07.01.1929–17.11.1984

Režissöör ja stsenarist Jüri Müür sündis 7. jaanuaril 1929 Tartus. Juulis 1944 võeti ta Saksa lennuväe abiteenistusse. Seigelnud ilmasõja lõpuaastal Saksamaal, Prantsusmaal ja Põhja-Aafrikas, naasis ta 1946 Eestisse ning läks peagi Karjalasse – tööle Segeža tselluloosivabrikusse. Karjalas omandas ta keskhariduse. 1955. aastal pääses õppima Moskvasse – filmirežissööriks Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ukrainlasest filmiklassiku Oleksandr Dovženko meistriklass). NSV Liidu ihaldatuimas koolis oli ta koguni üliõpilaskomitee esimees. Pärast VGIKi lõpetamist 1960 asus tööle Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Tallinnfilmis lavastas ta viis mängufilmi ja kuus dokumentaalfilmi (neli tõsielufilmi valmisid stuudios Eesti Telefilm), näitles oma kolleegide töödes, kirjutas stsenaariume nukufilmidele („Verine John“, 1974; „Inspiratsioon“, 1975; „Kuldne eesel“, 1975). Viimasel töökohal Eesti Kinoliidu vanemkonsultandina aitas oluliselt elavdada kodumaist filmielu. Jüri Müür suri 17. novembril 1984 Tallinnas. Tema mälestusele on pühendatud kauaaegse kolleegi Enn Säde dokumentaalfilmid „Isand ja ori“ (1992, Tallinnfilm) ning „Jüri - see mulk, ehk mis tuul müürile...“ (2004, ProFilm).

Kohe oma esimese mängufilmiga „Ühe küla mehed“ (1961), mis oli ühtlasi VGIKi diplomitöö, pani Jüri Müür endast rääkima kui võimekast ja suurte eeldustega loojast. „Ühe küla mehed“ ja sellele järgnenud „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1964, koos Grigori Kromanoviga) olid teetähisteks Eesti rahvusfilmi taastekkele. Müür oli üks neist eesti filmitegijaist, kes murdsid Tallinnfilmis Leningradist siia internatsionaalse abi korras saadetud haltuurameeste võimu, olles üks kodumaise filmikunsti esimese tõusu vaimseid juhte. Hoolimata komparteisse kuulumisest oli Jüri Müüri elu ränkraske, ehk sellepärast veel raskemgi, et ta ei läinud propaganda ja pettustega kaasa. Tema ülejäänud mängufilmid on „Kirjad Sõgedate külast“ (1966, Juhan Smuuli pajatuste põhjal), „Inimesed sõdurisinelis“ (1968, Paul Kuusbergi romaani „Enn Kalmu kaks mina“ järgi) ja Aino Kalda jutustuse motiividel valminud „Reigi õpetaja“ (1977).

1970. aastail algatas Jüri Müür probleemse põllumajandusfilmi („Võõras higi“, 1973), mille hulka kuulub ka koos Enn Sädega teostatud „Künnimehe väsimus“ (1982). Lisaks „Võõrale higile“ oli onupoeg Märt Müür veel mitme ajakohase probleemiasetusega tõsielufilmi („Põllul pole lage“, 1974; „Läbi halli kivi“, 1975; „Adra järel“, 1976) kaasstsenarist või -režissöör. Kolme dokumentaalfilmi („Künnimehe väsimus“, 1982; „Kus kasvavad kivid?“, „Maa kivid“, mõlemad 1983) kaasautoriks oli Enn Säde. Need erksa närviga loodud Eesti tollast maaelu, s.o kolhoosielu probleeme sügavuti käsitlevad tõsielufilmid moodustavad Eesti dokumentalistikas omaette peatüki.