Filmistuudio Eesti Põlevkivi

Amatöörfilmiklubi „Filmistuudio Eesti Põlevkivi“ filmiharrastajate tegevus algas Põlevkivitehase kollektiivis. Filmistuudio tegutses erinevate allikate andmetel aastatel 1961–1989. Aastatel 1961–1964 käis filmiklubi endise juhi Aavo Kõivu sõnul koos väike ringkond filmihuvilisi, kuid ametlikult vormistati filmistuudio tegevus 1964. aastal. Aastatel 1964-1976 kasutati nimekuju „Eesti Põlevkivi Filmistuudio“ ning nime lühendit EPF. Alates 1976. aastast kasutas stuudio lühendit FEP – „Filmistuudio Eesti Põlevkivi“.

Selle aja jooksul valmis stuudios üle 150 filmi kõikvõimalikes žanrites. Lisaks põlevkivikombinaadi ja kodulinna Jõhvi sündmuste jäädvustamisele tehti ka õppe-, olme-, multi- ja mängufilme. Enam kui 500 korda demonstreerisid stuudio liikmed ise oma filme, peale selle näidati neid ka Eesti ja Kesktelevisioonis. Mitmed filmid tõid auhindu nii Eesti kui üleriiklikelt amatöörfilmide festivalidelt. 1968. aastal Tallinnas toimunud vabariiklikul amatöörfilmide ülevaatusel tunnistati „Filmistuudio Eesti Põlevkivi“ ENSV parimaks amatööride koondiseks.

 Filmistuudio tegevust uurinud Ange Vosman on kirjutanud stuudio asutamise kohta:
„Filmiharrastajad alustasid oma tööd 1961. aastal, kui grupil 2. kaevanduse töötajatel tekkis huvi filmimise vastu. Tehnika soetamine käis huvilistele üle jõu, kuid ametiühingu komitee toetusel muretseti 8-millimeetrine filmikaamera ja projektor. Filmiti mõned proovilõigud ning esimese filmina asuti tegema ringvaadet kaevanduse elust. Algul filmiti vaid maa peal ja vabas õhus, sest kaevanduses filmimiseks ei olnud sobivat tehnikat.

Kuna algul puudusid filmihuvilistel spetsiaalsed ruumid filmidega tegelemiseks, siis kasutati pimikuna filmi ilmutamiseks kodus vannituba. Aasta lõpus valmis „Ringvaade nr 1“, mis oli 10minutiline vahetiitritega tummfilm. Esimese filmi valmimine andis jõudu ja tahet jätkata ning asuti filmima uut ringvaadet.

Muretseti ja kohandati valgusteid, et saaks filmida siseruumides ja maa all. Järgmisel aastal valmiski „Ringvaade nr 2“, milles oli filmilõike kaevanduse tsehhidest ja ka maa-alt. Uutes olukordades filmimisega mõistsid filmitegijad, et 8-millimeetrisel filmitehnikal on väga piiratud võimalused ning tekkis vajadus üle minna 16-millimeetrise filmi kasutamisele.

Entusiasmist ajendatuna soovisid värsked filmiamatöörid oma tegevusele leida laiemat kasutusvaldkonda ning ideed tutvustati „Eesti Põlevkivi“ juhtkonnale. Asutuse juhtkond toetas seda mõtet ja andis filmihuvilistele kasutada oma peahoone keldrikorrusel ruumid. Kuna filmihuviliste näol oli tegemist enamasti inseneridega, siis konstrueeriti ja valmistati vajalikud abiseadmed filmide kopeerimiseks ja helindamiseks. Sellega oli pandud alus „Eesti Põlevkivi“ amatööride filmistuudiole.“

Täpsemalt filmistuudio tegevusest:
Vosman, A. (2014). „Filmistuudio Eesti Põlevkivi“ tegevus aastatel 1964-1989. [Seminaritöö]. Tartu Ülikool: Sotsiaal- ja haridusteaduskond.