11.04.1960–11.06.2016

Filmi- ja teatrikriitik, ajakirjanik ja stsenarist Andres Laasik sündis 11. aprillil 1960 Rakveres. Aastatel 1978–1980 õppis ta lavakunstikateedris, seejärel Leningradi Riiklikus Teatri-, Muusika- ja Kino Instituudis (praegune Peterburi Teatriakadeemia) teatriteaduse erialal, mille lõpetas 1986. aastal. Magistrikraadi sai ta 2005. aastal Tartu Ülikoolist (magistritöö „1960. ja 1970. aastate teatriuuendus Eestis ja Soomes – kaks paralleelset kultuuriilmingut”). Aastatel 1986–1992 töötas Laasik Eesti NSV Kultuuriministeeriumis Teatrite Valitsuse toimetajana ja Eesti Teatriliidu välissuhete juhina, 1992–1997 oli ta  Eesti Draamateatri kirjandusalajuhataja. Aastast 2014 juhtis Eesti Teatri Agentuuri, mille loomise üks algatajaid ta 1994. aastal oli olnud. Kultuuritoimetajana töötas ta Pühapäevalehes ja 1998–2014 Eesti Päevalehes. Rohkem kui kolmkümmend aastat osales ta eesti teatri- ja filmielus väsimatu arvustajana ning eesti kultuuri tutvustajana välisajakirjanduses ja festivalidel.

Empaatiast ja süvenemisest annavad tunnistust ta kaks elulooraamatut suurtest eesti teatri- ja filmimeestest „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“ (2011) ning „Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata elulugu“ (2014). Sama kullaprooviga on dokumentaalfilm Gustav Ernesaksast „Laulutaadi hümnid” (2008), mille üks stsenariste ta oli. Laasik valiti 2005. aastal Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta kriitikuks, 2016. aasta kevadel tunnustati teda teatriuurija ja -arvustaja missiooni kandmise eest Priit Põldroosi nimelise auhinnaga.