaastad. Simm vaeb talle omases groteskses vormis kevadkülvivoliniku, poisiohtu komnoore otsuste eetilisi aspekte, kel tuleb lähtuda partei juhtnööridest ja/või reaalsetest oludest kevadkülvi korraldades. Simmi huvikeskmes on üksikindiviidi soovide ja püüdluste ning ühiskonna poolt pealesurutud sotsiaalsete raamide vastuolu. Seda ka mitmes järgnevas filmis, eelkõige „Tantsus aurukatla ümber” (1987) ja „Inimeses, keda polnud” (1989, kuulus Cannes’i filmifestivali kavva).

„Jõulud Vigalas” tekitas teravat poleemikat, sest Soosaar vaatles 1905. aasta revolutsiooni sündmusi kui stiihilist karnevali ning vastandas end isepäiselt ofitsiaalsele ajaloo- ja kangelaskaanonile. Mõistagi ei jäänud Soosaar karistamata: andeka ja mitmekülgse filmimehe edaspidisele karjäärile mängufilmis tõmmati kriips.

Uus põlvkond tõi ekraanile ka uued näitlejad. Kui 1970ndatel tuli Lembit Ulfsak (1947), siis 1980ndate uuenenud ekraan olnuks mõeldamatu ilma Tõnu Kargi (1947) ja Arvo Kukumäeta (1958). 1960-80ndad on pakkunud mitmeid filmirolle eesti teatri ühele suurimale näitlejale Ants Eskolale (1908-1989). N. Liidu teiste stuudiote filmides astusid üles Jüri Järvet (1919-1995) ja Leonhard Merzin (1934-1990).

Läbilõiget tavainimeste elust 1980ndate tühikäigul tuuritavas Eesti NSVs pakkus „Keskea rõõmud” (1986). Valentin Kuik (1943) oli stsenaariumit kirjutades silmas pidanud konkreetseid osatäitjaid, Lembit Ulfsaki lavastus lisas tõsisele filmile mängulisust.

Väikestele filmivaatajatele mõeldes valmis Helle Murdmaa (Karise) „Nukitsamees” (1981) Oskar Lutsu järgi Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu laulusõnadega. Olav Ehala (1950) on üks meie teenekamaid filmiheliloojaid.

Mõneti üllatavalgi kombel osutus üheks meie esimeseks nö. perestroika-lavastajaks Leida Laius (1923-1996). Eesti filmi grand lady oli vaadelnud eelnevates kirjanduse ekraniseeringutes klassikalise psühholoogilise draama vormis ja näitlejatööle suurt tähelepanu pöörates naise rolli läbi aegade („Ukuaru” Veera Saare järgi 1973, „Kõrboja peremees” Anton Hansen Tammsaare järgi 1979). Koos Arvo Ihoga (1949) valmis Laiusel 1985. aastal valus ja teravalt sotsiaalkriitiline film vanemate poolt hüljatud lastekodude kasvandikest „Naerata ometi” (ka „Mängud kooliealistele lastele”). Tegu oli üldse ühe esimese glasnosti-filmiga toonases N. Liidus ja sellisena äratas film tähelepanu mujalgi maailmas. Laius leidis järgnevalt tunnustust mitmetel naiskineastide festivalidel.

1980ndate teisel poolel võis kohata uusi lavastajadebüüte. Ideoloogilise surve alt vabanedes käsitleti seniseid tabuteemasid meie ajaloos. Seni filmioperaatorina tegutsenud Jüri Sillart (1943-2011) tegi filmi „Äratus” (1989) nõukogude võõrvõimude laiaulatuslikest vägivaldsetest deportatsiooniaktsioonidest.

Arvo Iho jõuline debüüt „Vaatleja” (1987) jõudis inimpsüühika varjatud kihtidesse süüvides hoopis sotsiaalse ja homo soveticus’e eritlemiseni. Rahvusvaheliselt äratas tähelepanu ka tema „Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990).

Dokumentalistika:

1970ndate alul alustas dokumentalistina Mark Soosaar (1946). Laialdast tähelepanu äratanud Soosaare „Kihnu naine” (1974) paistis silma julge värvimängu ja erinevate fototehnikate kasutamisega, tegelikkuse vikerkaarevärviliseks murdmisega kunstnikuprismas.

Järgnevaltki on Soosaarele omane olnud sugestiivne kujundlikkus ja poeetilisus, aga ka provotseeriv lavastuslikkus. Tema portreteeritavad ei pruugi mahtuda üldkehtivatesse raamidesse, võivad olla nö. kiiksuga veidrikest isemõtlejad („Härra Vene maailm”, 1981). Teisipidi on varjamatult isemeelne tuntuima eesti graafiku Eduard Viiralti käsitlus Soosaare „Maistes ihades” (1977). Soosaar võib uurida kaasaegset linnakeskkonda („Lasnamäe”, 1985), kuid ennekõike seisab ta hävimisohus kultuuride eest, ikka ja jälle on ta jõudnud kaameraga Kihnu saarele.

Andres Sööt ja Mark Soosaar on mehed, kes järgnevatel aastakümnetel on kõige enam mõjutanud meie tõsielufilmi arenguid. Seda enam, et Söödi ja Soosaare filmid on erinevatest, polariseeruvatestki arusaamadest kantud. Soosaare julge lavastuslikkus ja sundimatu subjektiivsus ühelt poolt, Söödi varjujääv autorihoiak või kohatine diskreetne iroonia teiselt poolt, kui paari olulisemat märksõna nimetada.

Andres Sööt (1934) on mees, kes ei unusta dokumentalisti (ajaloo)kroonikuks olemise missiooni. Olgu näiteks isikupärased aastakroonikad „Draakoni aasta” (1988) ja „Hobuse aasta” (1991). Või ka „Arnold Matteus” (1981), mis legendaarset linnaarhitekti jäädvustades dokumenteeris üksiti nii Tartu kui Eesti elu nõukogude ajal. Sööt väärtustab mälu. Kunstiloolast Villem Raami portreteeriv film kannabki pealkirja „Mälu” (1984).

Samas pole tihtipeale just paraadsündmusi jäädvustavad filmid ise kuidagi paraadlikud, Söödi terav-tundlik pilk märkab fassaadi taha jäävat sündmuste köögipoolt. Söödi laulupeofilm „Dirigendid” (1975) ei keskendu ootuspäraselt ja pealkirjas osutatult mõnele koorijuhile, vaid hoopiski laulupeoliste läbi linna kulgeva suure rongkäigu tehnilisele korraldajale. Söödi „Jaanipäev” (1978), mis jäädvustab rahvaliku ja looduslähedase jaanipäeva tähistamist võõras ja migrandistunud linnakeskkonnas, pakub sotsiaalkriitilist pilti elust Nõukogude Eestis.

Sotsiaalselt madala valulävega on olnud Ülo Tambeki filmid („Rõõmuratas”, 1979), samuti Jüri Müüri filmid „Künnimehe väsimus” (1982, koos Enn Sädega). Kultuuriloolisi filme on teinud Peep Puks (1940), tema „Juhan Liivi lugu” (1975) paistab silma katsega interpreteerida traagilise elukäiguga poeedi luulekujundeid kinematograafiliste vahenditega. Peeter Toomingalt (1939-1997) pärinevad lisaks eesti fotoelu filmidele mitmed elukeskkonda ja selle saastatust käsitlevad filmid („Linnaloom”, 1981).

Loodusfilmide tegemisel on tulemuslik olnud Rein Maran (1931), käsitledes tihtipeale just nö. tõrjutute elu, näiteks rästikuid või kärnkonni filmides „Tavaline rästik” (1978) ja „Nõialoom” (1981). Soome-ugri rahvaid ja nende etnograafilisi tavasid on jäädvustanud 1970-1980ndatel Lennart Meri (1929-2006).

Avalikustamise käigus võimalikuks saanud avaram teemavalik, sh. seniste tabuteemade käsitlemine avaldus meie dokumentalistikaski. Olgu näiteks Mark Soosaare „Miss Saaremaa” (1989) või Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäevaks valminud Olav Neulandi „Hitler & Stalin 1939”.

Nõukogude perioodi lõpus pälvis nooremate tegijate töödest enam tähelepanu ja rahvusvahelist tunnustust Renita (1955) ja Hannes (1958) Lintropi tööstusliku Kirde-Eesti tuhamägede naisvalvuris sotsiaalset ja eksistentsiaalset seostav „Šurale” (1990).

Animafilm:

1972. aastal pani Rein Raamat (1931) filmiga „Veekandja” aluse järjepidevale joonisfilmide tegemisele Eestimaal. Raamatu kaalukamateks töödeks on eesti folkloorist pärinevat muinasvägilast kujutav eepiline „Suur Tõll” (1980) ning „Põrgu” (1983), tuntud kunstniku Eduard Viiralti 1930ndate graafiliste lehtede ainetel loodud nägemus Euroopa tsivilisatsiooni ähvardavatest ohtudest. Raamat on kaasanud oma filmidesse mitmeid eesti kujutavkunsti paremikku kuuluvaid autoreid ja arendanud viljakat koostööd helilooja Lepo Sumeraga (1950-2000).

Üheks rahvusvaheliselt tuntuimaks ja pärjatuimaks eesti filmitegijaks kujunes Priit Pärn (1946). Karikaturistina alustanud Pärna filmid on tulvil kõige ettearvamatumaid, kummaliselt paradokslevaid metamorfoose („Ja teeb trikke”, 1978; „Aeg maha”, 1984). Tema filmid on naljakad ja teravmeelsed, ometi ei välista see teisigi toone ning sootuks tõsise temaatika käsitlemist. Enim auhinnatud film „Eine murul” (1987) vaatleb üksikindiviidi elu kõledas totalitaarühiskonnas, on üks sügavamaid sissevaateid nõukogude aega eesti filmis tervikuna.

Teistest joonisfilmitegijatest väärib nimetamist Avo Paistik (1936): mõistujutuline „Hüpe” (1985) ja esimene täispikk, lastele mõeldud joonisfilm „Naksitrallid” (1990). Vormiotsingulisusega on silma paistnud Mati Kütt (1947): „Labürint” (1989) oli näiteks otse filmilindile kraabitud.

Uudsuse ja otsingulisusega paistsid silma ka mitmed nukufilmid. Filmis „Nael” (1972) suutis Heino Pars originaalse ja napi, üksnes naeltegelasi kasutava vormilahenduse abil kujukalt üldistada mitmeid inimloomuse omadusi.

1977. aastal valmis Elbert Tuganovil stereonukufilm „Suveniir”, esimene 3D nukufilm N. Liidus ja tõenäoselt maailmaski.

Värsket verd tõi nukufilmi tandem Riho Unt (1956) ja Hardi Volmer (1957). Tegelaskujude isikupära karakteriseerivad ning humoorikalt nüansirikkad Undi-Volmeri nukulahendused on võimaldanud ka tõsisemat teemaasetust ja allegooriat („Sõda” 1987).

Kunstiliselt kaalukad on olnud mitmed Rao Heidmetsa (1956) nukufilmid. „Papa Carlo teatris” (1988) vaatleb ta inimese ja marionettnuku vahekorda. Sürrealismisugemetega „Noblesse oblige” (1989) räägib seltskondliku etiketi maneerlikkusest.

Moskva Sojuzmultfilmi kõrval tehti joonis- ja nukufilme teistegi liiduvabariikide filmistuudiotes, kuid just eesti animafilmil õnnestus välja kujundada oma animafilmi koolkond, mida tunti ja teatakse tänagi kaugel väljaspool Eestit.

 

Lauri Kärk: Eesti filmiloo lüikonspekt

1890-1910ndad 1920-1930ndad 1940-1950ndad 1960ndad 1970-1980ndad 1990-2010ndad  Eesti filmiloo lühispikker (kronoloogia)

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFSA
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm