Avaleht

Theodor Luts

(14.08.1896 – 24.09.1980)
filmioperaator ja -lavastaja

Theodor Luts sündis 14. augustil 1896 Kuremaal tulevase rahvakirjaniku Oskar Lutsu noorema vennana. Tema lapsepõlv möödus Palamusel. Õppinud Simuna kihelkonnakoolis ja Tartu kaubanduskoolis, lõpetas ta Peterburi kommertgümnaasiumi. Vabadussõdas tegi Theodor Luts Julius Kuperjanovi partisaniüksuse koosseisus kaasa nii Paju kui Võnnu lahingu; temast sai suurtükiväe ohvitser. Edasisele ohvitserikarjäärile sai takistuseks sõjaväes saadud seljapõrutus. Olles käinud Berliinis uuemaid moetantse (tango, jaava, inglise valss, „one-step“, „two-step“) õppimas, hakkas Theodor Luts koos oma naise Aksella Hildegard Lutsuga (endise nimega Kapsta, 10.10.1905 – 08.01.2005) salongitantsu kursustega elatist teenima. Peagi haaras noort abielupaari filmivaimustus. Operaatoritöö algteadmised omandas Theodor Luts iseõppijana Pariisis vene emigrantidelt, eeskätt Nikolai Toporkoffilt (1885–1965). Naasnuna kodumaale hakkas ta innukalt siinset filmielu edendama. 1927–1932 finantseeris ja lavastas Theodor Luts Eestis 3 mängufilmi. Vabadussõja-ainelist poliitilis-patriootlikku tummfilmi „Noored kotkad“ (1927) peetakse sõjaeelse Eesti mängufilmi parimaks saavutuseks. 1928–1930 muutis Luts veel kord oma ettevõtte nime – „Siirius-Filmist“ sai „Th. Lutsu Filmiproduktsioon“. Ekraanile tulid suured dokumentaal- ja õppefilmid „Noorsõduri esimesed päevad“, „Kas tunned maad…“, „Gaas! Gaas! Gaas!“, „Meie läänerannik ja saared“, „Kihnu“ ja „Ruhno“. Mõnesse neist lülitas autor lavastatud lõike või rakendas mängufilmi dramaturgiavõtteid. 1932 tegi Theodor Luts koostöös aktsiaseltsiga „Suomi-Filmi OY“ esimese optilise, filmilindile jäädvustatud heliribaga „kõne-laulu-helisuurfilmi“ „Päikese lapsed”. Järgmise aasta algul siirdus filmimees „Suomi Filmi“ teenistusse. 1937 tegutses ta juba stuudio „Suomen Filmiteollisuus SF“ isamaaliste mängufilmide operaatorina. 1942 asutas Luts koos insener Yrjö Nortaga „Fenno-Filmi OY“, olles ise osaühingu juhataja ja põhiomanik. „Fenno-Filmi“ sõjaaegse produktsiooni paremikku kuuluvad olupoliitilistel põhjustel korduvalt kärbitud spioonipõnevikud „Salajane relv“, “Varjud Kannase kohal“ ja „Hiilliv hädaoht“, mida ei ole hiljem avalikkusele näidatud. Teise maailmasõja lõpu eel otsustasid Lutsud poliitiliselt ebakindlast Soomest lahkuda ning siirdusid üle Rootsi Brasiiliasse, Riosse jõuti 1946. aasta jaaniööl. Brasiilias keskendus Luts põhiliselt lühi- ja dokumentaalfilmidele ehk kultuurfilmidele nagu ta ise ütles. Theodor Luts suri  24. septembril 1980 São Paulos. 1996. aastast toimuvad Palamusel päevakangelase sünniaastapäeva paiku Theodor Lutsu filmipäevad, kaks aastat hiljem hakati filmipäevade raames korraldama ka lühifilmide konkurssi.

 

Filmograafia

Filmid Eestis 1926-1932

1926 Kaitseliidu paraad (filmiproov-ringvaade), operaator

1927 Kaitseliidu tegevust Kaitseliidu päeva puhul Tartus ja ümbruskonnas (kroonika), Siirius-Film, operaator

1927 Noored kotkad (mängufilm), Siirius-Film, režissöör, stsenarist, operaator

1929 H.M. Konungens av Sverige besök I Estland den 27.-29. juni 1929 [Tema Majesteedi Rootsi kuninga Gustav Adolf V külaskäik Eestisse] (kroonika), operaator (koos Konstantin Märska ja Armas Hirvoneniga]

[1929] [Riigikaitse õppus kesk- ja kutsekoolides] (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

[1927-1930] Õppus Inglise kerge 18-ne naelalise suurtükiga (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1930 Noorsõduri esimesed päevad (propagandafilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1930 Üleriiklised suusavõistlused Viljandis 19.-22. veebruarini (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1930 Poola presidendi vastuvõtt Tallinnas 10. ja 11. augustil 1930 (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduksioon, operaator

1930 Vahva sõdur Joosep Toots (mängufilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, režissöör (koos Arnold Vainoga), operaator

1928-1931 [Kaitseväe ja Eesti Punase risti ühised õppused Tallinna Hipodroomil] (kroonika), [Th. Lutsu Filmiproduktsioon], operaator

[1928-1931] Jao pealetungi lahing (õppefilm) [Th. Lutsu Filmiproduktsioon], operaator

1931 Noorte Kotkaste päästaap näitab katkendeid Noorte Kotkaste tegevusest (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 Riigikaitse õppus kesk- ja kutsekoolides (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 [Kaitseväe töö ja elu] (dokumentaalfilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 [Eesti Punase Risti samariitlaste organisatsiooni gaasitõrje kursused] (õppefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 Naiskodukaitse suvelaager Jänedal (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 Kas tunned maad… (vaatefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator, režissöör

1931 Meie läänerannik ja saared (vaatefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 Kihnu (vaatefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator, režissöör

1931 Ruhno (vaatefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator, režissöör

1931 [Abruka ja Saaremaa] (vaatefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1931 Haapsalu (vaatefilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator, režissöör

1931 Gaas! Gaas! Gaas! (õppefilm), [Th. Lutsu Filmiproduktsioon], operaator, režissöör

[1932] [Tartu Ülikool] (vaatefilm), [Th. Lutsu Filmiproduktsioon], operaator

1932 Kaitseliidu töö ja elu. Suvi 1932 (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1932 Reservväelaste kordamisõppused 1932. a. (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1932 Viru maleva suvelaager Palermos“ 24.-26. juunil 1932. a. (kroonika), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator

1932 Alma mater Tartuensis (dokumentaalfilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon, operaator, režissöör (koos Ilmar-Hans Tõnissoniga)

1932 Päikese lapsed/ Auringon lapset (mängufilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon/ Suomi-Filmi, režissöör, stsenarist (koos Aksella Lutsu ja Alfred Rüütliga), operaator, produtsent (koos Erkki Karuga), monteerija

Filmid Soomes 1933-1939

1933 Meidän poikamme merellä (Meie poiss merel) (propagandafilm), Suomi-Filmi, operaator ([nimi tiitrites märkimata], koos Eino Kariga); režissöör Erkki Karu

1933 Voi meitä! Anoppi tulee (Häda meile, ämm tuleb) (komöödia), Suomi-Filmi, operaator (koos Eino Kariga); režissöör Erkki Karu

1933 Ne 45 000 (Need 45 000) (draama), Suomi-Filmi/ Suomen Filmiteollisuus SF, operaator (koos Eino Kariga); režissöör Erkki Karu

1933 Pesäpallo – Suomen kansallispeli (Pesapall – Soome rahvusmäng) (dokumentaalfilm), Suomi-Filmi, operaator; režissöör Erkki Karu

1933 Herrat täysihoidossa (Härrad pansionis) (komöödia), Suomi-Filmi, stsenarist (koos Roine Richard Ryynäneni, Georg Malmsténi ja Risto Orkoga), operaator; režissöör Risto Orko

1933 Pikku myyjätär (Väike müüjanna) (komöödia), Suomi-Filmi, stsenarist (koos Georg Malmsténi ja Oiva Turuneniga), operaator, monteerija; režissöör Georg Malmstén

1934 Siltalan pehtoori (Siltala mõisa valitseja) (komöödia), Suomi-Filmi, operaator, režissöör Risto Orko

1934 Minä ja ministeri (Mina ja minister) (komöödia), Suomi-Filmi, operaator; režissöör Risto Orko

1935 Laulu ja soitto on ilomme (Me armastame laulda ja pilli mängida) (dokumentaalfilm), Suomi-Film, operaator; režissöörid Arvo Tamminen, Topo Leistelä

1935 Kaikki rakastavat (Kõik armastavad) (komöödia), Suomi-Filmi, operaator; režissöör Valentin Vaala

1935 A.I.V. rehu (A.I.V. loomasööt) (dokumentaalfilm), Suomi-Filmi, operaator [nimega Th. Lutz]; režissöör Into Aikkinen

1936 VMV 6 (põnevusdraama), Suomi-Filmi, operaator (koos Erik Blombergiga); režissöör Risto Orko

1936 Vaimoke (Naiseke) (komöödia), Suomi-Filmi, operaator; režissöör Valentin Vaala

1936 Mieheke (Meheke) (komöödia), Suomi-Filmi, operaator; režissöör Valentin Vaala

1936 Herrain herkku jokamiehen ruuaksi (Härraste delikatess igale toidulauale) (põhjapõdraliha reklaaminud lühimängufilm), Suomi-Filmi, operaator (koos Arvo Tammineniga); režissöör Valentin Vaala

1937 Lapatossu (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF; operaator; režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1937 Kuin uni ja varjo (Kui uni ja vari) (draama), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1937 Koskenlaskijan morsian (Parvepoisi pruut) (draama), Suomi-Filmi, operaator; režissöör Valentin Vaala

1938 Tulitikkuja lainaamassa (Tuletikke laenamas) (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1938 Rykmentin murheenkryyni (Rügemendi must lammas) (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1938 Olenko minä tullut haaremiin? (Kas ma olen tulnud haaremisse?) (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1939 Takki ja liivit pois! (Maha vest ja kuub!) (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöör Jorma Nortimo

1939 Lapatossu ja Vinski olympia-kuumeessa (Lapatossu ja Vinski olümpiapalavikus) (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöör Yrjö Norta

1939 Jumalan tuomio (Jumala kohtumõist) (draama), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Toivo Särkkä, Yrjö Norta

1939 Helmikuun manifesti (Veebruarikuu manifest) (draama), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1939 Eteenpäin – elämään (Edasi ellu) (draama), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöörid Toivo Särkkä, Yrjö Norta

1940 Yövartija vain… (Olen lihtsalt öövaht…) (draama), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator (koos Armas Hirvoneniga); režissöör Yrjö Norta

1940 SF-Paraati (SF-paraad) (revüüfilm), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator; režissöör Yrjö Norta

1940 Runon kuningas ja muuttolinto (Poeeside kuningas ja rändlind) (draama), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator (koos Marius Raichiga); režissöörid Yrjö Norta, Toivo Särkkä

1941 Jos oisi valtaa… (Oleks mul võimu…) (komöödia), Suomen Filmiteollisuus SF, operaator (koos Felix Forsmaniga); režissöör Yrjö Norta

„Fenno-Filmi“ juures oli aktiivselt tegev ka Lutsu abikaasa Aksella, ta oli mitme filmi stsenarist, kasutades varjunime Antti Metsalo. Brasiilias sama tööd tehes muutus pseudonüüm lõunapärasemaks – Antonio Mezzalo.

„Fenno-Filmi“ toodang 1943–1946

1943 Varjoja Kannaksella (Varjud Kannase kohal) (sõjadraama), režissöör (koos Erkki Uotilaga)

1943 Salainen ase (Salajane relv) (põnevusdraama), režissöör (koos Erkki Uotilaga), stsenarist ([nimega Tauno Luoto], koos Antti Metsalo ja Eero Pursiga)

1944 Hiipiva vaara (Hiiliv hädaoht) (põnevusdraama), operaator (koos Auvo Mustoneniga), produtsent; režissöör Yrjö Norta

1943 Maskotti (Maskott) (komöödia), produtsent; režissöör Yrjö Norta

1944 Erehtyneet sydämet (Eksinud südamed) (draama), produtsent; režissöörid Erkki Uotilla, Eero Leväluoma

1944 Suviyön salaisuus (Suveöö saladus) (draama), produtsent (koos Emil Viljaneniga), režissöör Eino Kari

Filmid Rootsis 1945–1946

1945 Trav, hopp och kärlek (Traav, lootus, armastus) (komöödia), Svensk Talfilm, II operaator; režissöör Ragnar Frisk

1946 Ebberöds bank (Ebberödi pank) (komöödia), Svensk Talfilm, II operaator; režissöör Adolf Jahr

1946 Vi behöver konsten (vaatefilm), Svenska AB Nordisk Tonefilm, operaator (koos Karl-Erik Albertsiga); režissöör Lawe Friman

1946 Möte med konsten (vaatefilm), AB Kinocentralen, operaator (koos Karl-Erik Albertsiga); režissöör Lawe Friman

Brasiilias valminud mängufilme [nimega Theodoro või Teodoro Lutz]

1946 O Cavalo 13 (komöödia), Kanitar Filmes, II operaator; režissöör Luiz de Barros

1948 Mãe (draama), Cinédia, üks 5 operaatorist; režissöör Theófilo de Barros Filho

1950 Um beijo roubado (Varastatud suudlus) (muusikaline komöödia), Cinédia, operaator (koos Afrodísio P. Castroga); režissöör Léo Marten

1950 Caraça – Porta do céu (Taeva värav – Caraca) (seiklusdraama), Orbis Filmes, režissöör

1952 Mulher do Diabo (Kuratlik naine) (komöödia), Juventus Filmes, II operaator; režissöör Milo Harbich

[kasutatud materjal: Eesti NSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riikliku Keskarhiivi filmidokumentide annoteeritud kataloog; Filmiarhiivi infosüsteem; http://www.elonet.fi/; http://www.sfu.se/sv/svensk-filmdatabas/; Antônio Leão da Silva Neto. Dicionãrio de filmes brasileiros, 2002]

Bibliograafiat

Raamat, monograafia

Paas, V. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 133-145, ill.

Artiklid

2017

Mallene, L. (2017). Haruldane Theodor Lutsu kaamera jõudis Eestisse. Eesti Päevaleht, 28. veebr, lk 6-7, ill.

2013

Virve, T. (2013). Modernne Eesti film [Ants Eskola osatäitmisest Theodor Lutsu esimeses helifilmis "Päikese lapsed"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 120-123, fotod.

2012

Kats, J. (2012). Первое эстонское звуковое кино: влюбленные дети черно-белого Солнца: Восемьдесят лет назад эстонский кинематограф заговорил: в ноябре 1932 года на экраны вышел музыкальный фильм "Дети Солнца" [Theodor Lutsu mängufilmist "Päikese lapsed", 1930-ndate filmitööstusest Eestis ja "Päikese laste" kajastamisest tolleaegses ajakirjanduses]. Столица, 26. nov, lk 11, ill.

Lõhmus, J. (2012). Eesti film 100 – 80 vuotta suomalais-virolaisen elokuvayhteistyön alusta [Helsingi mardilaadal (Martin Marrkinat) näidatakse esimest Eesti-Soome ühiselt tehtud mängufilmi "Päikese lapsed"]. Elo: Tuglas-seuran jäsenlehti, nr 5, lk 24-25.

Savikko, M. (2012). Vain Suomessa tunnettu virolainen [Eesti-Soome mängufilmi "Päikese lapsed" (1932) tunnusmeloodiast "Auringon lapset/Päikese lapsed"]. Elo: Tuglas-seuran jäsenlehti, nr 5, lk 22-23.

Laasik, A. (2012). Noored kotkad kandsid Vabadussõja ideaale. Eesti Päevaleht, 13. juuli.

2009

Lõhmus, J. (2009). Eestist Brasiiliasse, Brasiiliast Eestisse. Mõned minutid viimastest juttudest Aksella Lutsuga. Sirp, 14. aug.

2008

Säde, E. (2008). Kas tõesti Eesti esimene helifilm? Theodor Lutsu mängufilmi "Päikese lapsed" helist ja muust. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 120-128, ill.

Lõhmus, J. (2008). Kuidas valmis "Päikese lapsed". Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 129-131, ill.

Lõhmus, J. (2008). Filmiloo annus mirabilis 1927 ja eesti mängufilm. Taastatud "Noored kotkad" pidulikel kontsertesitlustel ja DVD-levis. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 120-130. ill.

Post, E. (2008). Noore vabariigi noored kangelased [täispikast tummfilmist "Noored kotkad"]. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 23. veebr.

Lõhmus, J. (2008). Eesti filmipoliitikast "Noorte kotkaste" näitel. Vastukajasid mängufilmile ajakirjanduses 80 aastat tagasi. Sirp, 22. veebr.

Tuumalu, T. (2008). "Haaravad sündmused ja kaunid pildid!" [restaureeritud tummfilmist "Noored kotkad"]. Postimees, 21. veebr.

Tuumalu, T. (2008). Vanasti käidi kinos kontserdil [intervjuu Pärnu Filharmoonia produtsendi Aare Tammesaluga; sellest, kuidas valmis saatemuusika Theodor Lutsu tummfilmile "Noored kotkad" (1927), mis restaureerituna ja Pärnu linnaorkestrist saadetuna linastub vabariigi aastapäeva puhul Tallinnas, Tartus ja Jõhvis]. Postimees, 21. veebr.

2007

Lõhmus, J. (2007). Kuidas tehti filmitähti. Täna 75 aastat tagasi valmis Eesti esimene "kõne-helifilm" "Päikese lapsed". Sirp, 26. okt.

Lõhmus, J. (2007). "Alma mater Tartuensis" [Tartu Ülikooli 300. aastapäevaks valimunud filmist, mida demonstreeriti 1. juulil 1932 kinos "Central"]. Sirp, 31. aug.

Ansip, K. (2007). Sissevaateid eesti dokumentaalfilmi I [arengud eesti dokumentaalfilmis alates esimestest filmivõtetest kuni 1930. aastate lõpuni]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 111-117, ill.

Lõhmus, J. (2007). Paar sammukest Eesti filmiekspordi hakatuse rajal [esimestest katsetustest J. Pääsukese, vendade Parikaste ja T. Lutsu poolt Eesti filme kaugemal näidata]. Sirp, 9. märts.

Lõhmus, J. (2007). Theodor Luts – omaaegne meediageenius. Eesti Ekspress, 8. märts, lk 2-3, ill.

Lõhmus, J. (2007). Esivanemate unustatud varjud: Mälu genereeriv mängufilm "Noored kotkad". Sirp, 23. veebr.

Lõhmus, J. (2007). Esivanemate unustatud varjud: "Kevade" stsenaarium Tallinna ja Tartu vahel. Sirp, 2. veebr.

Lõhmus, J. (2007). Parim einelaud Tartus on Vanemuises [Eesti filmiajakirjandusest, Theodor Lutsu ajakirjast "Tants, film ja mood"]. Sirp, 19. jaan.

2006

Lõhmus, J. (2006). Sõdur, tantsulõvi ja filmimees [Theodor Luts 110; lisatud Rein Lauksi sõbralik šarž]. Eesti Päevaleht, 14. aug.

Tykkyläinen, L. (2006). Theodor Luts Soomes 1932-1944 [tõlkinud Paavo Annus]. Tuna: ajalookultuuri ajakiri, nr 3, lk 150.

2003

Rislakki, J. (2003). Oskar Lutsu vanem vend lõi soome propagandafilmi [Theodor Lutsutööst Soome filmistuudiotes ja enda asutatud Fenno-Film OYs; tõlkinud Elle Anupõld]. Eesti Ekspress: TV Ekspress, nr 33, 14. aug., lk 2-4, ill; nr 34, 21. aug, lk 9.

2002

Lõhmus, J. (2002). Film, mis sidus kõne, laulu ja heli [mängufilm "Päikese lapsed"]. Postimees, 2. nov.

2001

Tomingas, I. (2001). Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Konstantin Märska ja Theodor Luts – 105. Tuna: ajalookultuuri ajakiri, nr 3, lk 72-81, ill.

1996

Lõhmus J. (1996). Theodor Lutsu pärast Paunvere koolipingis. Eesti Ekspress: TV Nädal, nr. 37.

Kärk, L. (1996) Filmimehe elu Eesti Vabariigis. Theodor Luts 100. Postimees, 13. aug.

1995

Vilbre, R. (1995). Le felicito por su trabajo de camera: esta perfecto [Theodor Lutsust ja tema mängufilmist "Noored kotkad"]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 65-33, ill.

1989

Luts, T. (1989). Theodor Lutsu mälestusi. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 27-33; nr 8, lk 20-27, nr 9, lk 50-58, ill.

Sepp, R. (1989). Theodor Luts. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 25-26, ill.

1986

Paas, V. (1986). Theodor Luts filmidokumentalistina. 90 aastat sünnist. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 76-82, ill.

Uusitalo, K. (1986). Theodor Luts – ühe filmimehe elu [tõlkinud Sirje Ruutsoo]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 77-79, ill.

 

väljavõte Lauri Kärgi artiklist

„Filmimehe elu Eesti Vabariigis. Theodor Luts 100“

Postimees, 13. aug. 1996

 

Noore energilise ja pealehakkaja mehena oli Theodor Luts otsustanud nö. härjal sarvist haarata ning ise filmitööle pühendunud. Võttepaviljoniks oli kohandatud Lutsu enda elamine Tartus Aia tänavas. Samas oli ka labor. „Läbi sünge võlvitud keldri, mis õudset vanglat meelde tuletab, jõuame laboratooriumi, kus filmi ilmutatakse. Punases valgustuses võib seal näha suuri happevanne, kus raamidele tõmmatud kinolint oma saladused välja andma peab,“ jagab omaaegne leht sel puhul lugejaile selgitusi. Alkeemiahõnguline värvikas kirjeldus osutus mõnes mõttes paraku enam kui prohvetlikuks – oli ju tegu hilisemal nõukogude ajal kurikuulsaks saanud KGB-majaga Vanemuise 19.

Lutsu esiktööd „Noored kotkad“ (1927) võib ilmselt pidada sõjaeelse eesti mängufilmi parimaks saavutuseks. Nii pole tegelikult juhus seegi, et „Noori kotkaid“ õnnestub müüa Saksamaa ekraanidelegi. Lutsu õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!“ (1931) kasutab mitmeid mängufilmilikke lahendusi ning paistab silma keerukate aerovõtete ja õhurünnaku imiteerimise poolest. „Kultuurfilm on saanud Lutsu lavastusel tõeliseks sõjadraamaks, mis meid kütkestab,“ kirjutab sel puhul Rasmus Kangro-Pool „Päevalehes“. Lavastuslikkuse põimimine dokumentaalfilmi on omane mõnele teiselegi Lutsu filmile (vrd. ka Mark Soosaarega). Nii kavandas ta sünnimaa eri paiku tutvustavasse vaatefilmi „Kas tunned maad...“ (1931) ka Aino Kalda novelli „Bernhard Riives“ instseneeringu (see osa filmist pole paraku säilinud; samuti pole säilinud Lutsu teine tollane mängufilm „Vahva sõdur Joosep Toots“ aastast 1930). Hinnatavad on Lutsu „Kihnu“ ja „Ruhnu“ (mõlemad 1931). Ja seda puht filmilikustki aspektist, mitte ainult kultuurilooliste tavade jäädvustamise poolest.

Luts oli mitmekülgne filmitegija, ta oli nii lavastaja kui operaator. Võrdluses Märskaga, kes on tähelepanuväärne nüansirikaste detailide leidmisel ning dokumentaalsete portreevisandite kaadrisse püüdmisel, on Lutsu tugevaks küljeks massistseenid ja suurejoonelised bataalkaadrid, ta huvitub sõjalisest nagu hiljem Jüri Müürgi. Luts oli suuresti just üldplaanide meisterlik valdaja – olgu selle tõestuseks kasvõi tema klassikalised kaadrid ristikäigust Petserimaal filmis „Kas tunned maad...“.

[---] Lutsult pärineb meie esimene optilise, just filmilindile jäädvustatud heliribaga mängufilm «Päikese lapsed» (1932), kus ühes peaosas näeme Ants Eskolat. Tegemist oli üksiti ühe meie esimese koostööfilmiga, Eesti-Soome ühistööga. Paraku osutus helifilm meile liialt kulukaks ja nii pidigi «Päikese lapsed» pikkadeks aastateks jääma siinmail viimaseks mängufilmiks. Luts asub aga tööle Soome, tegutseb pärast sõda veidi aega Rootsis, jõuab sealt edasi koguni kaugesse Brasiiliasse, kus sureb São Paulos 24. septembril 1980.

Kui 1927. aastal oli Luts filmitegemise võimaluste suhtes Eestimaal optimistlik, loo alguses osutatud artikkel kandis pealkirja „Eesti film on võimalik“ [ilmunud „Postimehes“ nr. 254], siis tegelikkus osutus mõneti karmimaks ning sundis sedavõrd ettevõtlikkugi meest nagu Luts võõrsilt meelepärast filmitööd otsima. Kuid nii kaotasime mitte üksnes mitmekülgse filmimehe, vaid ka ühe meie vähestest filmilavastajatest. Neid nappis meil niigi, just režissuur oli tollase eesti filmi nõrgim lüli. Seda enam kulunuks Lutsu professionaalsus meile siin igati marjaks. Eesti filmilugu pidi Lutsu meil tegemata tööde võrra õhemaks jääma.

 

väljavõte Jaak Lõhmuse artiklist

„Theodor Luts – omaaegne meediageenius“

Sirp, 13. aug. 2007

 

Luts pole huvitav mitte üksnes sellepärast, et ta oli enne 1940. aastat eksisteerinud Eesti filminduse viljakamaid autoreid ja produtsente, vaid et ta otse alkeemikliku või houdiniliku talendiga mõistis justkui mitte millestki luua midagi. Midagi, mis osalt on vastu pidanud ajaproovile vähemalt selles mõttes, et on käsitatav Eesti toonase ajaloo allikana. Luts oskas ära kasutada Eesti Vabariigi 9. eluaastaks (filme tegema hakkas ta 1927. aastal ja tegi neid Eestis 1932. aastani, mil asus oma talente realiseerima Soome Hollywoodis ehk Helsingi filmistuudiotes) võrsunud ja arenenud riigistruktuure ja -organeid (kindralstaap, kaitsejõud, välisministeerium, Eesti välisesindused, haridusministeerium, riigivanema kantselei, Tartu Ülikool jt).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm