Pihlakaväravad (1981)

Stsenarist Hans Laansalu filmivõtetest:

Brigadir Lembitu osa pidi mängima Leonhard Merzin, kuid kurioossetel asjaoludel vahetati ta Heino Mandri vastu, perenaist mängis Meeli Sööt, kellele see oli elu esimene filmiroll.

Veljo Käsper valis filmimise kohaks Saaremaa läänerannikul asuva Karala, mille looduslikult kaunil ja kiviklibusel rannal oli ta kunagi teinud ka oma “Gladiaatori” välisvõtted. “Pihlakaväravate” jaoks osteti kuskilt vanad taluhooned, lammutati need palkhaaval ja pandi sealsel rannakünkal uuesti kokku. /---/ Stuudiovõtteid selle filmi tegemisel ei kasutatud – kõik sündis sellessamas taluhoones, mis väliselt oli üles ehitatud originaalkujul, kuid sellel puudus lagi ning seespool kulges ümberringi valgustus- ja filmimisrõdu.

Filmimist alustati Rohuküla sadamas, kuna esimesed stseenid toimusid saarele sõitval praamil. /---/ Päeva lõpuks olid merestseenid filmitud ning filmigrupp jätkas teekonda Saaremaale. Majutuskohta Kihelkonnale jõudes selgus, et kohalik kolhoos oli korraldanud filmimeeste auks piduliku vastuvõtu koos rikkaliku lauaga. Muidugi ei puudunud sealt ka kangemad joogid, mis äärepealt oleksid kogu filmile saatuslikuks saanud. /---/  Merzinil tekkis juba samal pidulikul vastuvõtuõhtul kohalike kolhoosinoortega ränk konflikt, mistõttu näitleja põhjalikult läbi klopiti. Nii rängalt, et ükski grimm ei oleks tagajärgi varjanud ja peaosaline tuli lihtsalt välja vahetada. Suve alguseks plaanitud filmimine oli niigi juba augustisse lükkunud ja kõik tähtajad umbe jooksnud. /---/ suviseid stseene filmiti Karalas veel novembrikuus ja selleks oli tihti vaja eelnevalt lund rookida.

Näitlejad sõitsid kohale Tallinnast. Lennukiga Kuressaarde, mis siis veel Kingissepa nime kandis, ja sealt taksoga Karalasse, umbes 40 kilomeetrit. Need, kel oli võimalik kohal viibida, ööbisid Kihelkonnal, kus olid selleks üüritud ruumid.

Filmimiskoha ettevalmistamiseks tehti palju tööd. Maja, ait ja laut pandi palkhaaval kokku. Rajati kaev – maa-alune osa koosnes küll vaid suurest plekkvaadist, milles oli vesi, maapealne osa oli aga samuti originaalse päritoluga. Laoti kümnete meetrite kaupa paekivist aedu. Ehitati betoonist ja kividest jupike tulevast “lambalauta”. Teist korda filmiplatsile minnes jälgisin imestusega kummalist tegevust – terve filmigrupp tantsis talu õuel jenkat, hanereas ja üksteisest kinni hoides, aga muusikata. Selgus, et õuemuruse tallatakse kaevulkäimise rada, mis asja ehtsuse huvides oli kahtlemata vajalik.
Täpsemalt:
Tohvri, E. (=Hans Laansalu) (2006). “Peeglikillud. Meenutusi elust ja kirjutatust 1933-2006”. Tallinn: Varrak, lk 297-305.