Avaleht

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar

1931 - 2015

Ajakirjanik, ajaloolane, filmilavastaja ja publitsist Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (sünnipäraselt ja aastast 2012 uuesti Vladimir Georg Julian Orgusaar, 1953–1976 Vladimir Karasjov) sündis 14. detsembril 1931. aastal Tallinnas teenistuja Jaan (Joann) Orgusaare pojana. Pärast isa surma sõitis ta koos emaga Siberisse sugulaste juurde, kus võttis omale ka vene perekonnanime. Õppis 1955–58 Tomski Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning töötas Tomski oblasti teleraadiokomitee korrespondendina (1958–59). 1959–65 tudeeris Karasjov Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI, VGIK) filmiteadust ja alates 1960. aastast Sergei Gerassimovi juhendamisel ka mängufilmirežiid. 1964–65 osales ta Moskvas nn kinematograafilise teatri loomisel ja selle tegevuses. Tallinna naasnud, töötas Vladimir Karasjov 1965–69 Tallinnfilmis ja 1969–74 Eesti Telefilmis stsenaristi ja režissöörina ning 1972–76 poole kohaga nädalalehes Sirp ja Vasar filmitoimetajana. Mais 1976, saanud nõukogude delegatsiooniga esmakordselt läände Cannes’i rahvusvahelisele filmifestivalile, palus ta Prantsusmaa ametivõimudelt poliitilist varjupaika. Prantsuse üldsuse abil nõudis Karasjov oma näitlejast abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarahi (sündinud 1972) väljapääsu N Liidust, mis saavutati 1981. 1981–2000 tegi Karassev-Orgusaar vabakutselisena kaastööd raadio Vaba Euroopa/ Raadio Vabadus (RFE/ RL) eesti- ja venekeelsete saadete toimetustele - tema esimesed saated said alguse dissident Jüri Kuke surmast - ning esines hiljem ka Prantsuse ja Välis-Eesti ajakirjanduses. Tema saatesarjade peateemaks kujunes Eesti sovetiseerimise lugu, selle tagajärjed ja tee ettevalmistamine taasiseseisvumisele. Oma raadiovestluste sarja „Mõtisklusi ja tähelepanekuid“ põhjal avaldas Karassev-Orgusaar 1988–90 Stockholmis neli ajaloolis-publitsistlikku raamatut. Ta korraldas Pariisis (eeskätt Pompidou kultuurikeskuses ja Pariisi Soome Instituudis) Eestit tutvustavaid üritusi ning osales poliitilistes aktsioonides iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi taastunnustamiseks Prantsusmaa ja teiste lääneriikide poolt. Karassev-Orgusaar valiti 1989 Eesti Kongressi saadikuks ja kahel järgmisel aastal oli ta Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal. Ühtlasi oli ta Eesti Vabariigi õiguste kaitse komitee (hiljem Association France-Estonie – Pont de la Démocratie) asutajaliige ja kaaspresident. Eesti Kinoliidu liige oli Karassev-Orgusaar 15. jaanuarist 1971 (kustutatud  nimekirjast 1976, taastatud 2007). Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal andis 8. aprillil 2011 Eesti suursaatkonnas Pariisis filmiloojale üle talle president Toomas Hendrik Ilvese poolt annetatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar suri Pariisis 27. jaanuaril 2015. aastal ja on maetud Père­Lachaise’i kalmistule.

1966. aastast pühendus Vladimir Karasjov autorifilmide tegemisele, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa filme keelustati poliitilistel põhjendustel. Tema ajaloolise filmidokumentalistika üheks tööks oli "Eelkäija" (1967) Viktor Kingissepast, teine sama tsükli film "Pööripäev" (1968) oli juunipöördest, kolmas – "Väejuht" (1968) punasest armeekomandörist August Korgist. Ent triloogia iga film kandis ka teist, päris pealkirja: "Inimene ajaloo mängukannina", "Inimmassid ajaloo mängukannina" ning "Stalin ja tema ohver". "Eelkäija" avas eesti revolutsionääride traagikat. "Pööripäev" tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud invasiooniga. "Väejuht" arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades Stalinit ja paraadi juhatanud Korki – Stalini üht terroriohvrit.

Vladimir Karasjovi suurtööks kujunes Eessaare Aadu (Jaan Anvelti) romaani "Linnupriid" motiividel vändatud neljatunnine mängufilm "Lindpriid" (1971). Konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas novaatorlik-eksistentsialistlikus „tele“mängufilmis (film ei olnud algselt mõeldud telefilmina, vaid pidi valmima Tallinnfilmis) proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Paraku ei saadud Eesti Telefilmi ega kompartei juhtkonna käest esitusluba, film pandi riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18aastase hilinemisega jõudis see ka kodumaise televaatajani. Samal 1989. aastal linastus "Lindpriid" ka Pariisis Vabaduse Ekraanide festivali raames, tähistamaks Suurt Prantsuse Revolutsiooni. Karassev-Orgusaare mängufilm on kuuekümnendate aastate eksperimentaalse kino produkt. Nagu Anveltki, kujutab ta inimese hinge küpsemist/lagunemist ekstreemsetes tingimustes ja tema sümbolid vajaksid raamatu mõõtu käsitlust.

Kõigile Karasjovi filmidele kirjutas muusika helilooja Veljo Tormis, kes astus "Lindpriides" üles ka näitlejana. Tormis pühendas Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarele 7-minutise heliteose Hando Runneli tekstile "Lindpriiuse rasked päevad". Selle esiettekanne, kus esinesid metsosopran Leili Tammel ja ENSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor dirigent Olev Oja juhtimisel, toimus Estonia kontserdisaalis 18. oktoobril 1980.

Filmograafia

1974 Sepikoda (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist (+ Uno Maasikas), režissöör

1974 Autojuhid (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

1973 Rasked aastad (telemängufilm; "Lindpriide" lühendatud ja kohandatud variant), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

1971 Lindpriid (telemängufilm neljas osas), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör; peaoperaator Rein Maran /esilinastus 03.02.1989/

1969 Uus aeg (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

1968 Väejuht (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

1968 Pööripäev (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist, režissöör

1967 Eelkäija (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist, režissöör

Valikbibliograafia

Raamatud, monograafiad

Rämmeld, E. (2006). Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist! Tallinn: Tänapäev.

Arme, L. (koost.) (2004). C'est la vie. Elu on selline. Ene Rämmeld. Tallinn: Tänapäev.

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1990). Ždanov ja meie. Mõtisklusi ja tähelepanekuid [RFE raadiovestete sari]. Stockholm: Eesti Rahvusfond.

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1989). Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie. Mõtisklusi ja tähelepanekuid [RFE raadiovestete sari]. Stockholm: Eesti Rahvusfond.

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1988). Molotov, Vorošilov ja meie. Mõtisklusi ja tähelepanekuid [RFE raadiovestete sari]. Stockholm: Eesti Rahvusfond.

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1988). Molotov ja meie. Mõtisklusi ja tähelepanekuid [RFE raadiovestete sari]. Stockholm: Eesti Rahvusfond.

Artiklid

2015

Lahkus filmi "Lindpriid" režissöör Karassev-Orgusaar (2015). Eesti Päevaleht, 28. jaan, lk 12.

Suri "Lindpriide" režissöör (2015). Õhtuleht, 28. jaaan, lk 13.

Säde, E. (2015). Ühe linnuprii lahkumine. In memoriam. Vladimir Karasjov 14.12.1931-27.01.2015. Postimees, 28. jaan, lk 14-15, ill.

2013

Reimer, A. (2013). Revolutsiooniline unefilm [Vladimir Karasjovi „Lindpriid“]. Eesti Päevaleht, 5. veebr, lk 2.

Laasik, A. (2013). Vladimir Orgusaar: partei kartis "Lindpriide" nakatust [intervjuu]. Eesti Päevaleht, 1. veebr, lk 20.

2012

Laasik, A. (2012). Eesti Telefilm kinkis rahvale uue aasta saabumise puhul esilinastusi : Eesti Päevalehe filmiklassika jätkusarjas on viis televisioonile tehtud tippfilmi. Eesti Päevaleht, 15. nov, lk 11.

Säde, E. (2012). "Lindpriide" priikssaamise kroonika. Sirp, 11. mai, lk 22-23.

2011

Vanja, R. (2011). Tuntud filmimehe ja raadiohääle juubel. Vaba Eesti Sõna = Free Estonian.Word. http://www.vabaeestisona.com/index.php?option=com_content&view=article&id=1575:tuntud-filmimehe-ja-raadiohaeaele-juubel-&catid=15:eesti-uudised&Itemid=3 (27.04.2016).

Teder, T. (2011). "Lindpriide" autorist ja tema loomingust tehakse film [intervjuu Peeter Brambatiga]. Sirp, 16. dets.

Brambat, P. (2011). Vladimirile, üht filmiajaloo valget laiku värvides [Vladimir Karasjovist (Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar)]. Postimees, 14. dets.

Centenaire du cinéma estonien – les souvenirs de Vladimir Karassev (2011). [Cinémathèque Française demonstreeris filme "Lindpriid" (27. XI, 5. XII) ja "Pööripäev" (28. XI, 3. XII)]. http://www.cinematheque.fr/fr/dans-salles/rencontres-conferences/ils-sont-venus1/interview-vladimir-karra.html

Hanson, R. (2011). Tallinn on ilusaim linn maailmas, üllatus Karassev-Orgusaar [intervjuu; mõtteid Eestist ja filmist "Lindpriid"]. Postimees, 29. juuni, lk 14-15.

Hanson, R. (2011). Poliitiline põgenik tuli 35 aastat hiljem kodumaale [režissöör Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarele pühendatud autoriõhtust 27. juunil]. Postimees, 29. juuni.

Korp, L., Truup, M. (2011). "Lindpriid" 27. juunil Athena kinos: Eesti filmiajaloo unustatud suurteos. Müürileht, nr 15, suvi, lk 24.

Lõhmus, J. (2011). Tagasitulek! Edasiminek? [Vladimir Karasjov ehk Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarest, kes sel aastal tähistab oma 80. sünnipäeva]. Sirp, 17. juuni.

Säde, E. (2011). "Lindpriid" 40 [meenutused filmivõtetelt, väljavõtteid arhiivipaberitest]. Sirp, 17. juuni, lk 30-31.

2009

Ruus, J. (2009). Rändrahn eesti filmis ["Lindpriid"]. Eesti Ekspress: TV Ekspress, 26. nov.

Säde, E. (2009). Kuidas Alma Vaarman ÜRO-d tegi [1940. aasta juunipöördest jutustavast dokumentaalfilmist "Pööripäev", tolleaegsest poliitilisest õhustikust, filmi valmimisest]. Sirp, 15. okt.

2008

Lõhmus, J. (2008). Detsembrimässu filmikobarast. Vladimir Karasjovi "Lindpriid" on senini eesti filmi suur tundmatu. Sirp, 28. nov.

Säde, E. (2008). Enn Säde silmast ja meelest [fotomeenutus ajast, mil filmiti mängufilmi "Lindpriid"]. Sirp, 29. veebr.

2007

Haasmaa, E., Tiisväli, A. (2007). Miks "Lindpriid" keelati? Asjaosaliste endi omaaegseid arvamusi. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 115-120.

Arjakas, K. (2007). Saatus jääda riiulisse [filmist "Lindpriid"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 87-101, ill.

Karassev-Orgusaar, V.- G. (2007). "Lindpriide" autori kiri, mis loeti ette filmi linastamisel Kumus 1. aprillil 2006. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 102-104, ill.

2006

Vanja, R. (2006). Pühaduseteotaja sovetlikus paradigmas. Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar 75. Kesknädal, 13. dets.

Ruben, A. (2006). Ekraani õnnetuselaps ja ühepäevaliblikas [kauaks riiulile jäetud mängufilmist "Lindpriid" ning seal kujutatu mõistmine filmi valmimisaegses ja tänases Eestis]. Sirp, 7. apr.

Leivak, V. (2006). "Tahaks neile silma vaadata, kes selle sigadusega hakkama said!" [intervjuu Ene Rämmeldiga]. SL Õhtuleht, 25. märts.

Ruus, J. (2006). Maksimalisti elu [Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar ja tema "Lindpriid"]. Eesti Ekspress: TV-Ekspress, 23. märts.

2003

Karassev-Orgusaar, V.- G. (2003). Mitte eilse, vaid eelõhtu saar! [Umberto Eco romaanist "Eilse päeva saar"]. Eesti Ekspress: Areen, 18. sept, lk B9, ill.

Pihlau, J. (2003). Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad I. Tuna, nr 1, lk. 94.

Karassev-Orgusaar, V.- G. (2002). Tormise tulek Prantsusmaale. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 42-49, ill.

2001

Niklus, M., Karassev-Orgusaar, V.- G. (2001). 20 aastat Jüri Kuketa (1940-1981): Jüri Kuke mälestusele pühendatud aulakonverents Tartus 24. märtsil 2001. Kultuur ja Elu, nr 3, lk 44-45.

1999

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1999). "Midagi muud...": leheküljeke eesti filmi ajaloost okupatsiooniajal [Režissöör oma ränga saatusega mängufilmist "Lindpriid": filmi ideestikust, seda tabanud tsensuurist, oma koostööst helilooja Veljo Tormise ja filmi jaoks loodud ballaadi sõnade autori Hando Runneliga. Ballaad "Lindpriid" ilmus Runneli luulekogus "Lauluraamat" (1972)]. Kogumik: Läbi äreva vere: pühendusteos Hando Runnelile, Tartu, lk 111-125.

1998

Lõhmus, J. (1998). Pigem filmid, kui inimesed. Postimees, 24. dets.

1994

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1994). Andres Tiido haud Pariisis leitud: Eesti esimese vabadusvõitleja haud vajab korrastamist. Eesti Aeg, 16. nov.

1991

Karassev-Orgusaar, V.- G. (1991). Muinasjutt puurilindudest ja tõsijutt ajakirjanduse vabadusest [Eesti ajakirjanduse vabaduse harta]. Sirp, 30. aug.

1989

Lõhmus, J. (1989). Vastab Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 5-13, ill.

Laanemäe, A. (1989). "Lindpriid" – priiks! Sirp ja Vasar, 27. jaan.

1988

Soosaar, M. (1988). Lindprii asjus. Sirp ja Vasar, 23. dets.

Allik, J. (1988). Lindprii – kui kaua veel? Sirp ja Vasar, 16. dets.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm