Gladiaator (1969)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmis "Gladiaator" kohtub vaataja Aadu Hindi "Tuulise ranna" tuntud tegelaste Joonase ja Tiidrikuga, kes Esimese Maailmasõja keerises on langenud sakslaste kätte vangi. Vangielu Saksamaal ei näidata pikalt, neil õnnestub põgeneda ja jõuda tagasi Eestisse otse ärevate, revolutsioonist kantud sündmuste keskele. Võitlus inimliku eksistentsi eest peab jätkuma.
Orav, Õ. (2003). Mängufilmid I. 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 444.

Romaanist filmiks

Film tugineb Aadu Hindi (10.01.1910 – 26.10.1989) romaanitetraloogia „Tuuline rand“ (1951 – 1966) kolmandale osale, mis ilmus 1960. aastal.
Eesti Ilukirjanduse Andmebaas, http://ilukirjandus.ee/autor/40/hint-aadu (22.10.2012).

„Gladiaator“ on režissöör Veljo Käsperi neljas täismetraažiline mängufilm, kuid esimene suure romaani ekraniseering. Tema eelmine film „Viini postmark“ oli tehtud Liivese näidendi põhjal. Enamikul juhtudel kutsub ühe või teise tuntud romaani ekraniseering esile palju teravama kriitika kui film, mis on tehtud originaalstsenaariumi järgi. Asi algab juba filmi pealkirjast, antud juhul „Gladiaatorist“. Mitte üksnes kriitikud ei pööranud sellele tähelepanu, vaid ka paljud vaatajad ei tabanud ära selle pealkirja tähendust, mis tegelikult on paika pandud juba romaani autori Aadu Hindi enda motos, kus ta mainib, et romaan on pühendatud 20. sajandi gladiaatoritele, kes teadsid, kuhu pöörata relv. Režissöör Veljo Käsperi jaoks kinnistus see pealkiri lõplikult, kui üks Läti kirjastus andis välja Aadu Hindi romaani "Tuuline rand" III osa, mis oli ootamatult pealkirjaks saanud "Gladiaator". Režissööri sõnutsi olevat just see tõuganud mõttele kirjutada romaani ainetel stsenaarium. Aadu Hindi kõrval oli üks stsenariste kogemustega filmidramaturg Aleksandr Borštšagovski. Nende koostöö algas juba K. Kiisa filmi „Jääminek“ tegemise aegu. Pealegi oli Borštšagovski A. Hindi teoste vene keelde tõlkija.

Võttepaiga valimine kestis peaaegu kuu aega, nii mandril kui saartel. Selleks sõitis filmigrupiga kaasa ka stsenarist Aadu Hint. Lõpuks valiti võttepaigaks Aadu Hindi sünnikodu lähedal [Muhu saarel] asuv mereäärne paik.
Õ. Orav.(2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 450 - 451.

Filmi võtteperiood: 27.09.1968 - 28.05.1969

Näitlejaproovide fotoalbumis on 187 fotot koos nimede ja aadressidega. Kahjuks ei ole mitte mingit märget, millisele osale keegi kandideeris:

Ada Lundver, Grete Tüür-Naaber, Ilmar Mikkor, Robert Gutman, Heino Raudsik, Rein Uus, Milvi Kruse-Korju, Sirje Tennosaar, Ellen Alaküla, Tiiu Randviir, Hilja Varem-Vee, Siina Üksküla, Viktoria Meigas, Arnold Sikkel, Erich Rein, Paul Ruubel, Eduard Ralja, Lisl Lindau, Linda Tubin, Vello Rosenberg, Valdeko Ratassepp, Jaan Sammul, Feliks Kark, Aleksander Mälton, Friedrich Ratas, Laura Kauger, Evelin Pruul, Epp Kailvee, Heino Arus, Oskar Liigand, Kaido Maidla, Astrida Vetsvagar, Astrida Kairiš, Vytautas Tomkus, Luule Laanet, Jaan Melderis, Ivo Kuusk, Leonhard Merzin, Juris Lejaskalns, Uno Loit, Leonid Nevedomski, Aleksander Fadejev, Natalja Antonova, Nikolai Penkov, Mara Zemdega, Regina Paljukaidite, Grašina Balandite-Babaliene, Grašina Baikštite, Alida (Vija) Artmane, Hilja Varem-Vee.
FOTIS A-175

Surve parandusteks

Riigiarhiivis säilitatakse Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kinematograafia Komitee esimehe asetäitja kirja nr 1512, 24. nov. 1969, filmistuudio “Tallinnfilm” direktori asetäitjale:

Kooskõlas NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Kinematograafia Komitee juhtkonna k.a. 18. novembri korraldusega nr 19/1356 Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kinematograafia Komitee kohustab filmistuudiot “Tallinnfilm” tegema järgmisi parandusi kunstilise filmi “Gladiaator” montaažis:

1. Kõrvaldada Joonase ja Anni voodistseen täielikult.
2. Lühendada vaimuhaigla episoodi.
Nimetatud nõudmised on kategoorilised. Täitmisest palun ette kanda.
ERA R-1707.1.1090

Filmi vastuvõtust

Üldise heakskiidu pälvis filmikunstnikuna debüteerinud Jüri Arraku töö. Eriti märgiti ära graafilisust, mis hästi sobib iseloomustama Põhjamaa karmi loodust ja selles paiknevaid inimasulaid. Tunnustavaid sõnu öeldi ka operaatori Mihhail Dorovatovski töö kohta, kes on osanud krooniku täpsusega lisada pildile elutõesust, millesse omakorda justkui märkamatult sulandub helilooja Jaan Räätsa muusika.

Puudustena täheldasid retsensendid filmi süžee ülekoormatust, mis tulenes liig suure materjali surumisest kitsasse ajaraami, mis omakorda ei andnud vaatajale aega süüvida tegelaste siseellu ega jälgida nende probleemide kujutamist ja arengut.

Etteheiteid tulvas ka näitlejatööle. Ja siin nähti puudujääke nii näitlejate endi kui ka režissööri taotlustes, ehkki osatäitjad olid eraldivõetuna huvitavad ning suurte kogemustega, pealegi tuntud ja teatud kunstnikud. Üles kerkis ka küsimus osatäitjate valikust üldse, sealhulgas külalisnäitlejate kasutamisest.

Vaatamata kõigele kiiduväärsele, mida filmi kohta välja öeldi, tuli jälle kord seista silmitsi Eesti filmi juba tüüpiliseks saanud puudusega – terviku puudumisega.
Täpsemalt:
Õ. Orav.(2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 450 - 451.

Maris Balbat: „“Gladiaator“ kätkeb iseenesest huvitavat probleemi. On kunstipärasena mõjuvaid kaadreid, on oskuslikult filmitud kohti (operaator M. Dorovatovski), on väga järsku ja otsustavat pöördumist kujundliku filmikeele poole, kuid paraku kõige selle hea juures pole siiski mitte mõjusat tulemust, üldmulje on hajuv ja hakitud. Joonase surnukehast ekraanil lahkume tõesti südametult ja külmalt. Vapustust, puhastavat katarsist, seda suure kunsti eksimatut näitajat, vaatajal ei teki.“
Balbat, M. (1969). “Gladiaatorile” tagasi mõeldes. Sirp ja Vasar, 19. sept.

Vaata lisaks:

Telesaade "Kommentaare Eesti filmile: Gladiaator." ETV filmisaated 1997. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-gladiaator

Filmi saamislugu kommenteerivad kunstnik Jüri Arrak, teine operaator Enn Putnik ja valgustaja Kaljo Nikker.