Filmioperaator, -lavastaja, stsenarist ja bibliofiil Vallo Kepp on sündinud 6. detsembril 1950. aastal Tallinnas. Ta on õppinud 1959–66 Tallinna 22. Keskkoolis, 1966–69 Nõo Keskkoolis ja 1976–1982 Moskvas Üleliidulises Kinematograafiainstituudis, mille lõpetas teadusfilmide operaatorina. 1972–1996 töötas Eesti Telefilmis operaatori assistendina, operaatorina ja režissöör-operaatorina, 1996–2007 Eesti Televisioonis videooperaatorina.

Vallo Kepp alustas operaatori assistendina ja kaasoperaatorina Rein Marani loodusfilmide juures ("Tutkad", 1976, "Rabade vaikuses", 1977, "Aranei", "Tavaline rästik", mõlemad 1979, "Laanetaguse suvi", 1980, "Matsalu linnuriik", 1981, "Nõialoom", "Ühe armastuse lugu", mõlemad 1982). Debüütfilmiks režissöörina oli loodusfilm "Kõrvemaa sügis" (1978). Lisaks operaatori- ja režissööritööle on Kepp kirjutanud stsenaariume filmidele ja käsikirju telesaadetele Ralf Rondist, Lydia Koidulast ja Helgi Mullerist. 1992–94 tegi ta operaatorina Eesti Televisioonis "Väikest luulesaadet" (portreteeritavateks olid Tõnu Õnnepalu, Jaan Paavle, Kauksi Ülle, Andres Noormets, Peep Ilmet ja Aado Lintrop). Saatesarjas "Idée fixe" (1992–94) olid külalisteks Ain Kaalep, Hando Runnel, Asta Põldmäe, Aino Pervik, Rein Raud, Jaan Kross, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellat, Indrek Hirv, Astrid Reinla ja Leelo Tungal. Vallo Kepp on režissöör-operaatorina jäädvustanud 17osalise sarja elavat rahvalaulu "Loomise Laul" (1990-92). Tähtis koht tema filmograafias on kirjanikele ja luuletajatele pühendatud uurimuslikel dokumentaalfilmidel: "Üks pilk Betti Alverile", "Kodutee. Debora Vaarandi" (mõlemad 1988), "Süda ei põle ära" (1989, 1951. aastast tegutsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi sünni- ja arenguloost, selle elushoidjast ja hingest Bernard Kangrost), "Aken aja liikumisse. Viivi Luik" (1991), "Mälestus sinistes kildudes. Bernard Kangro" (1992), "Kodust punaste pihlade all. Kalju Lepik" (1993), "Ilmakaarte õunapuud. Salme Raatma" (1994), "Olla tahtsin olevikust väljas. Valeria Ränik" (1995), "Usun lillede närtsimise sisse. Raimond Kolk" (1996), 2008. aastal DVD-kogumikuna välja antud triloogia "Uku Masingu maastikud" ("Kitsas rada keset metsi", 2000, "Inimesepoeg Valgel laeval", 2004, "Surm on öömaja põllul", 2006), "Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri. Lugu Poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941–1951" (2009).

Vallo Kepp on teinud eesti luulest "Keskööprogramme" Eesti Raadios: Koidulale pühendatud luule, talveluule, Henrik Visnapuu kümme kirja Ingile ja XIX sajandi luule. Talvel 2000 korraldas ta Teaduste Akadeemia raamatukogus näituse autogrammidest luuleraamatutes ja luuletajate fotoportreedest. Kepp on koostanud ja/või toimetanud 7 luuleraamatut ning -antoloogiat: "Täis tähti jumallapse põll" (1994, 2000), "Taeva vari", "Ema, mu ema" (mõlemad 2002), "Lauluallikas" (2004), "Kõik muutub lauluks" (2005), "Õhtused laulud" (2009), "Armastuse öö" (2011). 2009 pälvis Vallo Kepp Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Ta on Karl Ristikivi Seltsi asutajaliige (2001).