Dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator Vahur Laiapea on sündinud 7. septembril 1960 Tallinnas. Ta on lõpetanud 1978 Tartu 10. Keskkooli ja 1985 Tartu Ülikooli eesti filoloogina ning õppinud 1989–1993 ülikooli magistriõppes eripedagoogika osakonnas, uurimistöö teemaks viipekeel kurtide hariduses. Täiendanud end 2000 ja 2002 Balti Meediakeskuses Bornholmil. 2006 kaitses Laiapea Tartu Ülikoolis teadusmagistri kraadi eesti viipekeelest, avaldanud monograafia „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest” (Eesti Keele Sihtasutus, 2007).

Laiapea on töötanud 1979–1983 Tartu Mööblikombinaadis tislerina, 1983–1994 Porkuni Kurtide Koolis õpetajana, 1990–1994 oli paralleelselt viipekeele uurija, 1995–1998 Eesti Tervisekasvatuse Keskuse südameprojekti juht (mille raames tootis mitu õppefilmi), 1998 alustas tegevust sõltumatu produtsendina, 1999–2001 Kanal 2 originaalprogrammi juht, 2001. aasta märtsist filmistuudio Ikoon OÜ omanik, tele- ja filmiprodutsent, dokumentaalfilmide režissöör ning juhatuse liige. Oma esimese autorifilmi „Hing on sees“ tegi ta 43aastasena.

Vahur Laiapea on tootnud Kanal 2-s telesaated „Uudistekütid” (1998–1999), „Subboteja” (1998–1999), „Vastasseis” (1999–2000) ja „Seksuaalne kaamera” (1999–2000) ning 1999–2000 dokumentaalfilmide sarja „Üks päev” (autorid Peeter Simm kolme filmiga, Ago Ruus, Rein Raamat, Marko Raat, Kristi Aule jt). Ikoon OÜ on tootnud dokumentaalsarjad „Meie sõdurid”, „Haiglalood” ja „Ennäe inimest!” Kanal 2-le ning „Veere pääl”, „Keelekümblejad” ja „Piiri pääl” ETV-le. Laiapea saatesarjad produtsendina ja (kaas)autorina: „Positiivne Narva” (2005, režissöör Kristiina Davidjants), „Kuula ja sa näed” (2006), „Keele meelest” (2007), „Üitsainus Mulgimaa” (2010, toimetaja Juhani Püttsepp).

„Vahur Laiapea on unustatud inimeste, äärepealsete teemade ja isevärki mõttemaailmade pildile toomise meister. Ent tema filmideks kujundatud allhoovustest võib kunati (st kuidas kunagi) saada peavool – pange tähele! Märgakem, kuis Eestimaa suvi veeretab rahva linnast eemale. Tarbimisorgiast hullunud linn oksendab oma sisikonna välja ning festivaalitsev publik tormab ühelt folkimiselt märsside lohisedes teisele. Seepärast ennustan, et Vahuri filmid ja tema teemad, mis täna võivad tunduda kuidagi kauged ja mittepopid, isegi õõvastavad, võivad ülehomme peavoolus kihutava moepubliku poolt jalge alla tallatud saada. /---/ Vahur Laiapea mustlased, liivlased, pidalitõbised, puuetega missid, tulekummardajad ja uute uskude kuulutajad ning veerepäälsed ja piiripäälsed isevärklased võivad aga peitu pugeda moeilast nõretava pööbli sammumüdina ees. Võivad? Saavad? Peavad? Veel nähtav on me jälg, veel meenuda me võime!“
[Väljavõte Kalle Mälbergi artiklist „Tuuletul minestusjärvel rulluvat lainet püüdes“,  Teater. Muusika. Kino nr 11, 2010]

2017. aasta kevadel sõitis Laiapea Afganistani, et jätkata seal elavate endiste nõukogude sõdurite elu käsitlevat filmi, ning langes aprilli keskel Talibani kätte vangi, kuid pääses pärast kaht kuud eluga.

Vahur Laiapea on alates 2007 Emakeele Seltsi ja 2008 Eesti Kinoliidu liige ning alates 2011. aastast Eesti Audiovisuaalautorite Liidu juhatuse liige.