Avo Paistik, müstilise kallakuga mees

Eile [03.12.2013 – toim] suri 77-aastasena Eesti esimese täispika animafilmi "Naksitrallid" režissöör ja „Klaabu” autor Avo Paistik. Teda meenutavad sõbrad ja austajad.

Helilooja Sven Grünberg:
„Avo oli väga värvikas isiksus, kes ei kippunud ise küll tüli norima, aga kuuldavasti oli tal kolleegidega konflikte. Seejuures oli ta väga soe ja kena inimene. Mina sain temaga väga hästi läbi, olime mingil eluperioodil väga head sõbrad, suhtlesime palju ja ilmselt olen ma temaga kõige rohkem koostööd teinud kunstiinimene üldse – alates „Klaabust” kuni tema viimase filmini („Minek”, 1990). Ta armastas ekstreemsusi ja tegi ka endaga eksperimente. Ma ei teagi kedagi teist, kes oleks selliste äärmusteni läinud. Tema oli näiteks minu tutvusringkonnas ainuke inimene, kes oli nälginud 28 päeva järjest ja seda lausa mitu korda. 1983 hakkasime „Naksitralle” tegema ja sõitsime Tallinnfilmi bussiga Lõuna-Eestisse, et seal lilli ja Viljandi linna pildistada. Peale meie olid kindlasti kaasas ka Mati Kütt ja Edgar Valter, võib-olla ka operaator Janno Põldma. Avo oli jälle umbes kümme päeva nälginud ja mingil hetkel ütles ta kuskil külapoe juures, et nüüd peatume. Ostis neli-viis šokolaaditahvlit ja mitu suurt halvaad ning sõi meie silme all kõik ära. Pärast nälgimist oli see täiesti eluohtlik, aga selliseid asju ta tegi.

Ükskord jälle läksime Mustamäele tema sünnipäevale ja avastasime ehmatusega, et elutuba on täiesti tühi, ainult vaip on põrandal. Küsisin, kas vargad on käinud. Tema ütles, et ei. „Ma siin istusin ja mõtisklesin, et mul ei olegi neid asju vaja, mis mind ümbritsevad, läksin viisin alla prügikasti juurde. Siis istusin hea Afganistani vaiba peal ja mõtlesin, et õhtul võiks uudiseid ikka vaadata. Läksin alla tagasi, aga kellelgi oli juba telerit vaja läinud. Noh, mis siis ikka.” Kui ta midagi ette võttis, tegi ta seda tõelise pühendumusega, samamoodi tegi ta filme ja toimetas kunstimaailmas. Mingil hetkel haaras teda usulembus ja sama innukalt väljendas ta ka seda. On suur au, et sain temaga koostööd teha, temaga samal ajal elada ja tema hea sõber olla.”

Filmikriitik Tarmo Teder:
„Paistik oli kunstnikuna mänglev ja otsiv ning Eesti joonisfilmirežissööride seas kindlasti üks suuremaid. Paigutaksin ta koos Heino Parsi ja Rein Raamatuga tippu. Tema põhiteostest meenub esimesena „Klaabu kosmoses”. Ta oli vallatu ja isemõtlev vanamees, kelle lastefilmid polnud mõeldud päris nunnutamiseks – lastele läheb ju peale ka veidi jõhkram, konarlikum animatsioonile lähenemine. „Naksitrallid” oli muidugi mahedam. Aga täiskasvanutele tegi ta filme, mida võib kergelt liialdades nimetada eksistentsiaalseteks: inimene ja tema ees seisev takistus, üksikisik loodusest või muudest välismõjudest tulenevate probleemide ees. Pahatihti jääb see inimene seal kaotaja, kaduva rolli. Joonisfilmide tegemise lõpetas ta natuke vara, kuna tal tekkisid religioossed huvid. Aga Paistik ei olnudki kontseptuaalses mõttes kunagi mingi tudija ega plaanitäitja. Kui ta mingi asja käsile võttis, siis ta alati uskus sellesse, mida tegi, ja tahtis seda väga teha, mitte ei teinud sellepärast, et ta on režissöör ja peab nüüd tegema. Tema ajas ikka oma rida.”
Peegel, M.; Laasik, A.; Kressa, K. (2013). Avo Paistik, müstilise kallakuga mees [järelhüüded Avo Paistikule: Sven Grünberg, Tarmo Teder, Ilona Martson]. Eesti Päevaleht, 4. dets, lk 10, ill.