Avaleht

Rein Raamat

Biograafia

  • Filmilavastaja ja -kunstnik Rein Raamat on sündinud 20. märtsil 1931 Türil. 1957 lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maalija-portretistina. Tööd Tallinnfilmis alustas Raamat Elbert Tuganovi esimeste nukufilmide "Peetrikese unenägu" (1958), "Põhja konn" (1959) ja "Metsamuinasjutt" (1960) kunstnikuna. Ta on kujundanud 11 mängufilmi, olulisemad neist "Vihmas ja päikeses" (1960), "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964), "Mäeküla piimamees" (1965) ja "Viimne reliikvia" (1969). 1971 rajas Rein Raamat Tallinnfilmi juurde eraldi joonisfilmigrupi, praeguse Eesti Joonisfilmi eelkäija, ning töötas selle juhina 1989. aastani. 17 aasta jooksul lavastas ta ise 14 joonisfilmi, millest 5 ("Lend", "Kütt", "Põld", "Suur Tõll" ja "Põrgu") on pälvinud mitmeid auhindu. Rein Raamatu loomingu retrospektiive on korraldatud Annecys (1987), St. Nichlaasis (1989), Espinhos, Rouenis, Montrealis (kõik 1990), Tamperes (1991), Tokyos (1992) ja mujal. 1989–95 oli ta animafilme tootva Studio B kunstiline juht ja pearežissöör; seal loodi kaks joonisseriaali lastele, "Ohtlikud lennud" (1991–92) ja "Kes koputab mu uksele?" (1993), ning joonisfilm "Pisihiir Piiks avastab maailma" (1993). 1993 rajas Rein Raamat pärast Tallinnast Valklasse kolimist kodustuudio Raamat-Film. Raamat-Filmis on toodetud üle veerandsaja dokumentaalfilmi (põhiliselt eesti kunstinimestest), samuti vaatefilme, Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituste videokatalooge ning "Kuusalu valla kroonikaid“ (2004–10 valmis neid kuus). 1996. aastast on väikefirma tegevdirektoriks ja kaasprodutsendiks ooperilauljast abikaasa Helvi Raamat. 1979 nimetati Rein Raamat Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks ja 1985 Eesti NSV rahvakunstnikuks, 2001 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja 2011 riikliku elutöö kultuuripreemia, samal aastal ilmus mälestusteraamat "Värvilindu püüdmas" ning DVD-kogumik taastatud joonisfilmidega "Põrgu", "Kilplased" ja "Suur Tõll". Ta on Eesti Kunstnike Liidu (1959, auliige 2009) ja Eesti Kinoliidu (1960) liige. Maalikunstnikuna on Rein Raamat viljelnud pastelli, milles loonud peamiselt tundelise värvikäsitlusega psühholoogilisi portreid: abikaasast Helvi Raamatust (1980), filmikriitik Jaan Ruusist, heliloojatest Jaan Räätsast ja Lepo Sumerast (1983), näitlejatest Paul Pinnast, Erna Villmerist, Eino Baskinist (1957), Larissa Lužinast ja Mati Kloorenist.

    Rein Raamatut saab õigusega pidada eesti joonisfilmi ja animatsioonikunsti suureks teerajajaks. 1970–71 külastas ta Moskvas Sojuzmultfilmis tulevaste kunstnike-multiplikaatorite kursuseid (juhendajaks juba tollal teenekas animarežissöör Fjodor Hitruk), kus tutvus joonisfilmi tehnoloogia, selle erinevate etappide ning režii- ja dramaturgiaküsimustega. Raamatu esimeses joonisfilmis, kolmest miniatuurist koosnevas "Veekandjas" (1972) alles õpiti piltidega jutustama ehk looma pildi abil sõna. Juba esimeste filmide juures hakkas formeeruma Rein Raamatu loominguline kollektiiv, kellest mõni, näiteks Avo Paistik, arenes hiljem suveräänseks ja rahvusvaheliselt silmapaistvaks joonisfilmilavastajaks. Filmide kaasloojaiks valis Raamat võimekamaid ja omanäolisemaid Eesti kunstnikke, heliloojaid ja operaatoreid, kellega koostöös sündisid sellised joonisfilmid, nagu "Lend", "Värvilind", "Kilplased", "Rüblik", "Kütt", "Antennid jääs", "Põld", "Kas on ikka rasvane? ", "Suur Tõll", "Põrgu", “Kerjus" ja "Linn".

    1989 rajas Rein Raamat erakapitalile tugineva iseseisva joonisfilmistuudio Studio B, mis andis tööd ligi 150 noorele filmihuvilisele. Paari aasta jooksul tehti seal Raamatu kui pearežissööri juhendamisel kaks vägivallatut, sugugi mitte viletsat seriaali lastele. Poliitmajanduslikul ülemineku ja inflatsiooni ajal stuudio kõrbes, aga andis väljaõppe ja tuule tiibadesse mitmele tulevasele režissöörile, stsenaristile ja animaatorile (näiteks Rainer Sarnetile, Manfred Vainokivile ja Peeter Sauterile). Sellega lõppes Rein Raamatu kui filmiõpetaja etapp ja õpetajaks võis teda pidada juba Tallinnfilmi joonisfilmi päevil. 1990. aastail võttis Raamat kätte videokaamera ja hakkas üles võtma kunstnikke, nende teoseid, vernissaaže. Oma sõnul suunab ta kaamera objektiivi sinna, mida peab tähtsaks. 1999 tegi ta omamoodi autoportreefilmi "Rein Raamat animatsiooni maailmas", kus on tahtnud natuke kujutada ka seda ajastut, mil ta töötas joonisfilmi režissöörina.  Selles filmis on Raamat lisaks iseendale püüdnud tabada ka oma meeskonda (Jüri Arrak, Janno Põldma, Lepo Sumera, Heiki Ernits, Priit Pärn, Avo Paistik, Valter Uusberg, Rein Raidme jt), kes olid ju väga võimas rühm. Uuel sajandil tuli Rein Raamatu käest ja silmast mitte üksnes kümneid nn kunstnikufilme, vaid ka mitmed huvitavad dokumentaalid ja portreefilmid (näiteks Einar Laignast ja Jaan Manitskist).

    Rein Raamat on tänapäeva Eestis üks väheseid režissööre, kes riskib teha tagasivaatelisi kunstidokumentaale, millele ei saa kunagi garanteerida laialdast publikumenu ja mis jäävadki vaid kitsa ringi erialainimeste huvivälja, näiteks kunstiteadlaste poolt hinnatud arhiivimaterjalina kunstimuuseumi filmoteeki. Sellistel tagasivaadetel on nendesamade väheste kultuuriprobleemidesse süvenejate jaoks lausa hindamatuid väärtusi: oma vaatenurka peale surumata visualiseerivad nad mõne loovisiku elutööö või kultuurinähtuse, jättes vaatajale suuremeelselt kogu tõlgendusvõimaluste laia skaala. Meenutuse jõud kultuuriprotsessis on suurem kui seda tänapäeval enamasti tunnistada tahetakse: eri ajastutel interpreteerivad ajaloolased autentseid mälestusi erinevalt, otsides neist vastuseid omaenda ajastu identiteeti puudutavaile küsimustele. Aja möödudes ja asjaosaliste kadudes ei saa meenutusi enam muuta, muutuvad vaid olulisena tunduvad küsimused.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm