Avaleht

Evald Aavik

__thumb_-2-762e5377830edb342231cb93d2f8a757141cc58b[1].jpg

1941

Näitleja Evald Aavik on sündinud 24. jaanuaril 1941 Kuressaares vaimuliku perekonnas. Poisieas mängis kirikuorkestris viiulit. Lõpetas 1961 Kingissepa töölisnoorte keskkooli ja õppis 1961–1963 Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis viiulit. Teenis aega Nõukogude armees Tartu garnisonis (mängis sõjaväeorkestris). Lõpetas 1965 Vanemuise lavakunsti stuudio (diplom nr 1). Töötas  1966–1988 Vanemuise, 1986–1989 Ugala ja 1989–1993 Eesti Noorsooteatri näitlejana. 1994–2007 oli Vanemuise ühiselamu komandant (ehk enda sõnutsi teatri eluruumide majandusjuhataja).

Evald Aavik on mänginud rohkem kui 75 teatrilavastuses ja teinud vähemalt 15 filmirolli.

1982 sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.

Evald Aavik, üks omanäolisemaid ja jõulisemaid filminäitlejaid, on kaasaja vaatajale kindlasti tuttav Sulev Keeduse mängufilmidest "Georgica" (1998) ja "Somnambuul" (2003) ning mööda seina jalutava pastorina Veiko Õunpuu mängufilmis "Püha Tõnu kiusamine" (2009). Märkimisväärsed rollid on samuti kellamees Jako Jüri Müüri "Reigi õpetajas" (1977), vaikiv võõras Olav Neulandi "Tuulte pesas" (1979) ja Bernhard Laipmann Mark Soosaare autorifilmis "Jõulud Vigalas" (1980). Näitleja on saanud kõige rohkem tunnustust endise misjonäri Jakubi rolli eest Keeduse "Georgicas".

Filmograafia

2009 Püha Tõnu kiusamine (mängufilm), Homeless Bob Production/ ATMO/ Bronson Club, näitleja (roll: kirikuõpetaja); režissöör Veiko Õunpuu

2003 Somnambuul (mängufilm), F-Seitse/ Kinotar Oy, näitleja (roll: majakavaht Gottfrid); režissöör Sulev Keedus

1998 Georgica (mängufilm), Q Film/ Faama Film/ Allfilm, näitleja (roll: Jakub); režissöör Sulev Keedus

1997 Perekondlik sündmus (lühimängufilm, tudengifilm), Faama Film/ ETV Teleteater/ Eesti Telefilm, näitleja (roll: vanaisa Benno); režissöör René Vilbre

1992 Saatana pisar/ Łza księcia ciemności/ Слеза князя тьмы (mängufilm), Zespół Filmowy Oko/ Tallinnfilm/ Eskom Film, näitleja (roll: munk); režissöör Marek Piestrak  /esilinastus Eestis 06.03.1993 ja Poolas 29.07.1994/

1990 Ainus pühapäev/ Единственное воскресенье (mängufilm), Tallinnfilm [NSVL MN Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee tellimus], näitleja (roll: isa); režissöör Sulev Keedus  /esilinastus Tallinnas 18.02.1991/

1988 Doktor Stockmann/ Враг респектабельного общества (telemängufilm), Tallinnfilm [NSVL MN Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee tellimus], näitleja; režissöör Mikk Mikiver  /esilinastus Tallinnas 10.07.1989/

1985-1988 Näkimadalad/ Русалочи отмели, I–III (telemängufilm), Tallinnfilm [NSVL MN Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee tellimus], näitleja (roll: Jakob Ambrosson); režissöör Olav Neuland  /esilinastus ETV-s 1989/

1987 Tants aurukatla ümber (telemängufilm), Eesti Telefilm, näitleja (roll: Sirgaste Martinson 2. ka 4. tantsus); režissöör Peeter Simm

1985 Naerata ometi (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: meeskasvataja); režissöörid Leida Laius ja Arvo Iho  /esilinastus Tallinnas 28.04.1986/

1980 Jõulud Vigalas (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: Bernhard Laipmann); režissöör Mark Soosaar

1979 Tuulte pesa (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: Võõras); režissöör Olav Neuland

1977 Reigi õpetaja (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: kellamees Jakko); režissöör Jüri Müür  /esilinastus Tallinnas 27.02.1978/

1974 Klaverihäälestaja tuleb kolmapäeval (lühifilm, tudengifilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: klaverihäälestaja); režissöör Valentin Kuik

1971 Vasksed käepidemed (telefilm), Eesti Reklaamfilm, näitleja (roll: nimetu); režissöör Jaan Tooming

1970 Valge laev (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: mees tulemasinaga); režissöör Kalju Komissarov

1968 Inimesed sõdurisinelis (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: leitnant Aava); režissöör Jüri Müür

Teatrirollid

2016 näitleja Evald Aaviku introspektiiv tema loomingust läbi filmide ja ja Uue Teatri lavastuste "Evaldi tekk" (Tartu Uus Teater, lavastajad Gabriela Liivamägi ja Evald Aavik; esietendus 24.01.2016)

2013 vana mees - Jaan Tooming Fjodor Dostojevski ja Clive Pontingu ainetel, monoetendus "Kalliskivi" (lavastaja Jaan Tooming, esietendus 7.04.2013 Tartu Kirjanduse Majas)

2012 eakas teadusemees – Ivar Põllu "Naised valitsevad maailma ehk Opus geographicum" (Tartu Uus Teater/ Eesti Rahva Muuseum, lavastaja Ivar Põllu; esietendus 08.08.2012 Tartus Raadi lennuväljal)

2011 indiaani mees – Robert Annus/ Ivar Põllu "Raudmees. Odüsseuse eksirännakud" (Tartu Uus Teater, lavastaja Robert Annus)

2010 härra Vanemuine/ arhitekt Arnold Matteus/ inspitsient/ parteisekretär/ jaroslavlane – Ivar Põllu "Ird, K." (Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu)

2010 Uba-Kaarel – August Kitzberg, suvelavastus "Viina vanne" (Vanemuine, lavastaja Meelis Hansing; esietendus 04.07.2010 Luke mõisapargis)

2010 al-Idrisi – Ivar Põllu/ Tauno Aints, kontseretendus "Opus geographicum" (esmaesitus 16.06.2010 Tallinnas Pirita kloostri varemetes)

2008 parun – A. H. Tammsaare/ Rünno Saaremäe "Ma armastasin sakslast" (Kuressaare Linnateater, lavastaja Raivo Trass)

2008 Joe – Conor McPherson "Sadama võim" (Tartu Uus Teater, lavastaja Ott Aardam)

2005 Egeus, aadlik, Hermia isa/ Philostratus, Theseuse õukonnas lõbustuste korraldaja – William Shakespeare, suveetendus "Suveöö unenägu" (MTÜ Ludus Rusticus/ Võru Teatriateljee, lavastajad Tõnu Lensment ja Taago Tubin; esietendus 27.07.2005 Leigo turismitalu vanal järvel)

2005 doktor – Paolo Coelho/ Sigrid Tooming "Veronika otsustab surra" (Tartu Sadamateater, lavastaja Jaan Tooming)

2004 Knut Brovik, arhitekt – Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness" (Vanemuine, lavastaja Mati Unt)

2003 Vaarao – Elton John/ Tim Rice, rockmuusikal "Aida" (Vanemuine, lavastaja Mati Unt)

2003 käsundusohvitser/ viiuldaja – Juhan Smuul "Kihnu Jõnn" (Tartu Sadamateater, lavastaja Tõnu Lensment)

2003 ilmatark Tobias – Thornbjørn Egner "Kardemoni linna rahvas ja röövlid" (Vanemuine, lavastaja Jaan Tooming)

2000 erak – Henry Fielding/ Osvald Tooming "Tom Jones" (Vanemuine, lavastaja Jaan Tooming)

1999 härra Laarmann – Mart Kivastik "Õnne, Leena!" (Vanemuine, lavastaja Ain Mäeots)

1991 Keyserling – Jaan Undusk "Goodbye, Vienna!" (Tartu Teatrilabor, lavastaja Tõnu Lensment; esietendus 20.08.1991 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis)

1999 Vabamüürlane – Lev Tolstoi/ Mikk Mikiver "Sõda ja rahu" (Vanemuine, lavastaja Mikk Mikiver)

1995 Colpacho – Ben Jonson/ Stefan Zweig "Volpone ehk Rebane" (Vanemuine, lavastaja Jaan Tooming)

1993 Cléante, Elmire'i vend – Molière "Tartuffe" (Noorsooteater, lavastaja Roman Baskin)

1992 Ben Alexander, Johnny isa – William Saroyan "Mu süda on mägedes" (Noorsooteater/ Vene Draamateater, lavastaja Kaarin Raid)

1992 Noormehe isa Hucklebee – Harvey Schmidt/ Tom Jones "Fäntästiks" (Noorsooteater, liikumisjuht Rein Oja)

1991 Roode, külavanem, hiljem kapten ja reeder – August Gailit/ Juhan Saar/ Kaarel Kilvet "Nii kaua kui sa ei tule, laulan sust..." (Noorsooteater, lavastaja Kaarel Kilvet)

1990 vana kuningas Cole – Ken Campbell "Vana kuningas Cole" (Noorsooteater, lavastaja Kaarel Kilvet)

1990 Géronte, Luciende'i isa – Molière "Arst vastu tahtmist" (Noorsooteater, lavastaja Madis Kalmet)

1990 õpetaja Mutiumu – Ken Campbell "Klounid klassiekskursioonil" (Noorsooteater, lavastaja Kaarel Kilvet)

1989 Alfred Lee – Agatha Christie/ Kaarel Kilvet "Mõrv jõuluööl" (Noorsooteater, lavastaja Kaarel Kilvet)

1989 osaline – Priit Aimla lustlik laulumäng "Morgani kohtumine organitega. Melonovell" (Eesti Televisioon, lavastaja Kaarel Kilvet)

1989 vanamees, Olga ja Anja isa – Ljudmila Razumovskaja "Aed ilma mullata" (Ugala, lavastaja Kaarin Raid)

1989 väike munk – Jean Anouilh "Becket ehk Jumala au" (Ugala, lavastaja Kalju Komissarov)

1988 R. Crauter – John Boynton Priestley ""Greenfingersi" saladus" (Ugala, lavastaja Andres Lepik)

1988 Hull-Tõnis – Enn Vetemaa "Igal sõnnil omad sarved" (Ugala, lavastaja Peeter Tammearu)

1988 juut – Oscar Wilde "Salome" (Ugala, lavastaja Andres Lepik)

1988 Ülo – Vello Lattik/ Vladislav Koržets "HEA ehk Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne, tegutse!" (Ugala, lavastajad Kalju Komissarov ja Jaak Allik)

1987 Ferrovius – George Bernard Shaw "Androkles ja lõvi" (Ugala, lavastaja Jaan Tooming)

1987 Vadier – Romain Rolland/ Georg Büchner/ Aleksei Tolstoi/ Aleksandr Buravski "Giljotiin Dantonile" (Ugala, lavastaja Viljo Saldre)

1987 Mäkelä – Aleksis Kivi/ Väino Uibo "Seitse venda" (Ugala, lavastaja Väino Uibo)

1987 sulane Taavit [uus osatäitja Riho Räni asemele] – Nikolai Baturin "Kuldrannake" (Ugala, lavastaja Väino Uibo)

1986 Brabantio, Veneetsia senaator, Desdemona isa/ kloun – William Shakespeare "Othello" (Ugala. lavastajad Merle Karusoo ja Kaarin Raid)

1985 doktor Makarov – Maksim Gorki "Barbarid" (Vanemuine, lavastaja Ago-Endrik Kerge)

1984 polkovnik, divisjoniülem – Valentin Katajev "Polgu poeg" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1984 Row, inglise atašee – Tihhon Hrennikov/ Jevgeni Šatunovski "Valge öö" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1983 doktor Novat, Lohutusmaja asutaja – Kazys Saja "Liivakell" (Vanemuine, lavastaja Kaarin Raid)

1983 Lendur-Kutt – Heino Kiik "Pensionieelik" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1982 Dajan-Duldurum, Bahhaduri onu – Širvaani Tšalajev/ Ahdedhan Abu-Bakri/ Viktor Viktorov "Bahhaduri pruudikink" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1981 Laager – Egon Rannet "Südamevalu" (Vanemuine, lavastaja Evald Hermaküla)

1980 Anton, laudabrigadir, ajakirjanik – Olev Anton "Laudalüürika" (Vanemuine, lavastaja Kaarin Raid)

1979 Valter Hallop – Juhan Peegel/ Kaarel Ird "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1977 Zabelin, vana insener – Nikolai Pogodin "Kremli kellad" (Vanemuine, lavastajad Kaarel Ird ja Evald Hermaküla)

1977 Lämpjalg, hirmus hiiglane – August Kitzberg "Saabastega kass" (Vanemuine, lavastajad Kaarel Ird ja Endla Hermann)

1976 August Miilas, vanade keelte professor – August Jakobson "Elu tsitadellis" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1974 Zahhar Managarov, tsehhiülema asetäitja – Ignati Dvoretski "Võõras mees" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1973 Kalafuna (Kampol), metsanõid – Josef Kajetán Tyl "Strakonice torupillimängija ehk Nõidade pidu" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1973-1975 don Felisardo, võimukas grande – Lilli Promet/ Ralf Parve/ Valter Ojakäär "Los Caprichos" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1973 Mees – Georgi Markov "Lift" (Eesti Televisioon, lavastaja Epp Kaidu)

1973 Alfred Allmer, mõisaomanik, insener – Henrik Ibsen "Väike Eyolf" (Vanemuine, lavastaja Jaan Tooming)

1972 Kotinõel, kraavihall – Enn Vaigur/ Kaarel Ird/ Veljo Tormis "Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis" (Vanemuine, lavastaja Kaaren Ird)

1971 Karpe, Bogveradzede naaber – Otia Iosseliani "Kuni käru pole kummuli" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1971 Besano – Leonid Andrejev/ Mati Unt "Sina, kes sa saad kõrvakiile" (Vanemuine, lavastaja Evald Hermaküla)

1970-1973 Lämpjalg, hirmus hiiglane – August Kitzberg "Saabastega kass" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1970 Charley – Thomas Brandon/ Mati Unt "Charley tädi" (Vanemuine, lavastaja Kuno Otsus)

1970 14. kaebealune – Ralf Parve "Pimedus tähendab ööd" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1970 Säga/ Kobru – Anton Hansen Tammsaare/ Heino Kulvere/ Kulno Süvalep "Kärbes" (Vanemuine, lavastaja Kulno Süvalep)

1970 Porfiri, Katerina vend – Leonid Leonov "Tuisk" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1969 Ants, Jaani ja Made poeg – August Kitzberg "Laseb käele suud anda" (Vanemuine, lavastaja Jaan Tooming)

1969 veel üks mees – William Saroyan "Hei, on seal keegi?" (Vanemuine, lavastaja Heikki Haravee)

1969 Jaanus Roog – August Gailit/ Juhan Saar "Oli kevad, suvi, sügis" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1969 politseiülem Herrick – Arthur Miller "Saalemi nõiad" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1969 Möhk – Oskar Luts "Nukitsamees" (Vanemuine, lavastaja Heikki Haravee)

1968 punaarmeelane – Arkadi Gaidar/ Mati Unt "RSN" (Vanemuine, lavastaja Heikki Haravee)

1968 zootehnik – Nikolai Haitov "Paadiga metsas (Teerajajad, Paadiga metsas, Koerad)" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1968 Oronte, Horace'i isa – Molière "Naiste kool" (Vanemuine, lavastaja Kuno Otsus)

1968 Noor Mees – Tennessee Williams "Tallatud petuuniad" (Vanemuise lavakunsti stuudio, lavastaja Ela Unt)

1968 osaline – Samuil Maršak "Kassi maja" (Vanemuise lavakunsti stuudio, lavastajad Kaarel Ird ja Endla Hermann)

1967 Jaan, autojuht – Ardi Liives "Oi-oi-oi oinalugu" (Vanemuine, lavastaja Kulno Süvalep)

1967 Aadam – Ain Kaalep "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantiku-laator" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1966 Gena – Aleksandr Štein "Leskmees" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1966 osaline – Veljo Tormis/ Enn Vetemaa/ Osvald Tooming/ Kaarel Ird "Luigelend. Meestelaulud" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1964 Ženja Aljonuškin – Aleksei Arbuzov "Linn koidikul" (Vanemuine, lavastajad Kaarel Ird ja Endla Hermann)

 

VASTAB EVALD AAVIK

Millal sa esimest korda elus teatrit nägid?

See oli vist viiekümnendate alguses minu kodulinnas Kuressaares, kus vaatasin Eesti Riikliku Nukuteatri etendust. Tüki nime ei mäleta, aga Vana Kalossi osa mängis minu nimekaim Evald Aavik ja olin väga nördinud, et minu nime kandev mees kehastas nii vääritut objekti. Hiljem on mul selle teise Evald Aavikuga veelgi probleeme olnud. Sain kunagi Rakvere Teatrist juubelikutse, kui nende teatri veteran. Tuli välja, et kutse oli tegelikult mõeldud minu "teisikule", kes oli erinevalt minust Rakveres töötanud. Uus põlvkond seda ilmselt ei teadnud ja kutsus hoopis mind. Nüüd olen ise juba "vana kaloss" ja täitsa küps selle rolli jaoks…

Kuressaares nägi tookord külalisteatreid üsna harva, rohkem sai kinos käidud. Mina olin aga pärit vaimuliku perekonnast, kus niisugune meelelahutus oli täiesti põlu all. Kui tahtsin kinno või teatrisse minna, pidin seda tegema salaja. Ka piletiraha tuli korjata salaja ja see oli üpris keeruline, sest raha oli niigi napilt. Minu ema oli esimese vabariigi ajal pangaametnik ja metodisti koguduse koormeister, hiljem presbüter, kalurite ühistu esimees, sadulsepp, plekksepp. Mul on üks vend ja kolm õde, mina nende hulgas kõige vanem, teised sündisid kõik umbes aastaste vahedega. Lõpetasin Kuressaares keskkooli ja tulin 1961. aastal Tartusse muusikat õppima.

Kumb sinu kujunemist rohkem mõjutas – kirik või teater ja kino?

Pean ennast praegugi kristlaseks ja usun jumalat. Poisieas mängisin kirikuorkestris viiulit. Olin seal koos praegu Saaremaal tuntud näitleja Mait Merivaldiga, kes mängis kitarri. Hiljem hakkas ta Kuressaares taidlusteatrit tegema ja eks see mõjutas mindki lõpuks teatri kasuks otsustama. Kiriklik kasvatus on mulle kindlasti oma jälje jätnud, küllap pärineb sealt tõsine töössesuhtumine ja aukartus tehtava töö ees, olgu see siis kirikus või teatris. Esimestest esinemistest meenub järgmine lugu: olin kohalikus orkestris hinnatud viiuldaja, aga soolopartiisid esitas siiski minu õpetaja, kes oli ka kontsertmeister; tema armastas aga viina võtta ja nii tuli mul opereti "Silva" kontsertettekandel ootamatult teda asendada; sain päris edukalt hakkama ja oli ikka uhke tunne küll, kui rahvas plaksutas ja dirigent kätt surus.

Tulin niisiis Tartusse viiulit õppima, aga kuigi libedalt see ei läinud. Kolm korda aastas sunniti mind tehnikat ümber õppima, lisandusid poliitilised intriigid. Julgeolek arreteeris lendlehtede levitamise eest minu õpingukaaslase Endel Arikese, kellega ma samas korteris elasin. Asitõendite hulgas võeti kaasa ka Lapšini "Solfedžo õpik", mille mina olin raamatukogust laenanud. Koolis korraldatud näidiskoosolekul tehti siis mindki patuoinaks, et nii haruldane õpik kaduma läks. Arike sai kolm aastat vanglat.

Siis võttis üks meie kursuse piiga mind käekõrvale ja tiris äsja asutatud "Vanemuise" draamastuudio vastuvõtukatsetele. Esitada tuli üks luuletus ja üks naljakas lugu. Punnisin vastu, et ma pole kunagi laval esinenud, ainult pilli mänginud. Tüdruk aga rahustas, et see on käkitegu – eriti temasuguse "kogenud tegija" jaoks, ja küllap mullegi kui "vanale viiuldajale". Parema teksti puudumisel lugesin: "Oh, mina vaene mehikene, pikka poissi peetrikene, kust mina leian endal riided?" Olin 20-aastane pikk poiss ja riiete muretsemisega oli tol ajal tõesti raske. Läks nii, nagu sellistel puhkudel varemgi – afääri algataja ei saanud sisse; juhuslik kaasajooksik, antud juhul mina, aga küll. Ird ütles lakooniliselt: "Tule siis neljapäeval!", mis tähendas, et olin vastu võetud.

Irdi loodud "Vanemuise" stuudio oli alternatiiviks Panso lavakunstikateedrile ja Vana Hirmus eelistas pikki aastaid oma kooli kasvandikke lavakatele.

Mina tudeerisin Tartus 1961–1965 õppeasutuses nimega Eesti NSV Teatriühingu lavakunstistuudio, milliseid oli meie teisteski elukutselistes teatrites. Mul on au omada "Vanemuise" stuudio diplomit nr 1, ilmselt sellepärast, et minu nimi algab kahe "a"-ga, ja nii jäid näiteks Adlased minust tahapoole. See oli esimene ja ühtlasi viimane stuudio, kus lavapraktiga tegeles Ird isiklikult. Meie kursusel õppisid Evald Hermaküla, Raine Loo, Raivo ja Kais Adlas, Kersti Neem, praegune "Vanemuise" väikse maja perenaine Virve Meerits ja majandusjuhataja Raimu Maiksaar, kusjuures just tema jõudis meist esimesena Irdi lavastatud "Kihnu Jõnnis" lavale.

Julgen siiski kinnitada, et mitte mingit vaenulikku suhtumist Pansosse stuudiumi vältel ei olnud. Minagi olen lavatunnis Panso käe all õppinud. Ta käis meil vaid paar korda, aga ikkagi käis. Panso lavastas meie stuudiumi ajal "Vanemuises" "Oidipuse". Jaan Saul oli "Vanemuise" juhtiv meesnäitleja. Konfliktid Irdiga tulid Panso õpilastel hiljem ja nad lahkusid Tartust. Panso koolist olid 1969.–1970. aastal järgmised tulijad: Jaan Tooming, Tõnu Tepandi, Väino Uibo, Liis Bender.

Näitlejaid karjumisega stimuleerinud Irdi lavastajastiilist räägitakse nii legende kui ka hirmulugusid. Missugune ta pedagoogina oli?

Ird oli seisukohal, et Tartus tehakse läbielamisteatrit ja Tallinnas etendamisteatrit. Ird oli Stanislavski meetodi veendunud jünger ja väitis, et pealinnas on kunagise saksa kooli mõju endiselt suur. Eks me olime noored ja uskusime teda, püüeldes selle ihaldusväärse elamusteatri poole.

Ird oli tol ajal väga ühiskonnakriitiline ja kasvatas meis noori dissidente. Ta saatis mulle sõjaväkke kirja, milles kinnitas, et "olete alati teretulnud "Vanemuise" teatrisse ja ma ennustan teile suurt, kui mitte väga suurt tulevikku". Pärast sõjaväge meelitati mind rolli, palga ja elamispinnaga teatri ühiselamus. Rolli ja palga sain, aga elamist mitte... Ei lavastanud aga Ird, vaid Epp Kaidu, kes stuudioga üldse ei tegelnud, ja Irdiga ma endist kontakti enam ei saavutanudki. Esimene osa oli niisiis Gena, tükiks aga nõukogude autori Šteini "Leskmees", kus minu partneriks oli Ellen Kaarma, kes aga prooviperioodi ei lõpetanud ja vahetati välja Milvi Koidu vastu. Peaosas hiilgas "Vanemuise" esistaar Einari Koppel.

Kas Vene kroonu aastad võib eluloost täiesti maha kriipsutada või kogesid seal ka midagi huvitavat?

Üksteist päeva sõitsime Riiast rongiga ja jõudsime lõpuks Baikali äärde, kus nägin esmakordselt tõelisi mägesid. Bada (mis tähendab burjaadi keeles "pada") teivasjaama lähedal asus tagavaralennuväli, kus meid õpetati lennukimehaanikuteks. Eestlasi oli üle 30, enamik ülikooliharidusega ja kõrgelt hinnatud noormehed. Kõrgkoolides olid ju sõjalise kateedrid ära kaotatud ja nii sattus minu väekaaslaste hulka näiteks Vardo Rumessen. Mul õnnestus ta isegi kroonubändist "välja süüa", kuna Vardo keeldus mängimast klaveril, mis oli häälest ära. Pani oma Bachi noodid aknalaua peale ja treenis kuivalt.

Tegin kaugel Siberis vähemalt kümmet spordiala: väravpalli, jääpalli, jalgpalli, olin väeosa meister poolraskekaalu maadluses. Meie orkestri liikmed said isegi palka ja me elasime teistest palju paremini; eesti poisid õpetasid vene tüdrukuid lipsit tantsima.

Meie väeosa paiknes väljasaadetud banderalaste asula läheduses; tsaariajal oli sinna asumisele saadetud dekabriste, kelle järeltulijad olid niisiis segunenud banderalastega. Nende külas lõppesid tülid tihtipeale paugutamisega ja sellega võrreldes oli sõjaväelinnak lausa "vaikne kena kohakene".

Pärast lennukooli lõpetamist saadeti mind Leetu Panevežysisse. Seal küsiti, kust pärit olen, ja kui ütlesin, et Tartust, käratati: "Miks te siia tulite? Meil on ju üks polk Tartus, minge sinna!" Lõpetasingi oma militaristliku karjääri Tartu lennuväljal, mille krooniks kujunes medal "20 aastat võidust fašistliku Saksamaa üle" – paraku jagati seda kõigile sõdurpoistele. Mängisin kroonuorkestris suurt trummi ja kui paraadil mööda Oktoobri puiesteed marssisime, tundis Ird mu ära ja lehvitas tribüünilt. 10. novembrist 1966 olin taas "Vanemuise" hingekirjas.

Kas mäletad veel Irdi stuudio diplomilavastusi?

Arbuzovi "Linn koidikul", näidend kommunistlikest noortest, kes ehitasid Komsomolski linna Amuuril. Mina mängisin pahelist kohalikku elanikku, panteist Aljonuškini, kes komnoortele vastu töötas. See oli veel enne sõjaväge, aga siberlase mängimiseks ei pea ju tingimata Siberis ära käima.

Näitlejaks ei saa hakata, näitlejaks peab ärkama, nagu ütles kunagi Jüri Järvet. Tagantjärele julgen ütelda, et ärkasingi näitlejaks just selle rolli ettevalmistamisega. Paraku tabas minu kangelast kurb saatus, sest üks komnoor lasi ta lihtsalt maha. Roll meeldis ka stuudio juhtkonnale ja osutus üheks kaalukeeleks, miks mind üldse teatrisse võeti.

Järgmisena mängisin Oberoni Irdi lavastatud "Suveöö unenäos", mis mulle samuti istus, kuid vahetult enne esietendust tuli Vene kroonu ja röövis mind ära ning Evald Hermaküla sai rolli endale. Tema tegi pärast minu lahkumist stuudiolastega veel ühe lavastuse, mis kandis nime "Valtoniana".

Olemegi jõudnud töödeni, mille järgi mäletatakse mitte ainult lavastaja Irdi, vaid ka näitleja Aavikut – "Meestelaulud" ja "Külavahelaulud" (samasse tsüklisse lisandus aastaid hiljem veel "Naistelaulud").

Pidi tulema koostöös Veljo Tormisega ka "Lastelaulud", kuid mitmetel põhjustel ei saanud see teoks. "Külavahelaulud" hoiab aga vist siiani enam kui kehesaja esituskorraga omalaadset Eesti rekordit. Ühel hooajal kogus see rahvatükk 56 000 vaatajat!

Londonis on "Hiirelõksu" ühes teatris mängitud ühtejärge üle paarikümne tuhande korra, aga rahvaarvu silmas pidades on kakssada esituskorda Emajõe Ateena provintsiteatris ilmselt sama märkimisväärne. Kunstilist tulemust silmas pidades on ehk tähtsam siiski Jaan Toominga jõuline läbimurre kuuekümnendate lõpul.

Veel enne "Külavahelaule" (1972) oli minu jaoks väga oluline Jaan Toominga jõuline tulek Tartu teatrisse. Tema kutsus mind mängima Antsu oma esimeses "Vanemuise" lavastuses "Enne kukke ja koitu ehk Laseb käele suud anda". Sellestki kuulsast tööst ei ole kahjuks vist filmilindilgi midagi säilinud, kuna seda mängiti vaid 11 korda. Tollast Toominga teatrit on tagantjärele väga raske kirjeldada. Karin Kask uuris neid proove ja treeninguid koos oma tudengitega, kes rikkalikult ülestähendusi tegid. Olen üritanud neid pabereid kätte saada, kuid tulutult. Äkki siiski keegi teab nende saatusest midagi? Tookord lõid kired lõkkele ja lavastust materdati kõvasti. Objektiivsem ja edumeelsem kriitika lämmatati, aeg oli selline. Kohtumine Toomingaga on jätnud minu loometeele sügava jälje, kuna ta oskas näitlejat vaimustada. Toominga nõutud füüsilisele ja psüühilisele koormusele on tänapäeva eesti draamalaval raske analoogi leida. Aga iga lavastuse jaoks oli tal erinev meetod, mis nõuaks omaette lahtirääkimist.

Jaani lavastatud Ibseni "Väikses Eyolfis" (1974) mängisin insener Almersit. Paralleelselt tuli mul Epp Kaidu lavastatud Iosseliani tükis "Kuni käru pole kummuli" teha mingit grusiinlast. Ja kuigi minus pole vist jälgegi tõmmuvereliste pulbitsevast temperamendist, ei ole ükski roll mulle nii kergelt kätte tulnud – Toominga treeningud olid lihtsalt nii tugeva põhja loonud, et sellele oleks vist võinud ehitada ükskõik millise rolli. Alfred Almersi osaga ma ise rahule ei jäänud. See oli üldse üks piinarikas katsumus, aga võib-olla Jaan tahtiski nii?

Kahjuks ei oska ma tema meetodeid ammendavalt kirjeldada, kõige üldisemalt võiks öelda, et kui Ird tegi klassikalist läbielamisteatrit, siis Toomingal mängis põhirolli keha ja liikumine. Tema avastas sõnateatri jaoks ka eesti rahvalaulu, mida korrati ikka ja jälle koos erinevate liikumistega, improviseeritud rahvatantsudega. Jaani lavastused nõudsid äärmist füüsilist vastupidavust. "Eyolfi" tekst oli meil peas ja mängisime proovis n-ö Ibseni mänge ehk teisisõnu improviseerisime. Pidid näiteks tiibklaveri alla ronima ja üritama koos sellega üles tõusta, mis oli loomulikult võimatu, aga tähtis oli tahtejõud, üliinimlik tahe ennast maksma panna.

Tooming kinnistas oma improvisatsioonil põhinevad tükid enamasti juba proovisaalis ja kui me lavale läksime, oli ta nagu ümber vahetatud. Näitlejamäng oli paigas, nüüd pidi ta põhiliselt tegelema valguse, dekoratsiooni, rekvisiidi ja muu sellisega. Näitlejale olid need lavaproovid igavad ja ega etendusedki suurt juurde andnud. Olen täiesti veendunud, et need proovisaali variandid olid ka kunstiliselt märksa huvitavamad kui suurel laval valminud lõpptulemus.

Kõlab väga Grotowski moodi...

Grotowski oli lihtsalt Grotowski ja Tooming oli Tooming. Kirjanduse põhjal tundub nende metoodika teinekord üsna sarnane. Mõlemad olid ju omamoodi dissidendid, ka Grotowskit ei tahtnud Poola teatri ametlik pool algul tunnustada, sama lugu oli Eestis Toomingaga. Panso juures ei oleks sellist asja nagu Toominga ja Hermaküla teater saanud üldse sündidagi, aga Ird sallis enda kõrval ebamugavaid, kuid andekaid inimesi. Ta laskis neil teha mida iganes, ta käis neid kaitsmas. Kaebused jõudsid kuni Moskvani välja. EKP esimese sekretäri Käbini juurde saadeti Moskvast spetsiaalselt inimene, kes nõudis kategooriliselt niisuguste teatrieksperimentide lõpetamist. Irdil oli Keskkomitees pikem jutuajamine, mille ta võttis kokku järgnevalt: rääkisime Käbiniga eesti keeles ja ta ütles vaid ühe venekeelse lause: "Ne mogu že ja ihh rastreljat".

Kas selle meeletu teatritöö kõrval õnnestus ka eraelu elada?

Ja kuidas veel! Abiellusin 1968 ja järgmisel aastal sündis tütar. Naine õppis aspirantuuris, elasime pisikeses ühetoalises korteris. Teater maksis väikest palka ja muudkui lubas normaalset elamispinda, kuid lubadustest kaugemale ei jõudnud. Kõigele lisandus negatiivne ühiskondlik surve Toominga esimese lavastusega seoses, mis kuulutas meiesugused alternatiivsed teatritegijad vaat et kretiinideks. Kui abikaasale pakuti Võru rajooni Varstu sovhoosi peaspetsialisti ametikohta koos kahetoalise korteriga, ei olnud sellest võimalik ära öelda. Suhteid "Vanemuisega" ma ei katkestanud, pool kohta jäi alles ja tegin 11 etendust kuus, milleks pidin kohale tulema 105 kilomeetri kauguselt. Samal ajal andsin Varstu Keskkoolis 5.–11. klassi poistele võimlemist ja olin kohaliku kultuurimaja kunstiline juht. Kell 8 hakkasin koolis tunde andma, lõpetasin 13.30, kella 14.00–17.30-ni sõitis buss Tartusse, kell 19 algas etendus, 1.30 öösel loksusin Riia rongiga Valka, jõudsin napilt Antsla bussi peale, lõpp-peatuses istusin ümber ja jõudsin Varstu oma abieluvoodisse 6.30 hommikul, aga kell 8 algas uuesti kool...

Sellega tapsin kõvasti oma tervist, jäin angiini ja mul lõigati ära kurgumandlid. Lõpuks õnnestus siiski Elvasse kolida, mis oli Tartule märksa lähemal, ja ma jätkasin tööd teatris täiskohaga, põhiliselt Irdi ja Kaidu lavastustes.

Tartus hakkas lavastama ka Kaarin Raid, kelle "Laudalüürika" Ird nädal enne esietendust üle võttis ja ringi tegi. Millest see tingitud oli?

Raid tuli meile pärast Epp Kaidu surma ja Ird ütles matusekõnes, et lavastaja Kaarin Raid vahetab nüüd Epp Kaidu välja – minu meelest mitte eriti õnnestunud väljend. Raid nägi palju vaeva näiteks Toominga ja Hermakülaga, kui need tema käe all mängisid. Nad pisut ka ikka lollitasid Kaarinit, kui proovide alguses roll juba käes oli ja järsku nagu tina tuhka kadus. Esietenduseks oli kõik jälle täiuslikult paigas.

"Laudalüürika" intsidendi põhjustasid vist muutused Irdi meelelaadis, mis alati just kõige meeldivamad polnud. Olev Antoni näidend oli küllaltki ühiskonnakriitiline ja tegelaste hulgas figureeris üks meelas vene karjanaine. Ird vahetas esitaja välja, et kuju mitte nii robustselt ei mõjuks. Küllap olid tal omad kaalutlused ka võimuladvikut silmas pidades.

Raid tõi endaga kaasa Aivar Tomminga, Silvi Aida, Tiia Porsi, Toomas Suumani ja Merle Talviku. Minagi tegin Kaarini juhendamisel mitmeid suuri osasid, kas või leedulase Kazys Saja "Liivakellas", aga kahjuks ei hakanud see tükk elama...

Irdiga töötada meeldis mulle siiski rohkem, kuigi ta suhtus näitlejatesse väga erinevalt. Kui ta kedagi usaldas, siis sellel lasi vabalt teha, mõnele teisele aga ütles teksti silphaaval ette. Näiteks võiks tuua Ain Kaalepi "Iidamast-aadamast". Ird lavastas, mina kehastasin Aadamat ja Ela Tomson Eevat. Teises paaris tegid samu tegelasi Leonhard Merzin ja Regina Tõško. Mina jäin täitsa hätta, sest Ird hakkas ette ütlema. Järgmist proovi tegi Merzin ja ma märkisin tekstiraamatusse iga sõnarõhu ja nüansi. Järgmine päev tegin kõike täpselt, nagu Ird oli öelnud, tema aga kostis, et "ma pole kunagi midagi niisugust ütelnud!". Selline lähenemine võis ju inimese hulluks ajada! Teinekord viis ta sind aga nii kaugele, et hakkasid ise rolli tegema ja selles elama. Mulle näib, et paljud "Vanemuise" näitlejad ei osanudki enam ise rääkida, vaid ootasid, et lavastaja neile ette ütleks. Mõned kaotasid üldse iseseisva mõtlemise võime. Mina sain oma vitsad kätte ja kui tükk välja tuli, hakkasin oma lavaelu elama ning tekkisid hoopis uued võimalused. Minul ei saa praegugi osa kunagi esietenduseks valmis, vaid liigub, areneb, muidugi kui materjal seda vähegi võimaldab.

Mis sind "Vanemuisest" lõpuks siiski lahku viis, kas huvi mõne teise teatri vastu või...

Mitmed põhjused. 1982 valiti mind teatri ametiühingukomitee esimeheks, kuhu kuulus 420 inimest. Võib ju imestada, et mis see nõukogudeaegne a/ü ikka ära oli, aga kogu defitsiit käis range limiidi alla: mööbel, korterid, autod, igasugused muud järjekorrad. Isegi töölt ei saanud inimest lahti lasta ilma ametiühingu nõusolekuta. Tuusikuid oli nii kohutavalt palju, et istu või ise peale, ja alati ei õnnestunud neid kõiki realiseerida. Haruldasi tuusikuid oli muidugi vähe, aga mingisugune Bulgaaria polnud üldse probleem. Siis tohtis juba lapsigi piiri taha kaasa võtta. Mõnest isiklikust lahkumispõhjusest räägiksin pigem memuaarides. Aga mitme näitlejaga tekkis meil probleeme, kui neid taheti vallandada, näiteks Ellen Kaarma poega Tõnu Kilgast. Eks tal olid needsamad puudused mis paljudel näitlejatel, kes teatavas tsüklis ei jõua proovi ja vahel ka etendusele. Irdil ei olnud temaga mingit läbisaamist ja ametiühingukomiteelt nõuti vallandamisluba. Palusin oma lauljast sekretäril Anu Paavelil võtta Kilgas koori patronaaži alla, kes kasvataks temast "ühiskondlikult kasuliku inimese". Kõik komitee liikmed hääletasid selle geniaalse ettepaneku poolt, mina aga loomulikult vastu, sest eesmärk oli juba saavutatud. Partorg ei tahtnud oma kõrvu uskuda, kui ma raporteerisin, et vaatamata minu veenmisele ja dokumenteeritud eriarvamusele ei läinud juhtkonna direktiiv läbi. Sellest ajast hakkasid tulised söed juba minu enda pea kohale kogunema.

Kui Ird ükskord palgajärjekorras mulle uhkusega teatas, et ta sai Kilgase siiski lahti lasta, andsin ka mina lahkumisavalduse. Tõnu Kilgas ei olnud mulle mingi isiklik sõber, aga ta oli andekas artist ja talle oleks pidanud andestama. Hea, et Tõnul on "Estonias" paremini läinud.

Teine peapõhjus oli minu soov lavastada, aga seda mulle ei võimaldatud. Võib-olla ma ei olnud küllalt pealetükkiv, aga mulle lihtsalt ei meeldi lõputult lunimas käia. Irdiga olid suhted sassis ja piltlikult öeldes pidin valima, kas olla hea näitleja või hea inimene. Valisin viimase.

Kohe pärast "Vanemuisest" lahkumist 1985. aastal hakkasin ajama Saaremaa teatri taastamise asju. Mul oli konkreetne programm algupärandite lavastamiseks. Näiteks "Suure Tõllu" teksti tellisin Juhan Peeglilt. Samuti oli mul kontseptsioon "Külavahelaulude" lavastamiseks vabas õhus. Käisime isegi koos Tampere Kesäteatteri juhi Rauli Lehtoneni, Ago-Endrik Kerge ja Mart Raigiga vabaõhuteatri jaoks kohta välja valimas.

Minu teatrirajamisprojekti toetasid Kalju Komissarov, Jaak Allik, Ülo Vooglaid ja mitmed teised, aga ometi hakkas asi tasapisi kiiva kiskuma. Saaremaa Rahvateatris oli tookord koguni 60 näitlejat, kellest üks töötas kõrgema koha peal kui teine, ja nad kartsid kutselist teatrit, kuigi minu programmis oli fikseeritud, et lepingusüsteem lubab neid kasutada. Olemasolevat kultuurikihti olnuks ju mõttetu hävitada.

Nõusoleku kaheks aastaks teatri etteotsa asuda andis Mikk Mikiver ja talle otsiti juba sobivat maja. Mina tahtsin olla näitleja ja katsetada ühtlasi lavastamist. Pakuti mitmeid reaalseid variante näitlejatele elamispinna leidmiseks. Lavakunstikateedris järjekordset kursust komplekteeriv Merle Karusoo oli koguni nõus korraldama Saaremaal eelvooru, et viia viis-kuus andekamat Tallinna põhikonkursile. Olin seisukohal, et näitlejaid koolitada ja repertuaari koostada saab paralleelselt teatrihoone ehitusega. Aktiivse kohaliku vastutöötamise tulemusena jooksis aga kogu üritus lõpuks liiva.

"Vanemuisest" sattusid sa "Ugalasse" ja sealt edasi Noorsooteatrisse.

Olin sedavõrd veendunud Saaremaa teatri taassünnis, et otsustasin enne korraks väikelinna teatri õhku nuusutada, jäin aga 4–5 aastaks. "Ugala" töödest mäletan millegipärast niisugust lugu nagu "Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne tegutseb". Esimese variandi kirjutas Vello Lattik, lavastaja oli Komissarov. Allik vaatas proovi ja ütles, et see ei kõlba mitte kuskile, võttis Komissarovi maha ja hakkas ise lavastama. Koržets pandi Alliku kabinetti luku taha teksti treima ja värsked lehed viidi kohe lavale. Õppisime käigupealt ümber ja uues kuues tükk jõudiski ovatsioonide saatel lavale. Mina jõin Gorbatšovi keeluseaduse ajal "Ugala" laval "Gorbatšovi" vodkat ja mängisin suure mõnuga joodik Ülot, kes mul päris kenasti välja kukkus.

Mul sündis Mulgimaal veel mitu ilusat rolli, äraminek oli seotud pooleldi Saaremaa mehe Kaarel Kilvetiga, kes lubas Kuressaares "Külavahelaulud" ära lavastada ja kutsus mind nagu muuseas Tallinna. Nii ma siis kükitasin Kuressaare teatri ootuses seal Noorsooteatris.

Noorsooteatris jäin suhteliselt märkamatuks ilmselt ka seetõttu, et veri on ikkagi paksem kui vesi ja lavaka lõpetanud mõistavad üksteist paremini. Küllap on selles süüdi ka mõneti erinev teatrikeel, mida erinevates koolides õpetatakse. Lõpuks juhtus niisugune paradoksaalne lugu, et tahtsin ise ära tulla ja andsin lahkumisavalduse. Seda ei rahuldatud ja mind lasti lahti.

1994 maandusin jälle Tartus. Enda arvates olin elu parimas vormis ja tegin samal aastal Colpacho rolli "Volpones", 1995 alustasin aga "Georgicat". Olin sõna otseses mõttes väge täis.

Enne "Georgicat" olid endale nime teinud niisugustes filmides nagu "Tuulte pesa" ja "Jõulud Vigalas".

Kokku olen mänginud 17 filmis. Esimene töö kaamera ees oli Jüri Müüri "Inimesed sõdurisinelis", kus ma kehastasin leitnant Aavat. Osalesin 31 võttepäeval, aga pärast tsensori kärpeid jäi sisse vaid 11, mistõttu rollgi kujunes veidi nadiks.

Seitsmekümnendate algul tegime Jaan Toomingaga ühe telefilmi "Vasksed käepidemed". Mängisin paha poissi, kes viinapudeli eest tappis talunaise, keda mängis Salme Reek. Kahjuks ei ole see film vist säilinud, kuigi oleme mõlemad Toomingaga selle jälgi ajanud. Filmiski oli Jaaniga huvitav tööd teha. Minu kui kurjategija tabamise korraldas ta nii, et istusin Rocca al Mares tavalise linnaliini bussi peale. Kaks peatust hiljem sisenes militsionääri vormis näitleja koos filmigrupiga ja mul pandi käed raudu. Nõnda tahtis Jaan ehedalt jäädvustada, kuidas asjasse pühendamata rahvas sellele reageerib ja mis mõju nende reaktsioon mulle avaldab. Minu jaoks oli see päris kole, sest rahva hulgast tulevad kommentaarid olid masendavalt vaenulikud. Tänapäeval on käerauad üpris tavalised ja neid võib iga päev televiisorist näha, aga tookord pidid ikka tõeline retsidivist olema, kui sind nii karmilt koheldi. Teise duubli tegemisest keeldusin ma kategooriliselt, sest rahva viha ületas minu jaoks kõik piirid.

Võib-olla oleks järgmises bussis massi viha hoopis miilitsa vastu pöördunud?

Tol ajal oli suhtumine üsna ühene ja vaevalt et järgmised duublid midagi muutnud oleks. Tänapäeval võiks selline olukord muidugi ambivalentsemaks kujuneda, sest mundrikandjadki on end piisavalt kompromiteerinud. Kui ma hiljem neid kaadreid lõppversioonis vaatasin, ei pääsenud need kahjuks eriti mõjule.

Juba tookord otsiti aeg-ajalt televisiooni abil raske kuriteo toime pannud mõrtsukaid ja Toominga taotluseks oli teha peaaegu dokumentaalselt mõjuv linateos. "Vaskseid käepidemeid" näidati Eesti Televisioonis ja see algas kaadriga, kus diktor Enn Eesmaa pöördub vaatajate poole palvega kaasa aidata eriti ohtliku kurjategija tabamisel. Minu ema pidi kodus šoki saama, kui selle teksti saatel ilmus ekraanile tema poja pilt, ja alles loo arenedes koitis talle tõde.

1974 tegin kaasa Valentin Kuigi esimeses filmis "Klaverihäälestaja tuleb kolmapäeval". Järjekordse etenduse tõttu ma esilinastusele ei jõudnud ja nii see film mul tookord vaatamata jäigi. Poolteist aastat hiljem kohtasin "Tallinnfilmis" operaator Mihkel Ratast, kes küsis, mis ma meie ühisest tööst arvan. Kuulnud, et ma pole seda näinudki, tegi ta mulle kohapeal ühe koopia, mis mahtus kahele filmirullile. Mul õnnestus see lõpuks ära vaadata alles 1988. aastal Viljandis, kuna sõbral Toomas Taimlal oli tuttav kinomehaanik, kes meile kahele salaja eriseansi korraldas. Praegu on see koopia Kuressaare muuseumi arhiivis koos muude filmimaterjalidega, mis ma sinna hoiule andsin. "Georgica" võtete ajal kuulsin režissöör Kuigi käest, et kõik ülejäänud koopiad on vahepeal kuhugi kadunud ja mulle juhuslikult tehtud eksemplar jäänud ainsaks.

Mõnikord ei lähe aga kaduma film, vaid hoopis peaosaline. 1976. aastal alustas Leida Laius "Reigi õpetajat" koos Leonhard Merzini, Ago-Endrik Kerge ja Elle Kulliga, mina mängisin kellameest. Kui pool filmi oli tehtud, läks teada ja tuntud põhjustel kaduma Merzin. 400 000-rublase värvifilmi eelarvest oli kulutatud juba üle poole, aga "Tallinnfilmi" juhid nõudsid, et see tuleb tingimata lõpuni teha. Jüri Müürile anti võimalus ennast rehabiliteerida ja tal ei jäänud muud üle, kui teha täiesti uus mustvalge variant. Ta vahetas stsenarist Mati Undi välja Valentin Kuigi vastu ja mõlemad meespeaosalised vendade Mikiveride vastu. Sisuliselt viiski filmi võtted lõpule Mikk Mikiver. See oli ka minu esimene kokkupuude Mikiveri kui lavastajaga, kes oli ühtlasi mu partner.

"Tuulte pesa" stsenaariumi algpealkiri oli "Võõras" ja mina pidingi kehastama seda salapärast võõrast. Pärast käsikirja läbilugemist ütlesin, et see lugu räägib ju hoopis eesti talumehest. Režissöör Neuland ja operaator Iho vaatasid mind suurte silmadega, aga nii see lõpuks läkski. Stsenaariumi olid kirjutanud leedulased, kelle sulest pärines ka legendaarne "Keegi ei tahtnud surra". Algvariandis tundus stsenaarium rohkem nagu seiklusfilmi poole kiskuvat, aga üritasime sinna eesti asja sisse puhuda. Tegime mõnikord koos Allaberdi ja Neulandiga öösel kella neljani teksti ringi ja hommikul kaheksast pidi juba võtteplatsil olema, kus terve päev näpistas meid mitmekümnekraadine pakane. Tänapäeval seda filmi üle vaadates ei pea tema pärast häbi tundma isegi poliitilises mõttes, kuigi ta sündis stagnaaja kõrgperioodil, 1979. aastal "Ameerika Hääl" ütles aga oma kommentaaris umbes nii, et selles filmis on kõik eestlased napakad, ainult üks on normaalne ja seegi kommunist. Kahju, et "Tuulte pesa" ei pääsenud kaugemale kui Karlovy Vary festivalile.

"Ameerika Häälele" sekundeeris meie "kobruleht" "Noorte Hääl". Seal ilmunud Mark Soosaare kriitika "Tuulte pesa" kohta oli mulle vastuvõtmatu ja kirjutasin talle "Tallinnfilmi". Seda rohkem üllatas mind Soosaare pakkumine teha filmis "Jõulud Vigalas" peaosa. Olin kuulnud, et Bernhard Laipmanni osa pidid tegema kunstnik Jüri Arrak või Tõnu Tepandi. Arrak tegigi kaasa Ants Laikmaa osas, aga Tepandi läks Lasnamäe kostüümilattu endale kostüümi otsima ja ei ilmunud sealt enne välja kui kahe nädala pärast. Selleks ajaks oli minu näol juba uus näitleja leitud. Soosaar tegi oma ainukest mängufilmi väga pikalt ja põhjalikult. Palju kaadreid oli tal eelnevalt valmis, aga minuga tuli tal alustada filmi lõpust ja esimene kaader oli Laipmani mahalaskmine. Selline on kord juba filmi spetsiifika, et pead rollis niivõrd sees olema, et suudad seda mängida kas või tagantpoolt ettepoole.

Kui film valmis sai, pakkusin Arrakule ühe pildi süžee, mis kajastas meie ühist stseeni "Vigalas": vend Laikmaa tuleb Laipmanile külla ja kingib gaasilambi, mina aga kääksutan viiulit. Arrak lubas selle üle järele mõelda ja, ime küll, tegigi ära, muidugi läbi oma kunstnikuprisma. Maali pealkirjaks sai "Jõuluviiuldaja" ja lambi asemel on seal valgesse rätikusse mähitud õun, mida ümbritseb aura. Nii et mõnikord võib üks kunstiliik teisele päris huvitavaid impulsse anda.

Millest see tuleb, et pärast esimest "Vanemuise" perioodi on sul teatris väiksem menu olnud, aga filmilavastajad leiavad su ikka ja jälle üles. Nõnda tuntaksegi sind tänapäeval rohkem kui filminäitlejat. Milles seisneb see Aaviku fenomen?

Ühest teatrist teise minek ei ole nii lihtne, kui sa just absoluutses tipus ei ole, nagu omal ajal Einari Koppel. Iga teater on omaette maailm, omaette riik, kus on oma kuningad ja narrid. Mul on millegipärast mulje, et tänapäeval viitsitakse vähem vaeva näha ja kutsutakse pigem külalisstaare, kes vajaliku tüübi kindla peale ära mängivad. Nii ka kinos, kus näiteks Jack Nicholson või John Travolta esitavad väikeste variatsioonidega ikka sama tüüpi. Mina olen muide kehastanud kolme nimekaimu: nii "Reigi õpetajas", "Näkimadalates" kui ka "Georgicas" oli minu tegelaskuju nimeks Jaagup ja neis kõigis on tõepoolest midagi ühist; esimene võtab ise endalt elu, teine lastakse maha ja kolmas sureb kirikutornis. Minu puhul on ka ilmselt kujunenud mingi nõudmine selle tüübi järele, keda ma olen mänginud.

Kuidas sa üldse tänapäeva elule vaatad, võrreldes näiteks nõukogude ajaga?

Kui ma 1994 Tartusse tulin, tundsin end niivõrd hästi, kuna olin siin teatrikoolis käinud ja mul oli siin palju tuttavaid ja sõpru. Lõpuks maandusin "Vanemuise" ühiselamusse ja sain anonüümseid ähvardusi, et "kui sa kolme päeva pärast ära ei kao, lüüakse sind maha". Hooaja avaõhtuks panin pidulikult ülikonna selga ja lipsu ette, aga kohe, kui ukse avasin, sain sihukese tohlaka, et ülemine hambasild purunes. Küsisin "mille eest?" ja mulle vastati, et "selle eest!" Ilmselt jäin ma kellelegi jalgu, et ma üldse seal majas elasin. Vene ajal polnud ma kordagi vastu hambaid saanud. Kui Sulev Keedus mind "Georgica" jaoks välja valis, olid mul ainult hambatüükad suus... Näib, et "ühika mentaliteet" on säilinud kogu meie ühiskonnas ja sellest vabanemiseks kulub vist palju aastaid.

Minu praegune olukord meenutab ka mõneti "Georgica" Jakubi oma. Ühiselamu komandandina olen sunnitud tegema tööd, mis mulle eriti hingelähedane ei ole: registreerin sünde ja surmasid teatri elamispinnal, teen sisse- ja väljakirjutusi, käin üürivõlglastega kohut. Selle kõrvalt saab vahel ka teatri- ja filmitööd teha, kuid ega mul kellelegi midagi ette heita ei ole. Lavastaja ja näitleja armastus peab olema vastastikune. Kui ta seda pole, võid paratamatult irooniliseks ja sapiseks muutuda, aga seda ei tahaks.

Mis sulle kaunite kunstide kõrval veel eluindu annab?

Kunagi tegelesin vanade sõidukite taastamisega ja mul on isegi üks "Unicu" 10 aasta juubeli aukiri Valeri Kirsi käest. Restaureerisin kahte 38. aasta "Mercedest". Töömaht oli tõesti kohutav. Nikkelosad tuli vasetada tsüaniidivannis "Vasara" tehases Tallinnas, üle poleerida ja viia siis "Normasse", kus need kaeti kroomnikliga. Minu abielugi sai enne otsa, kui auto valmis sai. Siis ilmusid välja mingi Saksa firma tegelased, kes sattusid vaimustusse ja autod ära ostsid. Rikkaks sellest ei saanud.

Suurimad filmi- ja teatrielamused?

Kuressaares sain kord kaks rubla kõige odavama kinopileti jaoks kokku ja nägin "Jutustust tõelisest inimesest". Minu jaoks oli see kõige ehtsam õudusfilm. Vapustus oli nii suur, et läksin pisarsilmil ema juurde ja tõotasin, et ei lähe enam mitte kunagi kinno.

Vahendanud Hannes Villemson

[Teater. Muusika. Kino, nr 5, 2000]


Auhindu

2016 Eesti Kultuurkapitali Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia näitlejale, kelle ainulaadsed ja jõulised tegelaskujud on läbi eri aegade rikastanud eesti filmikunsti oma inimliku sügavusega

1999 parima meesosatäitja auhind, VI Minski rahvusvaheline filmifestival "Listapad", Valgevene – osatäitmise eest filmis "Georgica"

1999 parima meesnäitleja auhind, Festival Cinéma Nordique de Rouen-Palmares, Rouen, Prantsusmaa – osatäitmise eest filmis "Georgica"

1999 Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia – osatäitmise eest filmis "Georgica"

1988 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali  aastapreemia – osatäitmise eest filmis "Georgica"

1998 parima meesosatäitja auhind, VII SRÜ maade ja Balti riikide avatud festival "Kinošok '98", Anapa, Venemaa – osatäitmise eest filmis "Georgica"

1982 Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus

1977 Eesti NSV Teatriühingu aastapreemia – rolli eest näidendis "Kremli kellad"

 

Valikbibliograafia

Artiklid

Märka, V. (2016). Evald Aaviku kõrgused ja sügavused [Evald Aaviku juubelietendusest "Evaldi tekk"]. Eesti Päevaleht, 16. märts, lk 14, ill.

Keil, A. (2016). Näitleja Evald Aavik - põhimõtetega mees [intervjuu]. Postimees: Tartu Postimees, 29. jaan, lk 6-7, ill.

Mustimets, I. (2016). Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis [Evald Aaviku juubelietendusest "Evaldi tekk"]. Postimees, 28. jaan, lk 18-19, ill.

Butkaite, H. M. (2016). Näitleja heidab pilgu oma eluteele [Evald Aavik mängib oma juubelilavastuses "Evaldi tekk" Tartu Uues Teatris]. Postimees: Tartu Postimees, 26. jaan, lk 8, ill.

Tartu Uus Teater tähistab Evald Aaviku juubelit (2016). Postimees, 25. jaan, lk 15.

Mikomägi, M. (2013). Jaan Toomingu ja Evald Aaviku kalliskivi Tartu Kirjanduse Majas [Jaan Toominga lavastus „Kalliskivi“, osatäitja Evald Aavik]. Postimees, 12. apr, lk 14-15.

Bristol, P. (2013). Monolavastus nõudlikus majas [Jaan Toominga lavastus „Kalliskivi“, näitlejatöö Evald Aavik]. Postimees: Tartu Postimees, 10. apr, lk 5.

Säde, E. (2012). Ballaadfilmi Laipmann käis heinu "laenamas" [mängufilm "Jõulud Vigalas"]. Eesti Päevaleht, 26. okt, lk 20.

Piiri, P. (2011). Unustatud väärtfilm ["Jõulud Vigalas"]. Sirp, 22. dets.

Adorf, M. (2011). Filminäitleja Evald Aavik astub publiku ette. Eesti Päevaleht, 18. dets.

Karja, S. (2011) Lunastaja ja Buda [Evald Aaviku filmirollidest]. Kinoleht La Strada, nr 16, dets, lk 11.

Tooming, J. (2011). Kohtumine kommunistiga [näidendist "Ird, K."]. Sirp, nr 14, 7. apr.

Kipper, T. (2011). Evald Aavik 70. Saarte Hääl, 27. jaan.

Hanson, R. (2011). Näitlejale paistab tema käidud tee kohati imelik [intervjuu]. Postimees, 24. jaan.

Lillemets, E. (2001). Evald Aavik 60. Postimees, 24. jaan.

Laulik, J. (2000). Evald Aavik – unustatud teatrinäitleja filmirollid. Nädal, nr 34, 28. aug.

Aavik, E. (2000). Vastab Evald Aavik [üles kirjutanud Hannes Villemson]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 3-13, ill.

Välisajakirjandus Sulev Keeduse "Georgicast" [intervjuu S. Keeduse ja E. Aavikuga ajalehest "Le Quotidien" (15.03.1999) ja katkeid ajalehtede artiklitest]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 73-75, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm