Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi lõpetaja Elo Tusti diplomitöö Eesti rahvaluule ainetel.
“Ennemuiste oli maailmas seitse korda seitse haigust ja seitse korda seitse surma. Igal haigusel oli oma surm. Ühel nälja ja viletsuse aastal saatis Vanataat nad kõik korraga maailma ja ütles, kui palju inimesi nad peavad manalasse viima,” alustab kaadritagune muinasjutuvestja. Ühe neist, kes varem oli ingel, saatis Vanataat Maa peale esimest korda. Ühel talvepäeval saabuvadki 49 vikatiga meest Maa peale ja hargnevad lumisel väljal laiali. Üks seitsmene grupp keerab linna poole. Algaja Surm (Juhan Viiding) läheb kõrtsi ja teatab kõrtsmik Jaagupile (Ilmar Tammur), et aeg on täis ning seadku too end valmis. Kõrtsmik kogub end ehmatusest kiiresti, pakub Surmale rüübet ning ütleb, et pole veel valmis tulema, ja tahaks elada saja-aastaseks. Selle peale lüüakse käed ja Surm lahkub tühja kotiga. Edasi siirdub Surm linnast välja talumaja juurde. Ukse avab 11-aastane vaeslaps, kes ütleb, et on tööst ja raskest elust nii kurnatud, et on mitmel korral Surma kutsunud. Surm aga küsib perenaise järele. Võõrasema (Ita Ever) asub samuti Surmaga kauplema ja selle ülesanne jääb täitmata. Seejärel läheb Surm osmiku juurde, milles elab loomi raviv Metsavana (Jüri Järvet). Vana on nõus kaasa minema, aga areneva vestluse käigus teatab Surm, et tahaks hoopis Metsavana õpilaseks hakata ning tagasi mitte minna. Et see eeldab inimeseks hakkamist lubab noormees järele mõelda ning siirdub oma kolleegide juurde, kes teda lumisel põllul ootavad. Ta teatab vanemale (Mati Klooren), et on otsustanud inimeseks hakata. "Väga hea, mul ongi üks puudu," teatab seepeale vanem. Üks vikat kukub lumme.
Vaata lisainfot selle filmi kohta