07.04.1924–30.11.2015

Näitleja ja telerežissöör Astrid Lepa (1936. aastani Lepler) sündis 7. aprillil 1924 Keilas. Lõpetas Tallinna 9. Keskkooli, õppis 1942–46 Tallinna Teatrikoolis (Tallinna konservatooriumi draamastuudio eriklassis) näitlemist ja 1948–50 Tallinna Muusikakoolis laulmist. Töötas 1944–49 Estonias, 1949–51 Draamateatris, 1951–52 Filharmoonia estraadis. Seejärel oli ta Nõmme Kultuurimaja kunstiline juht ning kino Pioneer administraator ja direktor. Alates 1949. aastast oli Astrid Lepa Tallinna Kinostuudio (hilisema Tallinnfilmi) dublaažinäitleja. 25.10.1957 – 07.06.1979 töötas ta Eesti Televisioonis režissööri assistendina ja režissöörina, kus tegi lisaks kontsertfilmidele muusikasaateid ja telelavastusi. Üks varasemaid saatesarju oli "Muusikaelu probleeme ja sündmusi" (1963–65). 

Astrid Lepa oli laulja ja muusikapedagoogi Ester Lepa (1928–2013) õde. Tema ja tõlkija Harry Vilparti poeg Margus Lepa, endine näitleja ja koomik, töötab ajakirjanikuna Nõmme Raadios.

Astrid Lepa meenutab: "1949. aastal algas "Estonia" draamatrupi likvideerimine. Üks osa näitlejatest vallandati, teine osa viidi üle Draamateatrisse.

Õhkkond oli ärev. EKP VIII pleenum ja märtsiküüditamine ei möödunud valutult. Põlu alla sattus A. Lauter, direktorid vahetusid paari kuu järel. Trupp ei sulanud kokku. Oldi "meie" ja "teie".

Möödas olid ajad (1945–1946), mil "artist" oli nii kõva sõna, et see ametinimi uksel säästis öisest passikontrollist.

Töö jätkus ja seda jagus mullegi. Varsti pärast puhkuselt tulekut 1950. aasta septembris sain käskkirja minu vabastamise kohta. Üsna ootamatult. Lapsemeelsuses ja paari kunstinõukogu liikme julgustusel andsin asja hinde-vaide komisjoni ja mind ennistati tööle. Mitte kauaks. 1951. aasta septembris otsustati ebasobivast elemendist vabaneda koondamise läbi (§ 47 p.7 alusel). Tehti küll ettepanek jooksvas repertuaaris edasi mängida. Ei suutnud ja loobusin. (Liikusid jutud, kellel milline roll minu vabastamises oli jne.).

Juba paar aastat olin kaasa teinud Mari Möldre estraadikavades. Nüüd jätkasin Filharmoonias punktitasu alusel, hiljem koosseisus. Pärast M. Möldre ja R. Tarmo kohut muutus olukord sääraseks, et lahkusin omal soovil.

Algasid eksirännakud. Majandusllikult aitasid palju öised Kinostuudio dublaažid, aga tööraamatus pidi olema töökoha tempel. Siis olin kultuurimaja kunstiline juht Nõmmel, siis Kalinini rajoonis ja kinodirektor 1956. aasta suveni. Siis sain Kinostuudiost episoodilise osa eest aastase lepingu, mis tegelikult kestis poolteist aastat. 1957. aasta sügisel kutsusid head sõbrad mind televisiooni. Millegipärast arvati, et sel propagandaasutusel on vaja eeskätt teatrialase ettevalmistusega töötajaid. Nii olid seal ees Leo Martin, Vello Rummo, Grigori Kromanov, Valdur Himbek, Virve Aruoja ja rida Draamateatri õpperühmlasi. Tänu säärasele koosseisule ja Karin Ruusi tugevale isiksusele kippusid domineerima kunstilised saated, lavastused ja igasugused instseneeringud. Kahjuks pole ma päevikut pidanud, kuid paar-kolm rolli aastas tuli ikka lavastustes kaasa teha, esineda illustreerivates katkendites, osaleda raadio laupäevastes meelelahutusprogrammides jne. Teles tegin "karjääri". Alustasin kõige madalamalt redelipulgalt režissööri abina, olin assistent (režissööri kohustes). Siis – kuna olin 1948–1951 käinud ka Muusikakoolis – tehti minust muusikasaadete režissöör (1961). Töötasime otse eeetrisse, videot ei olnud, nii pole järele jäänud midagi. Vahepeal tegin kümmekond muusikalist lühifilmi (30 min), siis olin kunstilistes saadetes ja tegin mõned lavastused ("Surm käib ümber "Diana"", mingi tšehhi autor, J. Smuuli "Surm Rannu teemajas", nelja-osaline, jäi lõpetamata J. Smuulil ja teles). Vahetevahel said ülemused pahandada, et nalja on vähe, ja siis tuli mul naljasaateid teha. Pikemad sarisaated olid: "Just nagu elus" ja "Täiesti tõsised lood". Nendega oli ka vahelejäämisi, mis õnneks lõppesid "kunstiliseks praagiks" tunnistamisega. Kui aeg lubas, tegin kaasa telelavastustes ja Kinostuudios ("Põrgupõhja uus Vanapagan" – Juula, "Tuulevaikus", "Ukuaru"). 1979. aasta suvehakul jäin pensionile."

[väljavõte Inna Taarna koostatud raamatust "Tallinna Teatrikool (Draamastuudio eriklass)", 2002]