Avaleht

Kaljo Kiisk

03.12.1925– 20.09.2007

Režissöör ja näitleja Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925 Ida-Virumaal Voka vallas Vaivina külas. 1944 teenis ta 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi õhutõrjeüksuses, võttis osa Sinimägede lahingust ja jäi sõjategevuse lõppedes Eestisse. Lõpetanud 1946 Rakvere 1. keskkooli, astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti (erialaks maavarade allmaakaevandamine) ja aasta hiljem ka ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. 1948 vahetas Kiisk Tallinna teatrikooli Moskva „kaitsvate müüride” vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSVs. A. Lunatšarski nimelise Teatriinstituudi (GITIS) legendaarse Eesti stuudio lõpetanuna saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953 Tallinna Draamateatrisse.

Koos Kulno Süvalepaga lavastas ta Lutsu „Kevade” (1954), mängides ise nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Joosep Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Jaanus Orgulase–Ervin Abeli hullava „Kevadena”, millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas. „Tallinnfilmi“ režissöörina töötas ta 35 aastat. 1983–2002 tegi Kaljo Kiisk külalisnäitlejana kaasa 8 Draamateatri ja Vanalinnastuudio näidendis.

Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 1962–87 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 1980–90 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige), 1989–91 NSV Liidu rahvasaadik, 1995–2003 Riigikogu liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, 1985 ENSV riiklik preemia.

Kaljo Kiisk suri 20. septembril 2007 Tallinnas. 2004. aastal valmis Jüri Sillartil Kiisast elulooline dokumentaalfilm „Sest ma nagu linnukene“ (OÜ Kairiin), 2011. aastal Andres Laasikul raamat "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast" (Kirjastus Hea Lugu).

Juba esimestes töödes „Jahid merel” (1955) ja „Juunikuu päevad” (1957) oli tõlgi ja teise režissöörina ametit õppinud Kiisal oma osakaal; populaarseks saanud „Vallatud kurvid” (1959) võeti vastu juba peaaegu täiesti Kaljo Kiisa filmina, kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör. Ja siis need Kiisa filmid tulidki: „Jääminek” (1962), „Jäljed“ (1963), „Me olime kaheksateistkümneaastased” (1965), „Keskpäevane praam” (1967), „Hullumeelsus“ (1968), „Tuuline rand” (1971), „Surma hinda küsi surnutelt” (1977), „Metskannikesed” (1980), „Nipernaadi“ (1983), „Saja aasta pärast mais“ (1986), „Regina” (1989), „Suflöör” (1993) jt. Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt.

Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirežissööriks. Tema loomingulises pärandis on kolm erilise saatusega filmilavastust. Kõigepealt muidugi „Hullumeelsus” (1968), see valusgroteskse mõttega linateos, valendav esteetiline pärl, mille levi ühes hullumeelses riigis vägivaldselt katkestati, nii et õnnestunud teosel polnud võimalik siseneda ega kuuluda oma aja filmimaailma konteksti. Kui film kord paarikümne aasta pärast „riiulilt” alla võeti, oli see rahvusvahelist tunnustust leidev retro. Ja siis „Nipernaadi” (1983), tugevasti omanägemuslik teos, mis tekitas algul kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas poleemikatki, sest polnud nagu eriti täpselt Gailiti moodi, kuid mis hiljem kujunes ootamatult laialt tuntud ja armastatud rahvafilmiks, ühtlasi tõestades niihästi kirjandusteose pärisgailitlikku elujõudu kui ka isikupärase režiikaemuse kunstilist lumma. See lumm kestab seni, kuni näitekunstil, olgu teatris või kinos, õnnestub taasluua üks teistsugune, kuid sama mõjuv „Nipenaadi”-nägemus. Siis saab neid kahte võrrelda. Suure klassikaga seda juhtub. Ja kolmas, „Saja aasta pärast mais” (1986) lihtsalt ootab oma õiget aega, mil ühiskond suudab seda filmi vaadata objektiivselt, keeruka koodi lahti lugeda ja aegade üle järele mõtelda.

Õnneks ei läinud kaotsi ka näitleja Kaljo Kiisk: Tootsist sai kellamees Lible. Eesti rahva lemmikfilmi „Kevade” (1969), muidugi siis ka „Suve” ja „Sügise” Lible, omaks võetud ja ainuõigeks nimetatud. Teiseks vähemasti sama populaarseks tragikoomiliseks rolliks on Johannes Saarepera teleseriaalis „Õnne 13“, milles Kiisk tegi kaasa 14 hooaega. Kolleegide filmides mängis Kiisk rõõmuga kaasa: Pajuviidik („Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), Voitinski („Indrek”), Pakk-Rätsep („Puud olid...”), Taavet („Tants aurukatla ümber”), Toomas Simmo („Vana mees tahab koju”) ja kõik need teised. Filmiosade järgi sai aimata, milline võluv näitleja ka Eesti lavadel olla võinuks, eriti meie teatrirežii ühel tippajal, kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Kuid see teatriajastu jäi Kiisal vahele. Ta lavatööst oli möödas ligi kolmkümmend aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983 Vanalinnastuudio/Õpetajate Maja lavale mängima Ago-Endrik Kerge lavastusse „Anekdoot”. Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri võimsa matrooni võrdväärne partner Ugala tiiva all esitatud sädelevas duetis „Džinnimäng” (1984). Kiisa elutruud näitlejavärvid on ikka olnud pehmed, soojad, lenduvad. Kurvalt tragikoomiliste üksiklastena mäletame ka 1992. aasta osi, mille eest ta pälvis meesnäitleja aastapreemia: Luigi Lapaglia „Põgenemises” (Vanalinnastuudio) ja Jasper McGregor näidendis „Mu süda on mägedes” (Noorsooteatri ja Vene Teatri ühistöö). Kuid oli kaks erandit: närviline mängur, terava joonega avatud lootusetu korruptant, Linnapealik Vanalinnastuudio „Revidendis” ning veidrikust poolsaksakeelne õpetaja, napsitav härra Weseler oma pöörleva gloobusega telesarjas „Wikmani poisid”. Need rollid üllatasid. Neis rollides oli vormi atraktiivsust ja virtuositeeti. Kui tavaliselt mängis Kiisk mehi, kellel on hinge, siis siin kumas äkki läbi tema loomuse sügav artistlikkus.

Allikad: nekroloog ajalehes Sirp, 28. sept. 2007; Jaan Ruusi järelehüüe „Meie oma Kaljo Kiisk“, Eesti Ekspress, 27. sept. 2007; Eesti Teatri Biograafiline Leksikon (2000).


Filmograafia

http://www.efis.ee/et/inimesed/id/1018/filmograafia

 

Teatrirollid

1953 Sanja – Veniamin Kaverin „Kaks kaptenit" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris)

1953 Monahhov – Maksim Gorki „Barbarid" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris)

1953 aednik Antonio – Pierre Augustin Beaumarchais „Pöörane päev ehk Figaro pulm" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris)

1953 onu Siim – August Jakobson „Võitlus rindejooneta" (GITIS-e dilpomilavastus Draamateatris)

1954 Joosep Toots – Oskar Luts „Kevade" (Draamateater; lavastajad Kaljo Kiisk ja Kulno Süvalepp)

1954 Kupja-Prits – Eduard Vilde „Mahtra sõda" (Draamateater; lavastaja Ilmar Tammur)

1955 Aleksei Arbuzov „Majake äärelinnas“ (Draamateater; oli ainult lavastaja)

1983 isa – Viktor Merežko „Anekdoot (Öised naljad)" (Vanalinnastuudio; lavastaja Ago-Endrik Kerge)

1984 Martin Weller – David Lee Cobern „Džinnimäng" (Ugala; lavastajad Jaak Allik ja Juhan Viiding)

1985 Võbornov – Aleksandr Mišarin „Seoses üleminekuga teisele tööle" (Draamateater; lavastaja Mikk Mikiver)

1987 linnapealik – Nikolai Gogol „Revident" (Vanalinnastuudio; lavastaja Eino Baskin)

1990 Joe Benjamin – Neil Simon „Jumala soosik“ (Vanalinnastuudio; lavastaja Eino Baskin)

1992 Luigi Lapaglia – Aldo Nicolaj „Põgenemine" (Vanalinnastuudio; lavastaja Eino Baskin)

1992 Jasper McGregor – William Saroyan „Mu süda on mägedes" (Noorsooteater/ Vene Draamateater; lavastaja Kaarin Raid)

1994 Tiit Potaarik – Mart Raud „Kirves ja kuu" (Draamateater; lavastaja Priit Pedajas)

2001 vanaisa – Gudmundur Steinsson „Kallis kodurahu“ (Vanalinnastuudio; lavastaja Eino Baskin)

2002 Luigi Lapaglia – Aldo Nicolaj „Sügissonaat" (Vanalinnastuudio; lavastaja Eino Baskin)

Auhindu

2004 PÖFFi elutööpreemia

2001 Valgetähe teenetemärk

1985 Eesti NSV riiklik preemia

1984 žürii eridiplom, XVII üleliiduline filmifestival Kiievis – filmile „Nipernaadi“

1984 auhind parima režissööritöö eest, III Nõukogude Eesti filmifestival – filmi „Nipernaadi“ eest

1980 III preemia NSVL Julgeoleku Komiteelt (julgeolekuorganite ja piirivalvevägede tööle pühendatud parimate kirjandus- ja filmiteoste vallas) – filmi „Metskannikesed“ eest

1978 peaauhind, XI üleliiduline filmifestival Jerevanis – filmi „Surma hinda küsi surnutelt“ eest [kahasse filmidega „Haavatud linnud“, „Naapet“ ja „Võõrasema Samanišvili“]

1963 peaauhind Suur Merevaik, Balti liiduvabariikide ja Valgevene V filmifestival Riias – filmi „Jääminek“ eest

1960 režii preemia, Balti liiduvabariikide ja Valgevene II filmifestival – filmi „Vallatud kurvid“ eest

Valik bibliograafiat

Raamatud

Орав, Ы. Кальё Кииск. М., 1984.

Пустышская, Л. Кальё Кийск. Режиссер и его фильмы. М., 1990

Tammer, E (2004). Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood. Tallinn: Tänapäev, lk 9-76.

Laasik, A (2011). Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Kirjastus Hea Lugu

Artiklid

Paas, V. (1959). „Vallatutest kurvidest" – stsenaariumist ja lavastusest. Sirp ja Vasar, 25. dets.

Oja, U. (1960). Panoraamfilm mootorsportlastest [„Ohtlikute kurvide" filmivõtetest]. Spordileht, 1. juuli.

Raid, K. (1961). Muljeid panoraamfilmist „Ohtlikud kurvid". Sirp ja Vasar, 3. nov.

Tobro, V, (1962). Ja jää läheb [filmist „Jääminek“]. Edasi, 17. juuli.

Aarma, R. (1962). Otsingute teedest [filmist „Jääminek“]. Rahva Hääl, 19. juuli.

Rammul, R. (1962). „Jääminek“. Õhtuleht, 28. juuli.

Heim, E. (1962). Illustratiivsus – kunsti vaenlane [filmist „Jääminek“]. Sirp ja Vasar, 3. aug.

Liiva, K. (1964). Saalis istuja pilguga [filmist „Jäljed“]. Noorte Hääl, 15. jaan.

Luik, H. (1964). Film teerajajatest ja ajastu tõest [filmist „Jäljed“]. Õhtuleht, 16. jaan.

Kosenkranius, I. (1964). „Jäljed“. Rahva Hääl, 26. jaan.

Tobro, V. (1964). Vaetud ja leitud tuumakas olevat [filmist „Jäljed“]. Edasi, 26. jaan.

Riik, K. (1964). „Jäljed“ [vestlus Kaljo Kiisa ja Ants Saarega]. Kultuur ja Elu, nr 1, lk 4-8.

Tamberg, K (1965). „Me olime 18-aastased“. Rahva Hääl, 10. aug.

Tobro, V. (1967). „Keskpäevane praam“. Õhtuleht, 7. juuni.

Kosenkranius, I. (1969). „Hullumeelsus“. Sirp ja Vasar, 21. veebr.

Tobro, V. (1969). Süüta ja süüga süüdlased [filmist „Hullumeelsus“]. Noorte Hääl, 21. veebr.

Unt, E. (1969). Kaljo Kiisa uuest filmist [filmist „Hullumeelsus“]. Õhtuleht, 21. veebr.

Link, E. (1969). Kaasaegselt ning kodanikutundega [filmist „Hullumeelsus“]. Rahva Hääl, 9. märts.

Ottin, A. (1971). Maa- ja merelähedaselt [režissöör Kaljo Kiisk, operaator Jüri Garšnek, laevameister Jakob Kiil ja näitleja Heino Raudsik räägivad filmi „Tuuline rand“ valmimisest]. Kultuur ja Elu, nr 10, lk 13-16.

Oja, M. (1971). Sünnimaa karm poeesia [filmist „Tuuline rand“]. Kodumaa, 22. dets.

Ilves, L. (1972). „Tuuline rand“ ekraanil. Noorte Hääl, 15. jaan.

Lina, J. (1973). Ilu matab mõtte [filmist „Maaletulek“]. Edasi, 20. jaan.

Tobro, V. (1973). „Maaletulek“ (kriitiku veerud). Rahva Hääl, 20. jaan.

Anders, O. (1974). „Punane viiul“ [filmi saamisloost]. Kultuur ja Elu, nr 11, lk 31-34.

Karasjov, V. (1975). Kaks arvamust „Tallinnfilmi“ uudisteosest [filmist „Punane viiul“]. Sirp ja Vasar, 28. veebr.

Olep, J. (1975). Kaks arvamust „Tallinnfilmi“ uudisteosest [filmist „Punane viiul“]. Sirp ja Vasar, 28. veebr.

Ruus, J. (1978). Kaljo Kiisa ristteed [filmist „Surma hinda küsi surnutelt“]. Sirp ja Vasar, 12. jaan.

Kalda, V. (1978). Elu hinna üle tuleb mõelda elavail [filmist „Surma hinda küsi surnutelt“]. Noorte Hääl, 13. mai.

Matsulevitš, T. (1980). „Metskannikestele“ mõeldes. Sirp ja Vasar, 29. aug.

Elmanovitš, T. (1983). Toomas Nipernaadi rännuseiklused [filmist „Nipernaadi“]. Rahva Hääl, 5. juuni.

Lõhmus, A. (1983). Nipernaadi ja Nipitiri. Edasi, 25. juuni.

Haug, T. (1983). „Pea vastu veel need mõnikümmend talve…“ [filmist „Nipernaadi“]. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 51-57, ill.

Ruus, J. (1983). Toomas Nipernaadi filmielu [filmist „Nipernaadi“]. Sirp ja Vasar, 28. okt.

Ruus, J. (1984). Vastab Kaljo Kiisk. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 5-14, ill.

Tobro, V. (1986). Süüta ja süüga süüdlased: mõttevaramu [filmist „Hullumeelsus“, kirjutatud 1969]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 14-17.

Vahemetsa, A. (1986). Inimene ja legend [filmist „Saja aasta pärast mais“]. Sirp ja Vasar, 12. dets.

Tuch, B. (1987). Inimesest, kes armastas elu ja oli valmis selle nimel surema [vestlus Kaljo Kiisaga filmist „Saja aasta pärast mais“]. Õhtuleht, 30. apr.

Berg, M. (1990). Jälle üks Eesti film [filmist „Regina“]. Reede, 29. juuni.

Balbat, M. (1993). Lõppematu roll [Kaljo Kiisa näitlejatööst]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 27-36, ill.

Kulli, J. (1992). Regina ja vana mees ühe katuse all [filmidest „Regina“ ja „Vana mees tahab koju“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 63-70, ill.

Mathiesen, V. (1993). Eestlased tulevad! ehk Hullumeelsus Gnezdikovi põiktänavas (draama viies instantsis) [filmist „Hullumeelsus“, tõlkinud Jüri Ojamaa]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 76-89, ill.

Hellerma, K. (1993). Ilma suflöörita ei tule midagi välja [filmist „Suflöör“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 46-48, ill.

Kivastik, M. (1993). Kes mõtles välja fotograafi? [filmist „Suflöör“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 49-52, ill.

Maimik, A. (1999). „Hullumeelsus“ – modernistlik üksiklane 1960. aastate Eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 85-88, ill.

Tali, P. (2002). Kaljo Kiisk Eesti – Vabariigi teeneline kingsepp. Eesti Päevaleht, 23. veebr.

Ruus, J. (2004). Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp [Kaljo Kiisale PÖFFil elutööpreemia andmise puhul]. Eesti Ekspress, 9. dets.

Kulli, J. (2005). Kiisk ei läinud Sillarti õnge [portreefilmist „Sest ma nagu linnukene…“]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 120-123, ill.

Koppel, A. (2005). Kaljo Kiisa ebatavaline elu. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 121-128, ill.

Ruus, J. (2007). Meie oma Kaljo Kiisk. Eesti Ekspress, 17. sept.

Laasik, A. (2007). Suure südamega looja ja lihtne mees Kaljo Kiisk läks manalateele. Eesti Päevaleht, 21. sept.

Raag, I. (2007). Klassikud ei lahku [järelehüüd Kaljo Kiisale]. Maaleht, 27. sept.

Teder, T. (2007). Kaljo Kiisa varjatud küljed. Sirp, 28. sept.

"Kaljo lahkudes kadus "Õnne 13" vapiloom" (2016). Õhtuleht, 29. okt, lk 15, ill.

Kulli , J. (2016). Kaljo Kiisk saatuse ristteedel: kõigepealt SSi, siis Kommunistlikku Parteisse... . Õhtuleht, 29. okt, lk 14-15, ill.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Kaljo Kiisa varjatud küljed

Autor: Tarmo Teder

Juba üle nädala tagasi läks Kaljo Kiisk sinna, kust enam tagasi ei tulda. Eile sängitati ta Metsakalmistu mulda, varem läinud kolleegide juurde viimsesse rahupaika. Ometi tuleb maestro veel aastakümneid omal moel tagasi, meelde neile, kes siia on jäänud, ja neid on palju. Üldises laiemas pildis joonistub tuhandete mälu abil välja üks nii-öelda objektiivne Kiisk:  rahvalikult tark ja andekas filmi- ja teatrimees, näitleja, kultuuripoliitik, südamlik, avatud ja ergas inimene. Kuid kitsamas vaates on paljudel eestlastel selle üldise – peamiselt filmist, draamalavalt ja teleekraanilt tuttava portree kõrval mäletada oma nurgatagusem ja ogalisem Kiisk.

Pika elutee jooksul jõudis Kaljo Kiisk tulla tagasi paljudest kohtadest: ta naasis Moskva teatrikoolist; asus ikka ja jälle kaamera kõrvale, eestikeelse pika mängufilmi kallale; tuli tagasi draamalavalaudadele, tuli tagasi Narva ja Sinimägede maapealsest põrgust; tuli tagasi riigikogu koosseisu; tuli tagasi kõndima esivanemate haudadele kivise Toila surnuaeda, mis asub tema vanaisa maal.

Tosinkond aastat tagasi enne 70. sünnipäeva pikemalt juttu ajades rääkis Kaljo Kiisk mulle muu hulgas järgmise loo: „Käisime koolipoistena juba varakevadel meres ujumas, kui horisondil veel jäätükid hulpisid. Meil, poistel, oli selline loll komme mööda mõrratiiba sügavuse poole liikuda ja sukelduda alla vaatama, mis mõrrapäras sees on. Ükskord ma järsku tundsin, et jalg on võrgus varbaid pidi kinni. Jäin rahulikuks, tegin „kella”, tõmbasin pea põlvede ligi ja tundsin, kuidas õhk hakkab lõppema, ja äkitselt ka seda, kuidas võrk varvaste ümbert lahti läks. Ma sain pinnale. Hiljem rääkisin seda kodus ja isa ütles: „Jumala eest! Kui sa oleksid ära uppunud, siis oleksid oma esimese nahatäie saanud.”” Aga Kiisk ei uppunud, omal uljal kombel suples ta jäätükkide vahel nii karges meres kui ENSV kultuurielus.

Kaljo õppis Jõhvi algkoolis, kus ta ema oli õpetajaks, noorest peast mäletas ta hästi Pätsi residentsi aiamajandust, taluperenaiste kooli. Pärast Vaivara algkooli lõpetamist läks Kaljo Kiisk kolmeks aastaks Narva kooli, tegi treener Apsi käe all poksi, õppis Tallinna kommertsgümnaasiumis.

Kiisk tunnistas 1995. aasta sügisel: „Narva jõe ja Sinimägede maapealne põrgu on mul läbi elatud. Olen selle kõik kaasa teinud. Pärast sõda olin natuke aega peidus.” Küsisin, et kas 1944. aasta suve saladuse pidamine oli koormav, tekitas alateadlikku valmisolekut ja hirmu? Kiisk vastas: „See oli suureks koormaks. Ma ei taha sellest pikalt rääkida ega edvistada. Olete esimene ajakirjanik, kellele seda räägin, varem pole ka küsitud. Omal ajal vahetasin koole, sest hakati huvi tundma, kus ma tol aastal olin. Abiellusin 22aastaselt, abikaasa teadis, sest abikaasa vennaga koos läksime. Aga minu laps, lapselaps ja väimees said sellest teada alles pärast 1990. aastat.”

Rakvere keskkooli lõpetas Kaljo Kiisk 1946. aastal ja läks tehnikamehest isa jälgedes paariks aastaks polütehnilisse instituuti keemia- ja mäeteaduskonda. „Teisel kursusel lugesin lehest, et korraldatakse vastuvõtt Tallinna teatriinstituuti. Ma ei tea isegi, mis vägi mind sinna Põldroosi, Põlla, Rebase ja Moori ette viis. Õppisin kahes instituudis korraga, kuni see välja tuli. Otsustasin teatri kasuks.”

Edasi tuli neli majanduslikult rasket aastat Moskvas GITISes, kus õpetasid Sudakov, Rajevski, Knebel, Popov, Abdulov, Anders. 1953. aastal naasis Kaljo Kiisk Tallinna ja lavastas koos Kulno Süvalepaga „Kevade”, mida etendati üle 250 korra. Aga palk teatris oli nigel, 690 rubla vanas vääringus – ja Kiisk läheb filmi. Esialgu napsilembeste vene külalisrežissööride toeks teiseks lavastajaks, näitlejatega töötama. Kuid teadmajanune Kiisk käib ka montaažis, laboratooriumis, loeb filmikirjandust. Läheb oma arust paariks päevaks Leningradi ja jääb sinna pikemaks ajaks. „Asja kõige suurem võlu oli see, et ma sain kokku kuulsate lavastajatega. Jossif Heifits – mees, kes on teinud parimad filmid NSV Liidus, võttis mu oma tiiva alla ja me saime pärast sõpradeks. Tema tegi mulle väga paljud asjad selgeks. Lenfilmi režissöör Rappaport, kes filmis „Elu tsitadellis”, ütles mulle: „Kaljo, ära mine Tallinna, tule minu juurde teiseks režissööriks.” Aga ma kartsin, sest Lenfilm oli suur masinavärk, mille hammasrataste vahele võis kergesti hoopis ära kaduda.”

Oma loomingus Kaljo Kiisk rangest režiistsenaariumist ei lähtunud. „Näitleja improvisatsioonivõime on tema loominguline alge. Olles ise režissöör, oli mul „Hullumeelsust” filmides maailma tasemel näitlejate koosseis. Iga mees tuli valmis osaga, minu tööks oli kõik ühe katuse alla panna, et ka nemad rahule jääksid. Emotsionaalne näitleja ilma peata on lihtsalt vulgaarsus, mis purskab vatti.”

Kaljo Kiisk tegi Eestis 17 täispikka mängufilmi, juhatas 25 aastat kinoliitu. „Need kinoliidu aastad olid elu ilusamad, töörohked ja huvitavad. Sain väga-väga palju kogemusi ja oskusi inimestega suhelda. 1965. aastal kutsuti mind mitu korda välja. Üks asi on mul südamel, millest tahaks rääkida. Tol ajal oli parteibüroo liige Peeter Künnapuu. Ta tuli ise minu juurde ja ütles: „Kaljo, tead mis? Nüüd läheb asi hulluks! Sa oled juba neli aastat ainuke loomingulise liidu juhataja NSV Liidus, kes pole veel parteisse astunud.” Ma vingerdasin, et ma ikka ei sobi, ei suuda... Pidasin paar sekundit pausi ja jutustasin talle, kus ma olin 1944. aastal. Keegi seda ei teadnud ega saanud ka hiljem teada. Minuga pole keegi sel teemal vestelnud. Eesti laskurkorpuses politrukiks olnud Künnapuu vaatas paar sekundit maha ja ütles: „Kaljo, seda jutuajamist pole meie vahel olnud. Homme annad avalduse, kõike head.” Haruldane inimene oli, ja ta vaikis mu minevikust.”

Kaljo Kiisk kikivarvul ei käinud ega inimestega poolihääli ei rääkinud. Ta ütles alati valju häälega oma arvamuse välja, oskas vastutada ja inimesi mõista. „Ebaõnnestunud valikud töö vallas on seotud ebaleva olukorraga enda sisemuses,” tunnistas Kiisk tosinkond aastat tagasi.

Nüüd on ta läinud sinna, kust valju häälega enam tagasi ei tulda. Ometi tuleb ta ikka ja jälle tasahilju tagasi meelde nende, kes mäletavad, ja neid on väga palju. Kaljo Kiisk süttib ikka ja jälle selles kogumis niikaua, kuni hingab see kogum, ja mille nimi on eesti kultuur.

[ilmunud ajalehes Sirp, 28 september 2007]

 

Klassikud ei lahku

Autor: Ilmar Raag

Noore inimese mälu algab tema oma sünniga. Mida vanemaks ta saab, seda enam võib teada saada ka seda, mis sündis enne teda. Ma tundsin ennast kergelt puudutatuna, kui üks noor inimene mõistis tema eale vastava maksimalistina hukka kõike odavat, mida televisioonist pakutakse.

Muuhulgas sai hukkamõistva otsuse ka Kaljo Kiisk, kes oli „see mees, kes mängis Johannest“.

Oh ei! Kaljo Kiisk oli midagi palju-palju enamat. Tema on mees, kes on „Nipernaadi“ ja „Hullumeelsuse“ režissöör. Kui panite tähele, siis kasutasin oleviku keelevormi, sest Kaljo Kiisk jääb nende filmide lavastajaks igavesti.

Paraku pidin ka mina teada saama, et olen liiga noor inimene. Kaljo Kiisk oli veel palju enamat. Kui ta 1953. aastal Moskvast tagasi Eestisse tuli, lavastas ta Draamateatris „Kevade“, mis oli tervele põlvkonnale eestlastele üldse ainus mõeldav vorm „Kevadest“. Seni, kuni tuli Arvo Kruusemendi lavastatud „Kevade“, milles oli samuti algselt Kaljo Kiisa mõtteid ja milles ta lõpuks mängis oma elu ilmselt kuulsaima rolli – Lible.

Ja siis veel seegi, et Tallinnfilmi vanadele huntidele oli Kaljo Kiisk nende meeste seast, kes üldse hakkasid viiekümnendate lõpus läbinisti venekeelses ja venemeelses stuudios ka eesti filmi tegema.

Wehrmachtist NLKPsse

Õigupoolest meenub tema enda jutustatuna üks episood, mis on kui peatükk raamatust. Ühte saatust ei tee ju suureks mitte võitudelt võitudele minek, vaid just see, kuidas tullakse välja madalseisudest. Nii leiame kuuekümnendate aastate keskpaigas selle Kaljo Kiisa, kes nn sula oludes teeb ühe filmi teise järel. Vahepeal on ta astunud ka NKLPsse, sest nii on lihtsam. See käik on seda pikantsem, et sõja ajal oli ta teeninud Saksa armee õhukaitses. Parteisse astumine ei tähendanud tol ajal enam kuigi olulist ideoloogilist otsust.Tema teostes kestis tolle aja huvitav fenomen, et ka Eesti filmides kasutati läti ja leedu näitlejaid, operaatoreid jne. 1969. aastal linastub film „Hullumeelsus“, mille algstsenaarium tuleb Lätist (Viktors Lorencs) ja näiteseltskond on võrdselt nii Eestist (Jüri Järvet, Voldemar Panso) kui ka naabervabariikidest. Tuletame meelde, et „Viimse reliikvia“ peamised näitlejadki ei olnud eestlased. Alles pärast filmi valmimist lugesid eesti näitlejad lindile eestikeelse versiooni.

Aga „Hullumeelsus“ on pomm. Kriitikutelt saab see hea vastuvõtu osaliseks, kuid Nõukogude Liidus sellele enam linastusluba ei anta. Veelgi hullem. Filmi tahetakse maailma vanima Veneetsia filmifestivali programmi, aga luba ei anta.

Ja nii näeb Kaljo Kiisk, kes ju ometi on olnud paipoiss – tegutsenud kinoliidu juhina, astunud parteisse jne –, et tema kõige ambitsioonikam projekt pannakse riiulile. Elu näinud mehema ta juba aimab, et tagasilööke võib tulla veelgi. Kas see ongi tema kinokarjääri lõpp? Mida üks masenduses mees võib teha, seda võib vaid aimata.

Liblena iseennast

Just sel hetkel astub tema juurde koolivend Kruusement, kes pakub talle Lible rolli filmis „Kevade“. Kas see tundub nii nüüd tagantjärele, aga Lible käega löövas nukrameelsuses on väga palju tolle hetke Kaljo Kiiska. Ometi ta ei loobu. Kogu järgmise kümnendi teeb ta punamaigulisi, ent siiski huvitavaid filme, et ennast rehabiliteerida.

Takkajärele ütleksin, et kõik „Nipernaadi“ tegemise huvides. Sest just selle filmiga tuleb ta järsku jälle välja poliitiliste filmide reast. Valmib üks kõigi aegade parimaid Eesti filme üldse. Mõni võiks ju teda süüdistada oportunismis kümne aasta jooksul, aga kui ühest mehest jääks maha kas või üksainuski selline film nagu „Nipernaadi“, siis ei saa ta mitte lihtsalt klassikuks, vaid muutub ka surematuks.

[ilmunud ajalehes Maaleht, 27. september 2007]

 

Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp

Autor: Jaan Ruus

PÖFFil elutööpreemia saanud filmirežissööril ja näitlejal Kaljo Kiisal on küll kindel eluvaade, kuid pole poliitilist ilmavaadet.

Iga kord nelja aasta järel, kui Kaljo Kiisk pärast Eesti Kinoliidu kongressi Toompealt alla astus, viskas ta uljalt kaaslastele: „Nüüd, poisid, alles hakkame tööle!” Sama misanstseen kordus kahekümne viie aasta jooksul. Sel hetkel uskus Kiisk neid sõnu ka ise. Tema Lible oli Draamateatris ju lubanud panna jõe tagurpidi voolama.

Kiisa valisid kineastid oma esimeseks sekretäriks (kuna Hruštšov oli kompartei esimene sekretär, nimetati nii ka loomeliitude juhte) kohe oma esimesel kongressil aastal 1962. Valimistulemus oli Kiisale endale sama ootamatu nagu tollase Eesti parteijuhile Ivan Käbinile ja ideoloogiarinde eest vastutajale Leonid Lentsmanile. Kiisk polnud ju kompartei liige. Lentsman saatis liidu uue juhatuse esimese koosoleku laiali: „Mõelge homseni!” Kuid viiekümnendate lõpust saati valitses N Liidus vaikse liberaliseerumise vaim. Noor Jüri Müür agiteeris hoogsalt Tallinnfilmi kuluaarides ja järgmisel päeval valis juhatus parteilistest suunistest hoolimata jälle Kaljo Kiisa esimeseks sekretäriks.

Parteitu bolševikuna juhtis Kiisk kinoliitu kolm aastat. Siis tuli võimule Brežnev, kruvid keerati koomale ja Kiisk pidi lahkuma või parteisse astuma. Kas tuli see korralikkusest, vaistulisest enesekaitsest või mingist ootamatust puhangust, aga ta seletas tollasele Tallinnfilmi parteibüroo liikmele Peeter Künnapule – muide väga korralikule mehele, kes on ka veel Olga Lauristini vend ja Vilen Künnapu isa –, et on olnud Saksa sõjaväes.

Vaikne ja korrektne, 1925. aastakäigu kutsealune, 17aastane Kiisk, oli 1943. aasta sügisel pärast mobiliseerimiskutse saamist registreerinud end kodukohas Vaivara vallamajas. Ees ootas 20. Eesti SS-diviis.

Tallinnfilmi parteibüroo liige Peeter Künnapu vaatas Kiisale otse silma: „Seda jutuajamist meie vahel pole olnud ja homme annad avalduse!” Ning mõlemad mehed pidasid sõna.

Kinoliidu ametipost tõstis Kiisa „nomenklatuura” hulka. Siit tõusiski Kiisk kui ühiskonnategelane, hilisem Eestimaa Kompartei Keskkomitee, ENSV Ülemnõukogu, N Liidu rahvasaadikute Nõukogu ja Eesti Vabariigi Riigikogu liige.

***

Sõjaeelset lapsepõlvekodu Toilas, hiljem Sillamäel ja Kohtlas meenutab Kiisk armastusega. Kaljo oli kooliõpetajast ema ja metallivalumeistrist isa ainus laps. Vanemad hoidsid kodus kena tasast hääletooni ja selles kodus ei tarvitatud vitsa.

1943 lõpetas Kaljo Narva Kaubanduskooli ja läks edasi Tallinna Kommertsgümnaasiumi. Paari nädala pärast tuligi 17aastasele noormehele mobilisatsioonipaber.

Pärast õppursõduri kuid Heidelaagris ja vaikseid päevi Neveli rindel jõudis Kiisk 22mm kahuri meeskonnas kaitsta ka Sinimägesid. Korraks asus tema patarei isegi kunagise lapsepõlvekooli, Uue-Sõtke algkooli õuel. Taganemisel andsid sakslased Pärnus Eesti sõduritele võimaluse kaduda. Neli SS-mundris noormeest matsid Karuse küla lähedal maha Soldenbuchid. Kiisk ei hinganud SSis teenimisest ei oma naisele ega lastele. Isa ja ema teadsid, ema põletas kõik seda aega meelde tuletavad fotod.

Kaks aastat õppis Kiisk korraga nii Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks kui ka Tallinna Teatriinstituudis näitlejaks. Abiellus 1947. aastal oma Rakvere kooliõe Sinaida Ivanoviga, sündis tütar.

Ootamatult pakuti võimalust edasi õppida Moskva Riiklikus Teatriinstituudis. Sinna läkski Kiisk peitu. Sai ka naise ja tütre Moskvasse. Kiisk astus komsomoli ja sai kõrgendatud, nn Stalini stipendiumi. „Kaks korda aastas marssisime mausoleumi eest läbi ja näitasime Ameerika saatkonna poole rusikat,” meenutab Kiisa kursusekaaslane Moskva Teatriinistituudis Ita Ever. „Kiisk oli igavalt normaalne noormees.”

Kiisa militaarset minevikku teadsid vaid kursusekaaslased Jaanus Orgulas ja Arvo Kruusement. Nemad vaikisid.

Pärast Moskvast naasmist said Kiisk ja Orgulas populaarseks Draamateatri „Kevade” lavastuses kui Toots ja Tiuks, mängides neid osi kordamööda. Ootamatult kutsus Tallinnfilmi direktor Kiisa Moskva režissööridele eesti keele tõlgiks. Sellises vahetalitaja ametis Kiisk kinorežissööri ameti selgeks saigi.

Näitlejana on Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta on tähelepanelik, oskab vaadelda, tajub meeleolusid ja atmosfääri. Ta on edev, kuid see ei pimesta teda. Ta armastab olla märter, kuid ikka tagantjärele. „Hullumeelsuse” „riiulile panekut” 1970ndal elas ta rängalt üle. Kiisk sattus Moskva omavaheliste võimumängude rataste vahele, õieti oli suure pealinna ideoloogilistes konfliktides vaid üks paljudest ohvritest. Ning kriitika Moskva kinoajakirjas Iskusstvo Kino, kus öeldi, et Kiisk on Nõukogude Dürrenmatt, nõukogude Sartre, nõukogude Kafka, nõukogude Camus, oli tunnustav sõim.

Kiisk ise aga elas võimu soosingu ja võimalikku töö kaotust üle liialdatult valusalt ja püüdis end võimu ees lunastada hagiograafilise filmiga viiulikunstnik Eduard Sõrmusest „Punane viiul”. Kes seda nüüd enam vaadata tahab!

Nõukogude ajal oli režissöör kindel ja hästitasustav amet. Toimetuse kolleegium tegi plaanid, hankis stsenaariumid, toimetaja vastutas ideoloogia eest. Kui Moskvale stsenaarium meeldis, anti raha ja režissöör asus teostama temale kandikul toodud stsenaariumi. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi automaatne rahastamine ja koos sellega ka Kiisa filmitöö. Aga ta oli siis ka juba 66aastane.

Kuid Kiisk on endiselt suurepärane näitleja. Õieti ta ju ongi näitleja, nii laval kui elus. Kui „Õnne 13” 1993. aastal kobamisi algas, oli kingsepp Johannes see kuju, kes tema Lible ja elutargad filmijoodikud kokku sulatas. 1995. aastal tegi Reformierakond töötule filmirežissöörile ja näitlejale Kiisale ettepaneku kandideerida Riigikogusse valimisringkonnas nr 6 (Ida- ja Lääne-Virumaa). 4437 häälega tõusis Kiisk (resp kingsepp Johannes) reformikate häälikogunute pingereas kümnendaks, edestas Felix Unduskit ja Kristina Ojulandi.

Kiiska ootas ees uus prestiižne ja hästi tasustatud kaheksa-aastane (!) kogemus.

Ent sama hästi kui Reformierakonda, oleks ta võinud astuda ka Isamaasse. Tema kodus valitses just mõõdukas isamaaline hoiak.

Poliitikast ei pese Kiisk ainult käed, vaid ka pea puhtaks. See-eest on Kiisal tüüpilise eestlase normaalne eluvaade. Vahel ta kelgib ja vahel on sentimentaalne, aga see ei ületa seltskondlikkuse piire. Ta on korralik inimene. Ta on kogu aeg olnud abielus ühe naisega ja armastab oma naist. Vestlust alustab ta kergelt, ilusad suured ja targad silmad vaatavad kaaslast teraselt. Küsisin kunagi Kiisalt: „Mis omadused peavad olema režissööril?”

„Režissöör peab olema eelkõige terve. Ta peab olema julge, rahulik, heatahtlik, täpne, lihtne ja kaval," tuli vastus.

Kiisal on õnnestunud Nipernaadina kõndida läbi „õitsva kolhoosi- ja sovhoosikorra”, läbi „tööstuse tormilise arenguaja”, läbi aja, „kui kujundati inimest kommunismiajastu näojoontega”. Temas on ajaloorataste vahele jäänud andeka eestlase ellujäämise kunsti. Kõik ei saa ju hakata dissidentideks või enesetaputerroristideks.

Lisaks on ta õnneseen. Sa võid ju samades oludes käituda nagu tema, ja ikka võib su elu kulgeda halvemini kui Kiisal.

Jüri Sillarti portreefilmi Kiisast „Sest ma nagu linnukene” lõpus külastab filmi kangelane lapsepõlvekodu. Seda ei ole enam. Selles paigas laiub venekeelne Sillamäe. 79 aasta jooksul on maailm muutunud. Sillart ei oska Kiisa elutööd teisiti kokku võtta, kui laseb kõik tema filmide ja teatrirollide nimetused ekraanilt üle libiseda ja palub Kiisal laulda seda vana laulu „Sest ma nagu linnukene, igatsen ta järele”. Ja eakas Kiisk, kes näeb välja kui heas vormis keskealine mees, peab imekaunilt seda vana, armsalt sentimentaalset viisi.

PÖFF ja Kultuuriministeerium andsid Kiisale elutöö preemia. Kiisk on hakanud oma elutööd kokku võtma. Austamisel tegi ta ettepaneku nimetada Kiisa elutöö preemia ümber loomingust vigade leidmise preemiaks. Kusjuures vigade avastaja ning selle eest preemia saaja pole keegi muu kui ikka (ja jälle) Kiisk ise. Ta saab aru, et on elanud konfliktsetel aegadel, kuid see on tema elu ja tema valikud. Ta ehk aimab, et on vahel liiga järele andnud ja pole sekkunud. Ta kinnitab, et on elu aeg soovinud teistele head. Tema elurolli üks suuri saavutusi ongi, et ta pole teinud alatusi ega nurjatusi. Ka Kinoliidu juhina oli tal võimalus teha palju halba, aga jättis selle tegemata.

Kiisa lemmikväljend on: „Ei, noh, ega ma halvas mõttes… Ma heas mõttes muidugi…”

[ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, 9. detsember 2004]

 

Kaljo Kiisk – Eesti Vabariigi teeneline kingsepp

Kui „Õnne 13“ üheksa aastat tagasi alguse sai, oli uus Eesti Vabariik kaheaastane. Mida arvab meie riigist kingsepp Johannes ehk Kaljo Kiisk (77), kes on näinud ka esimese vabariigi aegseid aastapäevaparaade, uuris Piret Tali.

Millised on teie mälestused esimesest vabariigist?

Ma olin küllalt suur poiss, kui esimene vabariik lõppes, olin siis 15-aastane. Olin aktiivne noortetegelane, noorkotkaste rühmajuht Vaivaras. Suusatasin, Rakveres gümnaasiumis olin korvpallimeeskonna kapten, poksisin. Isa oli metallivalumeister Sillamäel, ema pidas Jõhvis ja Toilas õpetajaametit. Tema oli näitlemise peale tõsiselt andekas, aga siis ei peetud seda elukutset naiste puhul siivsaks.

Isa oli Kaitseliidus, mina noorkotkas, isegi meil seal maakohas olid oma paraadid, kus aktiivselt osalesime, koolis olid aktused. Riigi aastapäeva pühitseti ja tavalise argipäeva pilguga sellele ei vaadatud.

Praegu kirjutatakse, et eestlased oma riigi aastapäevast võõrdunud, vaadatakse telekast paraadi, vastuvõttu, sellega kogu pidulikkus lõpebki. Kas eestlased on saanud oma riigis pealtvaatajateks?

Ma ei süüdista inimesi – see meie aeg on olnud nii keskealisele kui ka vanemale põlvkonnale küllalt keeruline. Isamaalist tunnet pole see inimeses küll ära tapnud, aga ega hüsteerilist pidupäevadele kaasaelamist ka pole. Ju see pole siis eesmärk.

Minu ajal oli teistmoodi. Esimesest koolipäevast alates oli riigi aastapäev minu jaoks olemas, seda rõhutasid nii isa ja ema kui ka õpetajad. Iseseisvuspäev oli ühiskondlikult kõrgemal tasemel väärtustatud. Sellel tähtpäeval oli selge ja sisuline mõte. Sellist aktiivsust nagu nende inimeste puhul, kes olid esimese riigi sünni juures, sellist praegu ei ole.

Vabadussõjast tehakse filmi nüüd, peaaegu sajand hiljem. Teie ajal oli side Vabadussõjaga olemas, sõjast tulnud mehed hakkasid koolis õpetama, nüüd ei tea osa inimesi sedagi, et mis sõda see oli?

Ma loodan, et „Nimed marmortahvlil“ leiab hea kõlapinna. Oleneb muidugi, kuidas Nüganen seda teeb. Aga tundes Elmot väga leidliku ja aruka näitejuhina, usun tema töösse ja jään selle tulemust suure huviga ootama.

Need esimesed aastad, kui meie väikerahvas, keda on vintsutanud mitmed pealetungijad, sai riigina jalad alla ja tundis ennast peremehena, olid uhked. Ilma et seda sõna odavaks pidada, võiks öelda, et see oli pühalik tunne.

Teile pandi aga 17-aastaselt SS-i Eesti Leegioni munder selga ja saadeti Narva Sinimägede alla.

Seda ma tean kindlalt, et ega rinnale tagumine patriootlikke tundeid ja inimlikku suurust näita. Käisin SS-i õppelaagris, siis Neveli all, siis Peipsi äärest Narva ja siis Sinimägedesse. Ega Narva Sinimägede lahinguid asjata maapealseks põrguks nimetatud.

Need kogemused kinnitavad, milline rõõm on elus olla. Sõda on paratamatus. Ei saa ülistada ainult kaevikus olemist ja võitlemist. Igapäevase elu elamine on sageli veel vajalikum ja rängem kui kaevikus olemine.

Eestis on praegu alustatud meesliikumist, et mehed on nõrgem sugupool – surevad nooremana, joovad rohkem, ei oska pingeid maandada, peavad rasket raha teenima. Mis teie meesliikumisest arvate?

Kui see niimoodi oleks, astuksin ma meeste seisusest otsekohe välja. Andke mulle andeks, aga midagi veidramat ja nutma panevamat pole ma ammu kuulnud. Jutt või asi. Igasugu ühinguid võib luua, aga ise ei tasu põhjust anda ohver olla, siis hakataksegi sinu kohta rääkima, milline väetike sa oled.

See pole ümbritseva keskkonna, vaid 90 protsenti inimese enda viga. Kui ise tahad olla see vaeseke, kes on objekt, kellega tehakse, mitte subjekt, kes ise teeb, siis pole tõesti muud, kui karjuda ja nutta. Appi, mis minuga tehakse, mul on nii raske, andke mulle nõu, kuidas elada. Juba lapsena tuleb aktiivselt ja avatult ellu suhtuda: meie oleme ja meie teeme!

Sellel vabariigi aastapäeval räägitakse rohkem kui kunagi varem teisest ja esimesest Eestist? Teie olete oma kingsepp Johannese rolliga teises Eestis ja Kaljo Kiisana Reformierakonnas ja esimese Eesti poolel?

Ausalt öeldes ma muigan selle esimese ja teise Eesti jutu peale. See on küsimus, mis mind ei huvita, ei esimene ega teine Eesti, sest kaht Eestit ei ole, on üks. Ma ei murra selle üle pead ega pööra sellele tähelepanu. Jagamine klassidesse pole küsimus, millele tasuks rõhku panna.

Öeldakse ju nüüd, et Arnold Rüütel on rahva president ja teise Eesti president?

Nimetada võib kuidas tahes, hüüdnimed ja nimetused on omaette teema. Ning samuti mitteoluline teema. Tundsin Lennart Meri isiklikult pikka aega, temaga sai filmialast koostööd tehtud. Presidendina oli ta mees omal kohal. Ka Rüütlit tean ma pikka aega. Tuleristsed presidendina on ta edukalt läbinud, loodame, et järgnevad päevad ja tööaastad presidendina saavad olema sama rahulikud ja asjalikud.

Mina ei hakka siin igasuguste esimese ja teise nimetamistega enda või teiste psühhofüüsilist tervist rikkuma. Mõlemad presidendid töötavad ühise eesmärgi nimel, et meil kõigil läheks elu paremaks.

Kui palju teie enda vaated Õnne tänava Johannese omadest erinevad? Ligi kümme aastat Johannesena peaks isiksusi lähendama?

Nad erinevad sada protsenti, sest üks on kirjanduslik kuju ja teine on füüsiliselt teiste ees seisev inimene. Autor, praegu Teet Kallas, kujutab Johannest õigesti. Johannese elu on olnud keeruline, tema kogemused on rikkamad kui kellelgi teisel, ta on elanud üle nii tõuse kui langusi. Aruka inimesena oskab ta teha õigeid järeldusi, elus ei jõua ainult emotsioonidega kaugele. Johannese suhtumises on omamoodi heatahtlikkust, ta oskab vaadata nii üht kui ka teist vastaspoolt mitte maha tegevalt, vaid poolehoiuga.

Kas te kingi oskate parandada?

Ei oska, ausalt. Sussiotsa, kust varbad väljas on, suudan küll kinni nõeluda, aga rohkem mitte. Mul on head konsultandid – kingsepapoisid – kes ütlevad, et ära nii kinga kätte võta, haamer lööb teisiti ja nii edasi. Kui ma põlle ette löön ja mulle katkisi kingi tullakse pakkuma, siis suudan küll hea kingameistri mulje jätta. Aga parandada kahjuks ei oska.

Tullakse teile tänaval juurde, pannakse käsi õlale ja öeldakse, et noh, Johannes, räägi siis, kuidas selle asjaga ikka on?

Seda on ette tulnud küll. Ikka küsitakse, et Johannes, kuidas selle asjaga on ja mis sellest nüüd saab ja mis sa arvad. See pole inetu ega ebamugav tunne, Johannes on mulle lähedane ja teda on kerge mängida.

Ma teen Johannest paljuski enda kaudu. Ma ei oska maailma vaadata mustades värvides ka Kaljo Kiisana. Olen veendunud, et maailma peab suhtuma heatahtlikult ja ka Johannes kannab endas positiivset suhtumist. Samas ei saa mämla ka olla, oma iseloom, vabadus ja põhimõtted peavad olema ja elus tuleb lahtiste silmadega ringi vaadata. Tigedus ega terror pole põhimõtted.

Minu jaoks on kõige jubedam näha inimesi, kes värisevad vihast ja mõtlevad, et näed, peaks nüüd sellele ära tegema ja siis sellele. See kõlab küll jubedalt, aga neil inimestel on õnnest puudu ainult üks – pikka aega pole vere lõhna tunda olnud.

Mida teie jaoks tähendab „Õnne 13“ lõpetamine, nagu nüüd juttu on olnud, on teil Johannese rollist kahju?

Selle suhtes, et kas „Õnne“ lõpeb või mitte, ei oska mina sõna võtta – see on teiste meeste otsustada. Näitleja elukutse tähendabki seda, et üks roll tuleb, teine läheb. Ei saa vanades asjades kinni olla. Aga arvestades Õnne tänava suurt vaatajaskonda ja poolehoidjaid, olen ma valmis nende soovi rahuldama ja edasi mängima.

Teile on ikka sattunud ühiskonnakriitilise mõtlemisega proletaarse taustaga meeste rollid, kellel on terve talupojamõistus. Tõe ütlejad olid nii kellamees Lible, seersant Pajuviidik filmist „Mis juhtus Andres Lapeteusega“ kui ka kingsepp Johannes?

Ma pole ise selle peale palju mõelnud, aga arvamus on sümpaatne ja ootamatu. Ju ma olen siis selle omamoodi ära teeninud. Kui Paul Kuusberg Lapeteuse filmi võtetel minu Pajuviidiku esimest stseeni nägi, siis ta kirjutas mulle paar stseeni juurde ja ütles, et anna aga selles joones minna.

Paljud vanemad inimesed Eestis on kibestunud, selle pärast, mis nendega elus on juhtunud.

Kibestumine ja ahastus on teine asi, see ei ole tigedus. Kui loodad ning elad ja tegutsed selle nimel, et meil elu edeneks, ja siis näed, et seadusetähe all ja kõrgemal pool aetakse asju vildakalt, siis see kibestab. Niisugust kibestumist aktsepteerin absoluutselt.

Kui vanainimene annab oma hinge ja ihu selle nimel, et meie väike riik ja rahvas oleks ja kestaks, aga kui ta näeb, et see laguneb ja seda lõhutakse, siis niisugusele kibestumisele tuleb kaasa elada ja teha kõik, et sellist kibestumist maailmas ei oleks.

Minu isa oli hea töömees ja vabariigi lõpuks oli tal panka kogutud nii palju raha, et ta võis selle eest maja ja maad osta. See oli siis küllaltki suur summa, 1941. aastal võeti see ära. Mäletan, kuidas isa Narvast pangast tagasi tuli. Tal oli selleks hetkeks arvel nii palju raha, et sai vaid talvemantli osta. Ta tuli sealt tagasi väga lööduna. Mäletan, milline hirm mul noore poisina siis oli, kui ta tuli ja istus toolil.

Eestis jäävad paljud inimesed kuidagi elust kõrvale, sest neile tundub, et neist midagi ei sõltu. Milles on teie ühiskondliku aktiivsuse võti?

See on tänu vanematele. Võiks öelda, et see on tulnud bioloogiliselt, et ma ei ole hakanud maailma vaatama tigeda pilguga. Kõik mind ümbritsevad sõbrad ja head tuttavad ei vaata ka maailma kurja pilguga. Heatahtlik suhtumine elus nõuab palju suuremat tugevust ja hingejõudu.

Kas vanemas eas on raske kohaneda mobiiltelefoni, arvuti, interneti, supermarketite ja pangaautomaatidega?

Ei ole, see on kiire, kuid normaalne maailma areng. Vastumeelsust ma selle vastu ei tunne, vastupidi, lähen heal meelel uuendustega kaasa. Olin maailma näinud natuke ikka varem ka, arvutite ja mobiilide ilmumine polnud minu jaoks ootamatu.

Hiljaaegu esietendus Vanalinnastuudios Niccolai Aldo „Sügissonaat“, kus te koos Eino Baskini ja Ülle Ullaga mängite. Kas tagasipöördumine teatrilavale oli raske?

Kuigi mängime seda etendust teist korda, pole see kerge. Pea on vanemaks jäänud, teksti on palju – üle 50 lehekülje. Hallid ajurakukesed ei võta teksti nii kiiresti ja fikseerimised ei lähe nii kiiresti. Pea jagab veel täiesti normaalselt, aga tunnen ise, et pean palju rohkem vaeva nägema, et midagi saavutada. Tööd on ikka küll ja küll.

Teater on vastu tulnud ja minu fraktsiooni ja Riigikogu ees ka müts maha, sest mina ei taha endale lubada sealt puudumist. Aga inimesed on ikka öelnud, et mine, Kaljo, tee see ära. See maja on minu „näljast“ erialase töö järele tohutult hästi aru saanud. Nad on seda nälga püüdnud leevendada ja mitte solvavalt.

Kas oli ka hirm publiku ette minna?

Midagi ikka oli, selline enesekontrolli värin, et kuidas ma, poiss, nüüd hakkama saan, kuidas tekst saali jõuab.

Teie nimekaardile on kirjutatud filmirežissöör, kindlasti on teil filmiidee, mida te pole saanud realiseerida?

Ma ei taha totrana tunduda, aga selline soov on südames, ehkki tean, et sellest midagi välja ei tule. Esiteks ei võimalda filmitegemine mingit paralleelset tegevust, teiseks pole Eesti riigis raha ja kolmandaks nõuab see suuremat energiat. Niisugust, mida Kiisal enam ei ole. Nooremadki mehed on hädas oma filmide finantseerimisega.

Kas olete oma filmiidee stsenaariumist kellelegi rääkinud? Milline see film olla võiks?

Võtted toimuksid sellessamas Alatskivi lossis, kus me „Hullumeelsust“ filmisime, mis 25 aastat keelu all oli. Seal on praegu isegi needsamad väravad alles, mis meie filmi jaoks ehitati.

Film algab sellega, et lossis on vaimuhaigla, mille juurde viib 50 kilomeetrit pikk järjekord. Seal seisavad kõige võimsamad masinad – Mercedesed ja kabrioletid – peaaegu mitte ühtegi Eesti numbriga autot. Ikka Saksa ja Prantsuse. Helikopterid lendavad ja toovad patsiente. Kõige põhjuseks on kuuldus, et Eestis on koht, kus kogu stress ja kõik mured võetakse maha.

Stsenaarium on mitmel pool ringi käinud ja tähelepanu pälvinud. Kulukaks teeb ettevõtmise ka see, et 75 protsenti näitlejatest peaks olema välismaalt. Niipalju siis nüüd sellest, las ta heaks unistuseks jäädagi. Kui ma kord hakkan silmi kinni panema, las veel siiski jääb see Alatskivi lossikene ja see unistus silme ette.

Alatskivil olid minu filmi võtete ajal minu elu ilusaimad päevad – hea stsenaarium, head näitlejad, põnev töö.

Mida soovida Eestile ja tema inimestele riigi aastapäevaks?

Tulevikku suunatud analüüsi, sellest tulenevat arusaamist, mis on antud situatsioonis ühiskonnas tähtis, mida on vaja teha. Kui sa ühiskonnas toimuvat tajud ja õigesti mõistad, siis see teadmine ja huvi ongi patriotism. Kui sa suudad olukorda õigesti mõista, siis sa oskad kaitsta, elu anda ja teiste elusid päästa.

[ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht, 23. veebruar 2002]


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm