Avaleht

Valdur Himbek

1925–1991

Filmilavastaja ja telerežissöör Valdur Himbek sündis 31.07.1925 Tallinnas näitleja Aado Hõimre pojana. 1933–40 õppis ta Anna Tõrvand-Tellmanni inglise kolledžis, pärast erakooli sulgemist jätkas õpinguid Tallinna 21. Keskkoolis, mille ta lõpetas 1943. Seejärel võeti ta sundkorras Saksa sõjaväkke ning teenis Luftwaffe eesti lennuüksuses, küll selle maapealses koosseisus (õhutõrjepatareis). Sõja lõppedes seikles Valdur Himbek Saksamaalt tagasi kodumaale, lõpetas 1949 Eesti Riikliku Teatriinstituudi esimese lennu ja töötas 1949–50 Võrus Lõuna-Eesti Teatri näitlejana. Teatrikoolis õppides tutvus ta oma tulevase naise, hilisema Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kontsertmeistri ja hinnatud pianisti Aino Himbekiga (neiupõlvenimega Vilimaa). Sügisel 1950 Valdur Himbek arreteeriti, sõjatribunal mõistis talle 25 + 5 aastat Kolõma vangilaagrit Magadani oblastis. Vabanenud Stalini surma järgse amnestiaga 1955, leidis Himbek tööd vastloodud Eesti Televisioonis, olles 22. töötaja selles asutuses. 1955–91 (koos vaheaegadega) töötas ta televisioonis režissööri assistendina, režissöörina ja peatoimetuse pearežissöörina, kelle põhitegevuseks oli publitsistlike, uudis- ja lastesaadete kujundamine. "Aktuaalse Kaamera" režissöörina tegutses Himbek 1964–86. Üle tosina aasta oli ta filmiamatööride tegemisi käsitleva-tutvustava saatesarja "8 ja 16" ekraanile tooja. Valdur Himbek suri 5. aprillil 1991 Tallinnas.

Lisaks telesaadetele ja -lavastustele tegi Valdur Himbek 19 dokumentaal- ja muusikafilmi, teismelistele mõeldud mängufilmi "Tuli öös" (1973, Eno Raua jutustuse "Tuli pimendatud linnas" järgi) ning osales raadiokuuldemängudes (näiteks kolonelina Andrzej Szypulski "Vaduzi agendis", 1969) ja telelavastustes (Ivan Turgenevi "Eelõhtul", 1958, lavastaja Ants Kivirähk, vastasnäitlejateks Grigori Kromanov ja Alfred Rebane). Esimene edu tuli 1965 laulupeofilmiga "Laul, ava tiivad!" ning Eduard Vilde 100. sünniaastapäevaks ja Eesti Televisiooni 10. juubeliks valminud telemängufilmiga "Külmale maale" (kaasrežissöör Ants Kivirähk; peaosades Leonhard Merzin, Linda Tubin, Ada Lundver ja Karl Ader). Järgnes telemängufilm "Võlg" (1966, Mati Undi jutustuse ja stsenaariumi järgi). Teisteks olulisemateks filmitöödeks on Eesti Telefilmi esimene värvifilm, novaatorlik muusikaline film-fantaasia "Katused ja korstnad" (1968, stsenaristiks, balletistseenide lavastajaks ja meespeaosatäitjaks oli naisevend Ülo Vilimaa) ja ballettfilm "Inspiratsioon" (1971, kaasstsenaristiks ja peaosatäitjaks taas Vilimaa).

Filmograafia

1985 Bande (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (episoodiline roll); režissöör Arvo Kruusement

1983 Nipernaadi (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: tuletõrjeülem); režissöör Kaljo Kiisk

1983 Mõeldes homsele (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Enno Holm)

1982 Majandi ja tehase vahel (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör  /esilinastus 19.02.1983/

1980 Sügisest kevadesse (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1980 24 tunni reportaaž (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1979 Oma kodu (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör  /esilinastus 24.03.1980/

1979 Mehed suurest sõjast (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör  /esilinastus 23.02.1980/

1977 Eesti tele-raadio (telefilm), Eesti Telefilm, režissöör

1977 Sõdur lauluta pole sõdur/ Солдат без песни не солдат (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist  /esilinastus 23.02.1978/

1976 Piiril/ Läänepiiril (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Harry Loit)

1974 "Laine" laulab laevalael (muusikafilm), Eesti Telefilm, stsenarist; režissöör Tiina Mägi

1973 Tuli öös (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör

1971 Inspiratsioon/ Вдохновение (ballettfilm), Tallinnfilm [Kesktelevisiooni tellimus], režissöör, stsenarist (+ Ülo Vilimaa)

1971 Romeo, Julia ja pimedus (Tantsib Ülo Vilimaa) (kroonikapala), Tallinnfilm, režissöör

1970 Nädalalõpp (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1968 Pimedad aknad (mängufilm), Eesti Telefilm, konsultant, näitleja (episoodiline roll]; režissöör Tõnis Kask  /digitaalselt taastatud ja taashelindatud 2008/

1968 Katused ja korstnad (muusikafilm, tantsufilm, film-fantaasia), Eesti Telefilm, režissöör, näitleja (roll: Kurat)

1968 Kuula käsku! (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Ülo Raudmägi, Klaus Mikko)

1967 Wartburg – 900 (dokumentaalfilm, olukirjeldusfilm, muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Ülo Raudmägi)

1967 Vikerkaar (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist

1966 Võlg (telemängufilm), Eesti Telefilm, režissöör

1965 Külmale maale (telemängufilm), Eesti Telefilm, režissöör (+ Ants Kivirähk)

1965 Laul, ava tiivad! (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör

1964 Urho Kaleva Kekkonen Eestis/ Soome president U. K. Kekkonen Eesti NSV-s (telefilm), Eesti Televisioon, režissöör

1963 Uue otsijad (dokumentaalfilm), Eesti Televisioon, režissöör  /film ei ole säilinud/

1959 Kutsumata külalised (mängufilm), Tallinna Kinostuudio, näitleja (roll: spioon); režissöör Igor Jeltsov

Rolle telelavastustes

1978 valvur – Julian Semjonov "Kolm rubiini" (lavastaja Eino Baskin, režissöör Ants Kivirähk)

1958 osaline – Ilja Ilf/ Jevgeni Petrov "Mürgiseened" (lavastaja Tõnis Kask)

1958 osaline – Ivan Turgenev "Eelõhtul" (lavastaja Ants Kivirähk)

Rollid kuuldemängudes

1982 Jaan Sütt – Riina Dmohovski "Kõige parem kingitus" (režissöör Kaarel Toom)

1969 kolonel – Andrzej Szypulski "Vaduzi agent" (režissöör Heino Kulvere)

1968 esineja – Reuben Goldberg "Lathropi kunstigalerii"

1965 Kõu – Ain Kaalep "Akkaniidi" (režissöör Salme Reek)

1964 osaline – Ellen Niit/ Jaan Kross "Narr laps" (režissöör Aarne Ruus)

1964 teksti lugeja – montaaž Eduard Tubina balletist "Kratt"

1963 James, toapoiss – Arthur Conan Doyle "Kolm jalarauda mustal taustal" (režissöör Kaarel Toom)

1962 sõdur – Heinrich Mann "Türann" (režissöör Kaarel Toom)

1962 hääl – "Joe Hill" (režissöör Aarne Ruus)

1962 poiss – Ilmar Rattus "Edasi läheme koos" (režissöör Kaarel Toom)

1962 osaline – Valdo Pant "Miška" (režissöör Leo Martin)

1962 osaline – Dinah Nelken "Keelutund" (režissöör Leo Martin)

1961 osaline – Nikolai Pogodin, dramaatiline raadiopoeem "Lenin"

1961 osaline – Rudolf Aller "Erikorrespondent" (režissöör Leo Martin)

1961 jutustaja – Veera Panova "Valgete ööde pidu" (režissöör Aarne Ruus)

1961 osaline – Fr. R. Kreutzwald/ Juhan Saar "Kalevite kangem poega"

1961 Saksa sõdur – Jan Otčenašek "Romeo, Julia ja pimedus" (režissöör Kaarel Toom)

1960 partisan – Peter Karvaš "Püha öö" (režissöör Vello Rummo)

1960 Tolja – Nikolai Pogodin "Elavad õied" (režissöör Kaarel Toom)

1960 hääl – Lope de Vega "Sevilla täht" (režissöör Kaarel Toom)

1960 nooruk – Jan Weiss/ S. Skladal "Tütarlaps ja tähed" (režissöör Leo Martin)

1959 osaline – Mait Metsanurk/ Endel Nõmberg "Ümera jõel" (režissöör Leo Martin)

1959 osaline – Tatjana Virta/ Anatoli Karanovitš "Õnnesärk" (režissöör Aarne Ruus)

1958 jutustaja – Aino Kallas "Patseba Saaremaal" (režissöör Leo Martin)

1958 osaline – Konstantin Kudijevski "Tuulest kiirem" (režissöör Aino Ripus)

1957 Timofei – Rudolf Aller "See juhtus nii..." (režissöör Enn Toona, näitejuht Aino Ripus)

1957 Polevoi – Boriss Lavrenjov "Murrang" (režissöör Enn Toona)

1957 jalutaja – Liidia Kompus "Eksamid" (režissöör Enn Toona)

1957 Aladdini sõber Hassan – Salme Oolu "Aladdini imelamp" (režissöör Aarne Ruus)

1956 Endel Aer – Juhan Smuul "Kirjad Sõgedate külast" (režissöör Kaarel Toom)

1956 noormees – Nora Adamjan "Arst Zarenšanist" (režissöör Kaarel Toom)

1956 osaline – Henrik Ibsen "Peer Gynt" (režissöör Kaarel Toom)

1956 osaline – Harri Külvand "Wolfgang Amadeus Mozarti lapsepõlv" (režissöör Aarne Ruus)

1956 osaline – Ethel Voynich "Kiin" (režissöör Kaarel Toom; esmaesitus 01.01.1956)

1955 töömees – August Kitzberg "Kauka jumal" (režissöör Kaarel Toom)

1950 Sergei Popov – Leonid Zorin "Noorus" (režissöörid Kaarel Toom ja Jüri Järvet)

Auhinnad

1968 parima stsenaariumi auhind, üleliiduline filmifestival "Inimene ja meri" – filmi "Kuula käsku!" eest

1966 parima režii auhind (koos Ants Kivirähkiga), I üleliiduline telefilmide festival Kiievis – filmi "Külmale maale" eest

1966 diplom mängufilmi arendamise eest (koos Ants Kivirähkiga), II Balti vabariikide, Valgevene ja Moldaavia teleprogrammide ülevaatus Vilniuses – filmi "Külmale maale" eest

1966 parima režii diplom, II Balti vabariikide, Valgevene ja Moldaavia teleprogrammide ülevaatus Vilniuses – filmi "Laul, ava tiivad!" eest

1965 Ajakirjanike Liidu preemia – telefilmi "Soome president U. K. Kekkonen Eesti NSV-s" eest


Valikbibliograafia

Artiklid

2013

Tuli öös [1976. aastal Tallinnfilmis valminud noorte detektiivifilm „Tuli öös“ ilmus DVDna Eesti lastefilmide sarjas, filmi saamisloost] (2013). Eesti Ekspress, 23. dets, lk 54, ill.

2012

Laasik, A. (2012). Telefilm tõi ekraanile 1960-ndate lootuse [Virve Aruoja "Ühe suve akvarellid" ja Valdur Himbeki "Võlg"]. Eesti Päevaleht, 28. dets.

Märka, V. (2012). "Püüa veel kedagi aidata, siis oled ise täiega kuses" [karjäärinõustamise episoodid Eesti filmides]. Eesti Ekspress, 16. veebr, lk 42-43.

2011

Palli, I. (2011). Filmikatse võlga tasuda [telemängufilmist "Võlg"]. Maaleht: TeRa, nr 33, 22.-28. aug.

Lõhmus, J. (2011). "Külmale maale" – üks kahest Vilde aasta mängufilmist. Maaleht, 3. märts.

2006

Tomberg, D. (2006). Tühirand ja maailma äär. Mati Undi "Tühirand" ja "Võlg" filmis. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 95-103, ill.

1990

Teinemaa, S. (1990). GULAGist otse Eesti Televisiooni. Esmaspäev, 10. dets.

1983

"Eesti Telefilm" ekraanil. "Mõeldes homsele" (1983). Televisioon, 24.-30. okt.

"Eesti Telefilm" ekraanil. "Majandi ja tehase vahel" (1983). Televisioon, 14.-20. veebr.

1979

Rannap, I. (1979). Muusik "Telefilmi" kaamera ees. Noorte Hääl, 24. jaan.

1973

Unt, M. (1973). Sõda alevis [mängufilmist "Tuli öös"]. Sirp ja Vasar, 21. sept.

1971

"Eesti Telefilm". "Laul, ava tiivad" (1971). Televisioon, 13.-19. sept.

"Eesti Telefilm" ekraanil. "Külmale maale" – 1965 (1971). Televisioon, 23.-29. aug.

"Eesti Telefilm" ekraanil. "Võlg" – 1966 (1971). Televisioon, 23.-29. aug.

1965

Treier, E. (1965). Väikeselt ekraanilt suurele [mängufilmist "Külmale maale"]. Sirp ja Vasar, 26. nov.

Liidja, M. (1965). E. Vilde "Külmale maale". Õhtuleht, 23. nov.

Tobro, V. (1965). "Külmale maale" teleekraanil. Rahva Hääl, 12. aug.

Loorents, A. (1965). "Viieks aastaks vangiroodu…". Pilt ja Sõna, nr 2, lk 16-17.

1963

Jürisson, A. (1963). "Külmale maale" ekraanile. Õhtuleht, 30. sept.

Katkeid meediast

GULAGist otse Eesti Televisiooni

Tekst: Sulev Teinemaa

VALDUR HIMBEK jõudis 1955. aastaks vaid viiendiku oma 25 + 5st ära istuda. Siis tuli üleüldine amnestia ning temagi pääses tagasi Eestisse. Sama aasta 3. detsembril alustas hr Himbek tööd vast loodud Eesti Televisioonis, kus ta oli ühtekokku 33 aasta. Selle aja jooksul sai kõike tehtud, sealhulgas režissöörina rohkesti tõsielu- ja muusikafilme. Küllalt tihti näidatakse aga praegugi veel tema mängufilme "Külmale maale" ja "Võlg". Kuid alustagem otsast peale.

Valdur Himbek ütleb, et ta on näitleja ja Doni kasaka tütre poeg. Nii see tõepoolest ongi. Adolf Himbeck, hilisem tuntud näitleja Aado Hõimre, õppis tsaariajal koos Ants Lauteriga raamatupidamist. Saanud ameti selgeks, läks ta parema teenistuse otsingul Kaukaasiasse. Seal, eestlaste asunduses, kohtaski Valduri isa oma tulevast kaasat, kes oli Donimaalt läheneva revolutsiooni eest pakku läinud. Ent bolševistlik hullus jõudis ka Kaukaasiasse. Alles kusagil 1920. aastal jõudsid vanemad suure surmaga siiski Eestisse.

Ema õppis õige ruttu maakeele selgeks ja kui talt hiljem küsiti rahvust, siis vastas ta alati, et on Doni kasakas. Isa alustas näitlejakarjääri Eesti Draamateatris ja töötas seal elu lõpuni. Väike Valdur oli pikkade valgete juustega armas poiss, keda väga hästi tunti kinos "Kungla", mis asus kunagi praeguse "Kosmose" lähedal. Alatihti tuli tal üksinda Lillekülast mööda Väike-Ameerika tänavat kinno ning lahked tädid lasksid ta ilma piletita saali.

Kaheksa-aastasena 1933 asus Valdur õppima inglise kolledži. Paraku ei jõudnud ta seal õpinguid lõpetada, enne tulid venelased sisse ja muidugi sulgesid erakooli. 1943. aastal, kui Valdur Himbek sai kaheksateistkümneaastaseks, võeti ta sundkorras saksa sõjaväkke. Ülemiste lennuväljal anti esialgsed teadmised ning 1944 viidi ta Saksamaale õhutõrjeväkke. Dortmundis Ruhrimaal oli terve hulk eestlasi, vähemalt kahte õhutõrjepatareid teenindati. Eestlaste ülesandeks oli ameerika lennukeid alla lasta ja eks seda tehtigi. Siis aga taheti neid dessandiga Inglismaale ja Taani paisata. Mehed tõstsis mässu ja selle tagajärjel saadeti nad kõik idarindele, Tšehhi-Poola piiri äärde.

Kuid selleks ajaks hakkas Saksamaa juba lagunema. Prahas langeski hr Himbek venelaste kätte vangi. Suures segaduses lasti aga õige pea seitsmeteistkümne mehega vangist jalga. Kuidagi hangiti ka mingisugused dokumendid ning seejärel aidati vene kergetööstuse komissaril röövitud elektrimootoreid ešeloni laadida. Riigi huve silmas pidades ei unustanud komissar ka enda omi ning käskis vagunisse paigutada ühtlasi paar klaverit. Tollesama ešeloniga õnnestuski Valduril sõja lõpuks ikkagi Eestisse jõuda. Siin ostis komissar tema ja teised mehed piirituse eest julgeolekult välja. Mõneks ajaks asus hr Himbek komissari alluvuses olevasse "Retti" tööle.

Õigupoolest tahtis Valdur Himbek minna õppima loomaarstiks, nagu oli tema onu, kuid Saksamaalt tulnuna osutus see muidugi võimatuks. Mõne aja pärast õnnestus tal siiski tänu isa tutvustele hakata tudeerima Draamastuudios. Teatriinstituudi lõpetamise järel saadeti ta kogu kursusega Võrru Lõuna-Eesti teatrisse tööle. Aasta pärast tuli Valdur Tallinna tagasi, et proovida raadiodiktoriks saada. Enne aga saabus 1950. aasta sügis, hr Himbek arreteeriti ning talle määrati 25 + 5 aastat.

Kolõmal tegi Himbek algul mullatöid, hiljem pääses ta ehitusmaterjalide laborisse. Pärast amnestiat 1955 sai ta tänu koolivennale televisiooni tööle. Valdur Himbek oli 22. töötaja selles asutuses. Ja nii need 33 aastat möödusid, algul töötas ta lühikest aega režissööri assistendina, peatselt sai aga režissööriks.

Vilde juubeli eel 1965 tegi ta koos Ants Kivirähkiga mängufilmi "Külmale maale". Komitee tollane esimees Leopold Piip laskis Valduril kirjutada tulevase filmi kohta retsensiooni, see tuli välja mahategev ning siis leidis Piip, et kuna Himbek teab, kuidas seda filmi teha, siis las ta teeb selle ise valmis. Nõnda sündiski.

Aasta hiljem valmis "Võlg" Mati Undi jutustuse järgi. Sellega oli hulk tegemist, mitte kuidagi ei tahetud nii skandaalse loo teleekraanile toomiseks luba anda. Alles Kirjanike Liidu õnnistus pani asjad liikuma. Hr Himbek ütleb ise, et ta oli siiski üksjagu vedelaks tehtud, nii mõnedki stseenid, mis oleksid pidanud filmis olema, jäeti välja.

Ja nii need aastad möödusid – filmid ja filmid. Pärast tuli töö "Aktuaalse Kaamera" režissöörina. Nüüd peab hr Himbek juba teist aastat, nagu öeldakse, väljateenitud pensionipõlve. Salamisi mõtleb ta aga memuaaride kirjutamisele: aastatega on nii mõndagi nähtud ning alates 1945. aastast on Valdur Himbek kõik olulisemad juhtumised taskuraamatusse üles märkinud.

Teinemaa, S. (1990). GULAGist otse Eesti Televisiooni. Esmaspäev, 10. dets.

Nelikümmend aastat varem

1966. aastal telefilmina lavastatud "Võlg" (stsenarist Mati Unt oma samanimelise jutustuse põhjal) alustab justkui samast kohast, kust "Tühirand" nelikümmend aastat hiljem. Taas tahab peategelane (Lauri) jõuda oma elus selgusele. Taas ollakse autoga teel. Taas seistakse oma küsimustega mere ääres, taas on suve lõpp.

Režissöör Valdur Himbek on teinud oma aja kohta julge filmi, kus noor inimene otsib eneses vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Ühiskondliku (loe poliitilise) plaani asemel on subjektiivne, isiklik ja pealegi kahtlev hoiak. Koos operaator Anton Muti suurepärase kaameratööga ehitatakse film üles diskreetselt (stseeni Lauri ja Reesi öisest ujumisest võib lausa vaadata kui stseeni, kus looduse kaudu antakse kaunis vaste ärkavatele tunnetele). Lahendusi filmis ei pakuta, on küsimused, on elutaju.

Filmi tegelased on küll oluliselt nooremad kui "Tühirannas". Lauri on üheksateistkümneaastane. Kuid paljud põhilised küsimused küsitaksegi ju ära just sellises või veelgi varasemas eas. Küsitakse siis, kui õiglustaju on eriti õrn, kui korraga hakatakse teravalt tajuma maailma tema vastuolulisuses.

Lauri (Enn Merioja) on autojuht, kes Pärnusse sõites võtab peale teepervel hääletava neiu Reesi (Tiiu Soo). Reis kujuneb veidi pikemaks, kui algul plaanis; autoga tekib teel tõrge ja noored on seetõttu sunnitud kauem koos olema. Jõudnud Pärnusse, kutsub Lauri Reesit samaks õhtuks välja, vastastikune sümpaatia on tekkinud. Kuid Pärnus ootab Laurit ka Malle (Tiiu Lukk). Malle on Laurist vanem, rohkem elu näinud, ilmselt armastab ta Laurit, Lauri aga ei tea... Pärnus ei lähegi Lauri algatuseks Malle, vaid sõber Enno (Raivo Trass) juurde. Kolmekesi pidutsetakse õhtul rannahoones, vahepeal käivad Lauri ja Reesi ujumas...

Taas restoranis istudes kõneleb Reesi loo ühest oma klassi tüdrukust. Tüdruk oli vaene ja nääride ajal jättis klassi populaarseim poiss talle kohustusliku (loosiga jagatud) kingituse tegemata. Õpetaja võttis juhtumi hiljem üles ja poiss oli nõus oma võla tasuma, kuigi tagantjärele. Poiss tõigi kingi, aga tüdruk ei võtnud seda enam vastu. Kink vedeles koolis, kuni koolitädi selle minema viskas. Ongi kõik.

Pärast kohtumise lõppu on Lauri Reesisse armunud. Hommikul aga ootab teda kohtumine Mallega. Lauri läheb kohtamisele pooleldi vastu tahtmist. Malle teatab, et nad saavad lapse.

Võlg, millest räägib Reesi, saab enamaks kui lihtsalt üks lugu vaesest tüdrukust, kellest nääride ajal ei hoolitud. Mati Undi jutustus ja ka film puudutab tunnete allhoovusi. Võlg, millest siin räägitakse, on midagi sellist, mida väga selgelt määratleda ei saagi. Ei selgugi, kas võlgu ollakse konkreetselt kellelegi teisele, iseendale või siis elule laiemalt. Lauri mõtleb oma sõbrast, kes surma saanud, ja küsib: "Miks just tema pidi minema?" Kuid võlg on, ning arusaamiseni võlast on jõutud, kui endalt on küsitud, mis on elus tõeline, ning kas ise ollakse tõelisuseks valmis? (Lauri Reesile: "Mulle tundub, et olen kogu elu elanud valesti.")

Lõpetuseks pildike maailma äärest

Stseenis, kus Lauri ja Reesi öösel koos ujuma lähevad, ütleb Reesi: "Mõtle, meie seisame siin koos sinuga mere ääres ja saja aasta pärast võib-olla keegi mäletab meid. Aga miljoni aasta pärast ei ole mitte kedagi, kes võiks mäletada. Mitte ühtegi inimest. Aga meri on ikka. Ja minu mõte ka. Tema on igavene, sest tema võib sinna välja jõuda, kus pole ühtegi inimest." Parasjagu on öö ja silmapiiri ei ole näha.

[väljavõte Donald Tombergi arvustusest "Tühirand ja maailma äär", Teater. Muusika. Kino, nr 3, 2006]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm