Väljavõtteid meediast

Naisel peab olema elukutse

Reet Kasesalu astus pärast sõda Eestist esimesena Üleliidulisse Filmiinstituuti. Tänavu peab ta 80. sünnipäeva. Küsitlesid Dagmar Reinolt ja Jaan Ruus.

Keskkooli lõpul paelus Reet Kasesalu teater, oli paelunud lapsepõlvest peale. Teater oli armas, aga tundus pisut kergemeelse kunstina. Neiu luges juhuslikult Venemaa eestlase Oleg Lentsiuse vaimustunud lugu Moskva kinoinstituudist ajalehes Sirp ja Vasar: "Teadsin nüüd, et see on kool, kuhu tahan minna."

"Naine peab omama haridust ja naisel peab olema elukutse," ütleb ta. Reet nägi seda oma vanemate pealt. "Naise roll oli kasvatada lapsi ja olla kodune. Kui aga mees kõrvalt kadus, oli pere kõigest ilma ja naine pidi ilma igasuguste oskusteta ise toime tulema. Nõukogude aeg ei andnud head haridust, kuid soosis naiste õppimist."

Päevad kinoinstituudis

Reet Kasesalu astus Moskva kinoinstituuti 1949. aastal, kui sõda oli läbi ja esmakordselt võeti Moskvas vastu uusi filmitegijaid nn vabariiklikele kohtadele. Ajad ülikoolis ei olnud head, ära olid saadetud kõik arvestatavad õppejõud ja režissöörid. Enamik pedagooge oli juudi rahvusest ning Stalini aeg ei soosinud neid õpetajatena.

"Sõel oli tihe. Kõik toimus vene keeles ja seda pidi soravalt oskama." Reet oli kasvanud sõjaväelase perekonnas. Koolipõlves oli ta neli aastat elanud Venemaal, kui Tallinna sõjakooli kapten 1941. aastal mobiliseeriti.

"Minu kursusel olid poolakad, sakslased, ungarlased, korealased, mongoollased, bulgaarlased – seltskond oli kirju, tegu oli esimese rahvusvahelise kursusega kinoinstituudis." Koolikaaslastega omavahel eriti ei seltsitud ega sõbrustatud.

"Režissöörid vanematelt kursustelt olid õnnetud," meenutab Reet. Puudusid paviljonid, filme ei toodetud, loovinimesi ootas perspektiivitu tulevik.

"Lõpuks sai meie kursuse juhiks režissöör Grigori Aleksandrov, kuid temagi käis vaid mõned korrad ja pidas loenguid äärmiselt üleoleva suhtumisega." Tagantjärele mõeldes oli see Reet Kasesalu arvates väga karm aeg, sest inimesed kustusid loominguliselt, filme ei toodetud ja oluliseks peeti vaid töölisklassi.

Enamik kooli vastu võetuist olid poisid, nad olid vanemad ja elukogenumad. "Meie kursusel oli veel üks tüdruk, bulgaarlanna." Ülikoolil polnud tudengeid kusagile panna. Tüdrukud paigutati nunnakloostrisse, poisid aga vene taludesse. "Kloostris polnudki nii hull, aga talud olid ikka väga jubedad, eesti taludega ei anna neid võrrelda."

Tollal ei makstud veel stipendiume. Polnud raha ega vahel ka süüa, kuid oli tahtmine õppida.

"Meie kursuselt ei tulnud säravaid tähti," meenutab Reet, "ainus tulevane kuulsus oli komöödiate lavastaja Leonid Gaidai." Ülikoolil puudusid paljud filmivahendid. "Mitte keegi meid ei õpetanud," meenutab Reet, "lõpetasin kooli ja ei osanud isegi korralikult monteerida, rääkimata muust." Ainus, mida Reet enda sõnul ülikoolist sai, oli tugev üldharidus ja teoreetiline alus. "Veetsin palju aega raamatukogudes."

Reet õppis Moskvas ka siis, kui Stalin suri. "Mäletan rahvamurdu Stalini matustel. Tallati surnuks inimesi. Nägin autokastist ritta laotud laipu."

Kinoringvaated on olnud Reet Kasesalu kiindumuseks. "Olen alati olnud kiire, terava ja lühikese stiili pooldaja, mulle ei meeldi pikad jutustamised." Reet on siiani nördinud, et ringvaateid enam ei tehta. "Ka minu diplomitöö 1954. aastal oli ringvaade. Meid juhendasid kaks "režissööri", kes ei olnud ühtegi filmi teinud ega osanud seepärast ka juhendada."

Töö Tallinnfilmis

Reet Kasesalu hakkas tööle Tallinnfilmis. "Seal alles õppisin filme tegema, seda, mida koolis ei saanud." Esialgu ta dubleeris filme, liikus sealt edasi ringvaadete monteerimise juurde. Reeda kirg on olnud loodus ja kunst ning neid kaht on ta ka filmides palju käsitlenud. "Tol ajal pidi režissöör tegema, mida paluti, ja pidi tegema paratamatult ka n-ö kohustuslikke tellimustöid." Reet võrdleb režissööri ametit skulptori omaga. Mõlemad on valdkonnad, kus ilma meeskonnata midagi ei tee. "Skulptor vajab abijõude, samuti ka režissöör. Üksi ei ole režissöör mitte keegi."

Reet Kasesalu vältis tollal nõutud poliitilisi teemasid. "Mulle pole kunagi meeldinud valetada ei teistele ega iseendale. Nii sain rahuliku südamega magama minna." Tema jaoks oli vastumeelne, et kunstnik müüb ennast karjääri nimel poliitikale ja ühiskonnas valitsevale korrale. "Ma ei astunud keskkoolis komsomoli, kuigi õpetaja käis peale. Aga sellepärast pidin siiski kooli vahetama. Ei astunud komsomoli ka Moskvas. Tallinnfilmis kutsuti mind parteisse, aga ma loobusin." Reet meenutab, kuidas ta oli otse öelnud, et sellesse inimvaenulike tüüpide kampa tema ei astu. "Hiljem saadeti mulle kutse parteisse postiga koju, rebisin selle katki ja viskasin minema."

See tõi kaasa hulgaliselt probleeme, aga ka teadmise, et ta ei kuulu vajalikku üksusesse. "Mulle anti üha vähem tööd ja võimalusi ennast teostada, minu teemasid ei käsitletud, lõpuks ei saanud ma isegi tellimustöid, autorifilmidest rääkimata."

Pärast 1987. aastat Reet Kasesalu filme ei ole teinud. Kogu filmitegemise süsteem varises kokku ja ta ei tahtnud enam kõike uuesti läbi elada. Inimesi tuli juurde ja kõigile tööd ei jätkunud. "Ma ei ole nördinud. Tänu filmikunstile olen õppinud tundma maailma ja õppisin läbi ja lõhki tundma Eestit. Ma armastan kino väga," ütleb ta täna, kakskümmend kaks aastat filmitegemisest eemal olnuna.

[Eesti Ekspress: TV Ekspress, nr 18, 30.04.2009]

Vt ka järelehüüet: 

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/reet-martinson-4-v-1929-25-ii-2022/