Avaleht

Jaan Kolberg

Huviinfo

  • Filmograafia

    (arenduses) Inkubatsioon (mängufilm), Stuudio Navona, režissöör, stsenarist (+ Vladimir Bragin)

    2014 Dora Gordine: Ars Gratia Artis (dokumentaalfilm), Exitfilm, Viking Visionary Films, monteerija (+ Peeter Urbla), helikujundaja (+ Peeter Urbla), visuaalsed efektid (+ Yianni Papanicolaou); režissöör Annaleena Piel Linna

    2012 Jeesus, homod ja kiisud (dokumentaalfilm sarjas "Eesti lood"), Stuudio Navona, režissöör, stsenarist

    2012 Terra Mariana (dokumentaalfilm), St Michaels Media/ Stuudio Navona, režissöör, operaator

    2012 Klassikaaslased 1943. aastast – unustatud mälestused (dokumentaalfilm), Exitfilm/ Helga Merits, monteerija (+ Maaki Nurmeots), helirežissöör (+ Maaki Nurmeots, Roos Theuws); režissöör Helga Merits

    2011 Camino (dokumentaalfilm), Exitfilm, monteerija; režissöör Andres Sööt

    2011 Kaks päeva augustis (dokumentaalfilm), Stuudio Navona/ St Michaels Media, režissöör, operaator

    2011 See on see päev (dokumentaalfilm), Exitfilm, monteerija; režissöör Kersti Uibo

    2010 Rahva vabadus (dokumentaalfilm), Stuudio Navona [tellimusfilm], režissöör, stsenarist, operaator

    2010 Teelised (kontsertfilm Maarja Vardja gospelkantaadist), Stuudio Navona, režissöör, operaator

    2009 Etüüd palvest (dokumentaalfilm), Film Tower Kuubis, režissöör (+ Siiri Timmermann), operaator (+ Veiko Taluste), monteerija

    2009 Via Avium (tööpealkiri "Pöördepunktid teel") (dokumentaalfilm), St Michaels Media/ Stuudio Navona, režissöör, stsenarist, operaator

    2008 Vaikuse laul (dokumentaalfilm), Stuudio Tristan, režissöör

    2008 Pahavalla poiss (dokumentaalfilm), Stuudio Tristan, režissöör, stsenarist, operaator

    2007 Armuigatsus (dokumentaalfilm [Arved Haugist]), Stuudio Tristan, režissöör, stsenarist, operaator

    2007 Медвежья охота (Karujaht) (mängufilm), Piramida/ BFG-Media, kaasprodutsent (line producer); režissöör Valeri Nikolajev  /esilinastus 08.05.2008/

    2006 Ведьма (Nõid) (mängufilm), Lizard Cinema Trade, monteerija, kaasprodutsent (line producer); režissöör Oleg Fessenko

    2005 Värvivalgus (dokumentaalfilm sarjas "Eesti lood", portreefilm), Stuudio Tristan, produtsent; režissöör Erle Veber

    2004 Igavene elu mändide all (dokumentaalfilm), Stuudio Tristan, režissöör, stsenarist

    2004 Prohvet (dokumentaalfilm), Stuudio Tristan, produtsent, monteerija; režissöör Kadriann Kibus

    2004 Teejuht (dokumentaalfilm), Stuudio Tristan, režissöör, stsenarist, produtsent, monteerija

    2004 Tõnu Aav otsib tööd (dokumentaalfilm), Stuudio Tristan, monteerija; režissöör Veiko Taluste

    2004 Unistaja (dokumentaalfilm sarjas "Eesti lood", portreefilm), Stuudio Tristan, produtsent, monteerija; režissöör Mart Taevere

    2003 Laulud mere tagant (dokumentaalfilm), Estinfilm/ Eesti Tõsielufilm, monteerija; režissöör Veiko Taluste

    2003 Paljajalu mustal mullal ehk orjus Eestis (dokumentaalfilm sarjas "Eesti lood"), RRK-Wellesto/ Remsufilm/ Eesti Televisioon, monteerija; režissöör Olev Remsu

    2003 Põhja-Tallinn (dokumentaalfilm), Hataali [tellimusfilm], režissöör, stsenarist, produtsent

    2002 Tallinna haljastus (dokumentaalfilm), Hataali [tellimusfilm], režissöör, stsenarist, produtsent

    2002 Uuesti elus (dokumentaalfilm, probleemfilm), Alpic Film, monteerija; režissöör Olev Remsu

    1994 Jüri Rumm (mängufilm), Filmistuudio Kolberg & Vester/ ZZZ Produktsioon, režissöör

    1993 Saar (lühimängufilm), RCE, režissöör

    1993 Valge naine (lühimängufilm), RCE, režissöör

    1992 Võlausaldajad (mängufilm), Arcadia [Lääne-Eesti Panga tellimus], režissöör, stsenarist

    1990 See kadunud tee (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist  /esilinastus 18.02.1991/

    1989 Mardipäev/ День ряженых (lühimängufilm), Tallinnfilm/ Sojuztelefilm [NSVL MN Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee tellimus], režissöör (diplomitöö)

    1988 Õnnelik lapsepõlv/ Счастливое детство (lühimängufilm, tudengifilm), VGIK/ Tallinnfilm [NSVL MN Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee tellimus], režissöör

    1987 Vanaisa surm (lühimängufilm, tudengifilm), VGIK/ Tallinnfilm, režissöör (kursusetöö), stsenarist

    1983 Festival (amatöörfilm), režissöör, stsenarist

    1982 Sekundid, minutid, tunnid (See on täiesti tõsine asi) (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1981 Pihlakaväravad (mängufilm), Tallinnfilm, režissööri assistent; režissöör Veljo Käsper  /esilinastus Eestis 06.02.1982/

    1981 Pisuhänd (telemängufilm), Eesti Telefilm, vanemadministraator; režissöör Ago-Endrik Kerge  (esilinastus ETVs 04.06.1982/

    1981 Teaduse ohver/ Жертва науки (telemängufilm), Tallinnfilm [NSVL MN Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee tellimus], režissööri assistent; režissöör Valentin Kuik  /esilinastus KTVs 05.04.1982 ja ETVs 23.09.1982/

    Teatrilavastused

    1993 Harold Pinter "Armuke" (Von Krahli Teater)

    1991 Jean-Claude Carrière "Mälestusalbum" (Eesti Draamateater)

    1990 Bernard Kangro "Kohtumine vanas majas" (Rakvere Teater; esietendus 02.12.1990)

    1980 Leonid Andrejev "Judas Iskariot" (Tartu Tudengiteater)

    Jumala poliitika

    Tekst: Olev Remsu

    Dokumentaalfilm "Terra Mariana" (St Michaels Media ja Stuudio Navona, 2012, 55 min), režissöör ja operaator Jaan Kolberg, produtsent Kärt Tamm, kunstnik Marko Ausma, laulja Liina Ariadne Pedanik, klaverimängija Ita-Riina Pedanik. Esilinastus 28. VI kinos Artis

    Kolberg on leidnud õige ja täpse tooni teema käsitlemisel, teeb seda malbelt ja vagalt.

    Usk on uskumine imedesse ning seepärast polegi usul ja ebausul mingit erinevust. Kuigi kõik nii-öelda ametlikud konfessioonid, olgu kristliku või muu põhjaga, on püüdnud kiivalt nende kahe vahele piiri tõmmata. Eriti agar oli seda tegema teatavasti Martin Luther.

    Imedesse usuvad nii moslem, budist, kristlane kui ka kõik teised, olgu selleks imeks siis koraani dikteerimine Allahi poolt, teadvuse ringkäik, neitsist sündimine või mis tahes muu. Ainult ateist ei tohiks imedesse uskuda, kui ta seda (näiteks enesele teadvustamatult) teeb, siis on ta usklik, kuigi seda ehk keegi ei märkagi.

    Meie kandi ristis Maarjamaaks kaval ja agar paavst Innocentius III, tegi seda propaganda huvides, et tõsta nn põhja ristisõjad kaalukuselt enam-vähem võrdsele tasemele üritustega vabastada Jeesuse oletatav haud Jeruusalemmas. Teatavasti polnud muidu võimsal (Rooma poolt vaadatuna) paavstil oma reklaamitrikist suurt tolku, rüütlid eelistasid ikkagi sõdida Lähis-Idas, olgu siis moslemitega või usukaaslastega. See oli tunduvalt prestiižsem kui Liivimaa paganate ristimine-nottimine. Aga Liivimaal olid tapatöö ja vallutused jälle edukamad.

    Intervjuud kristlusest

    Tänapäeval on Maarjamaast kujunenud hellitustoponüüm, me pruugime seda luules ning siis, kui räägime oma kodumaa ilust. Nõnda et Jaan Kolbergi dokumentaalfilmi pealkiri "Terra Mariana" on üsna täpne. Täpne veel selle poolest, et kuulutab: juttu tuleb ainult kristlusest Eestis, selle eri harudest.

    Ütleme kohe, et film on tundeehe, intiimne ja südamlik. Just niisugune peabki olema religioonist rääkiv teos. Kolberg on leidnud minu meelest õige ja täpse tooni selle teema käsitlemisel, teeb seda malbel ja vagal moel.

    Tekib küsimus: kas saab selle dokumentaalfilmi žanreerida populaarteaduslikuks? Kas see sobiks ilmaliku kooli õppematerjaliks?

    Ilmselt tuleb mõlemale küsimusele vastata eitavalt: "Terra Mariana" on nagu liiga parteiline, muutub kohati koguni usupropagandaks. Kuuleme koguni, et kes elab ilma jumalata ja Jeesus Kristuseta, see on määratud hukule. Tolerantsust, palun! Ja paradoksina kõlab, et kohe selle järel meenutatakse armastusekäsku. Mina ei saanud selgust, mis alusel on tehtud valik, milliseid paljudest sektidest valgustada, milliseid mitte. Filmi lõputiitrites on finantseerijate nimed... Ega ometi nemad? Tahaksin loota, et autor on olnud oma otsustes suveräänne.

    Ülesehituse poolest on film lihtne ja ilus, üks intervjuude jada. Kuuleme, mida arvab see ja teine inimene kristlusest ning kõigest muust, mis sellega kaasneb. Usutlused on tehtud jutule vajalikus ruumis, nõnda et taust kinnitab sõnumit.

    Söandan arvata, et ordinaarse tektoonika on põhjustanud filmi kasin eelarve. Kui ma oma oletuses ei eksi, siis on "Terra Mariana" näide, et ka kõhna rahakotiga saab teha võrdlemisi kiiduväärt filmi.

    Mulle läks eriti südamesse taustamuusika, klaverisoolo Ita-Riina Pedaniku ja Pakri saarelt pärit eestikeelne vaimulik rahvalaul Liina Ariadne Pedaniku esituses. Muusikat ja pilti siduda Kolberg oskab, selles vallas on tal saavutusi ka varasemates töödes.

    Filmi sissejuhatuseks annab üks meie autoriteetsemaid Vello Salo kohanimele Maarjamaa katoliikliku seletuse. Edasi kulgeb film otsekui katoliikluse ja protestantismi dialoogina: luterlane Eenok Haamer tsiteerib kristlikku rahvaluulet, mida meil nõukogude ajal püüti maha salata. Konkreetselt "Oh, mina isata laps, / oh, mina emata laps..." Juba selle laulu edastamine ja levitamine on teene meie kultuurile. Ühes asjas julgen ma austatud Haamerile vastu vaielda: minu meelest suhtleb just katoliiklane jumalaga preestri (või siis kiriku kui organisatsiooni) kaudu, luterlane võib seda teha ilma kellegi vahendamiseta. Veel olen eriarvamusel Neitsi Maarja ehk Jumalaema küsimuses. Olen seisukohal, et just katoliiklased on Jumalaema tõstnud vaata et kolmainu liikmeks ning luterlastel jääb ta siiski Jeesuse ning isegi Püha Vaimu varju. Jumalaema jumaldamine on aga austusavaldus emadusele üldse – ehk pole imelisemat ja kaunimat asja elus kui lapse sündimine. Mis sest, et see mõtteviis on kristlusest varasem ja Martin Luther haistis seesuguses suhtumises paganlust.

    Jumala mõistatus ja piibel

    Katoliikluse häält jätkab meie puhtalt eesti keelt rääkiv roomakatoliku piiskop Philippe Jourdan, kelle jutu mõte paistab olevat selles, et jumala mõistatus on veel lahendamata ning vastus sellele tuleb ehk kunagi tulevikus.

    Jääme sellele lootma. Ehk oleks olnud asjalik lisada, et terve ajalugu ja tänapäev on täis inimesi, kellel siinkohal probleeme pole, kellel on vastus ammu antud, ja neid jätkub usutletavatena Kolbergi filmigi.

    Materialistlikumat suunda esindavad keeleteadlased Kristiina Ross ja Kai Tafenau. Tõesti, meie püharaamatute tõlkimised, eriti meie esimese täispiibli trükkimine 1739. aastal (ja kogu sellele eelnev töö) on terve kultuurilugu, milleta oleksime lõputult vaesemad ja harimatumad. See on meie sügav ajalugu ja seda kinnitab ka teoloogiadoktor Toomas Paul. Kuuleme temalt, et muinasajalgi, tähendab, ilma ristimatagi, olime Jumala kaitse all, ja see on tõepoolest humanistlik suhtumine.

    Mina liigitaksin kogu ausa-neutraalse teoloogia materialistliku teaduse hulka, see uurib siis objektiivse reeglistiku alusel ning allikakriitiliselt sellist fenomeni nagu religioon ja selle ajalugu. Tähendab, teoloogiat juhib siis ratio, mitte emotio või religio.

    Toomas Paul tsiteerib kirjakohta apostel Pauluse läkituses, kus öeldakse, et tema toob rahvale selle, mida rahvas on ilma tematagi uskunud, Paulus nagu teadvustaks-sõnastaks selle, mida rahvas tegelikult tunneb ja mõtleb. Mulle tundub, et tänane ristiusk ongi rohkem Pauluse kui Jeesuse oma, kummati peab siinkohal märkima, et Paulus oli ainus apostel, kes polnud oma silmaga Jeesust ei näinud ega oma kõrvaga kuulnud. Saulusena oli ta Rooma kodanik. Leidub teadlisi, kes arvavad, et ta infiltreerus impeeriumi käsul algkristluse kogudusse, et pöörata selle ideoloogia Roomale vajalikus suunas ja anda jeesuslikule võitlusele vaba Juudamaa eest müstiline sisu.

    Loodame, et seesugused seisukohad on ekslikud.

    Usu ja poliitika seostamine

    Minu arvates on filmi kõige suurem ebakoht usu ja poliitika seostamine. Üsna mitmed intervjueeritavad peavad meie iseseisvuse taastamist jumala imeks. Siinkohal oleks pidanud eeskuju võtma viimaste sajandite suurimast paavstist, poolakast Johannes Paulus II st, kes ei teinud seda kunagi, kes keelas seda tegemast isegi siis, kui 1981. aasta detsembris kuulutati Poolas välja sõjaseadus ning Solidaarsuse juhid arreteeriti. Kolbergi filmis kvalifitseeritakse Jumala teoks isegi 1990. aasta 15. mai sündmused Toompeal, selle, et need kulgesid suhteliselt rahulikult, ja selle, et Toompeal ei läinud eestlaste ja Interrinde vahel kakluseks, kuigi massipsühholoogia teooria ja praktika järgi pidanuks see nõnda olema.

    Kahjuks ei saa leppida ka seisukohaga, et enne 1991. aastat ei kujutanud keegi ette, kui olulised ja tähtsad on Pirita kloostri varemed. Ka ei ole õige, nagu oleks kristlus tänase õhtumaise tsivilisatsiooni aluseks. Ikka kristlus koos paganliku Hellase-Roomaga, eks ole? Pisiapsudest ehk niipalju, et ristidega aiapostid Tartus Vallikraavi tänavas jäid alles sõjast, neid ei taastatud sügaval nõukogude ajal.

    Üsna palju filmi mahtu on antud uute pühakodade ehitamisele ja vanade taastamisele. Kellel võib olla midagi kaunite ehitiste vastu? Loomulikult mitte kellelgi, kuid ma jään siinjuures skeptiliseks nägemas selle suure ja eduka töö juures Jumala sõrme. Võiks isegi küsida, järsku on kirikute ehitamine võõrandumine religioonist?

    Ja metoodikaviga, mis läbib kogu filmi: kuskil ei selgu, mida mõeldakse sõna "jumal" all. Kas see mõiste on kõigile intervjueeritavale üks ja seesama või peetakse silmas eri ilminguid? Ka ei leidnud ma vastust mind lapsepõlvest saati piinanud küsimusele: miks Jumal end peidab, miks ei lasku ta meie ette ega kuuluta, kes meist on head ja kes halvad? Mina olen sellises kamuflaažis, ohjade andmises loendamatute sektide, kirikute ja kirikuisandate kätte hämaralt haistnud eksisammu. Saate ise aru, kelle eksisammu.

    Aga Kolbergi töö on korralik, puhas ja helge.

    [Sirp, 17.08.2012]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm