Avaleht » Filmiliigid

Igaühele oma (1990)

Mängufilmid Kestus: 40:00

Huviinfo

Filmi Epigraaf

Rändamine on vagaduse avaldus. Hirm ajab vagad nende kodudest välja. Seesama hirm toob nad jälle koju tagasi, aga siis ei suuda nad enam otsustada ega valida, sest nad kardavad, et valida on jäänud halva ja veel halvema vahel.

Filmi valmimisest

Valmis režiistsenaarium "Minu kohver": 18.06. - 5.08.1990
Ettevalmistusperiood: 16.08. - 3.09.1990
Võtteperiood: 4.09. - 28.09.1990
Montaaž: 1.10. - 16.11.1990
Filmi üleandmine - 16. november 1990
Filmi maksumus - 126 524 rubla.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2939: Lühimängufilmi "Igaühele oma" lepingud, aktid, stsenaarium.

Filmist ajakirjanduses

Lepo Sumera: Seejärel tuli koostöö Hardi Volmeriga tema esimese mängufilmi «Igaühele oma» (tööpealkirjaga «Kohver») muusika kirjutamisega. See oli küll kummaline periood. Päris mitu seadusandlikku akti sai samal ajal vastu võetud seoses kohvrite väljavooluga Eestist. Majanduspiiri kaitseseadus näiteks.
Loominguaasta 1990? Lepo Sumera [valminud töödest](1990). Reede, 28. dets, lk 5, foto.

Mart Kivastik: Filmi võib jaotada kaheks. Esimeses pooles jälgib mehike kiivalt soliidseid kohvriomanikke — tahaks endale ka. Mehike ostabki endale kohvri, uhkeldab sellega linnas, tal veab viltu, mehike põgeneb, kohtab oma teel jõhkrust ja igasugu jäledust. Mehike ei saagi teada, mis tema kohvris peidus oli, ta jookseb ära sellest jubedast linnast, minema, koju. Filmi teine pool möödubki kodus. Mehike kuhjab ukse ette barjääri, ajab hunnikusse kogu oma viletsa mööbli, et vaid elu sisse ei pääseks. [---]
Kui filmi esimest korda vaadata, ei saa üldsegi aru, mis on milleks — lennujaam, kohvri ostmine, kohvrist lahtisaamine (mis seal kohvris ikkagi oli?) —, üksteise otsa kuhjatud stseenid nagu mehikese enda barrikaad, millest peaks järelduma mis? [---]
Oluline on ju teada — milleks? Tundub nii, et soovitut on püütud väga lihtsalt saavutada või on kiirustatud. Stseenid on plakatlikud. Neid vaadates mõtleb vaataja halvas järjekorras, kõigepealt näeb ära ja saab aru, et see pidi olema näiteks õudne vms. Parem on, kui esiotsa õuduse läbi elad ja mõtled alles siis, kui hirm möödas. Nii need stseenid ei lumma sugugi, konstruktsioon paistab ära. [---]
Muusikat on n-ö seinast seina, aafrika trummidest ugri ürgkurbuseni. Kogu filmi läbiv põhimeloodia on iseenesest nukralt kaunis ja meeleolu loov, aga muusikaline kujundus on mitmesse kaarde kiivakiskuv, puudub ühtsus, nagu filmi esimeses pooles üldse. [---]
Film võinuks olla ainult sellest, mis toimus toas; alustades sellega, et mees maalibki oma toas neid jalgu ja ... Sest toas toimuv on omaette tervik, kujundlik ja vaimukas; mida on tahetud saavutada, on ka kätte saadud. Nutikad stseenid jäävad kohe meelde — kuuli pähelaskmine, hilisem plaasterdamine, isegi lennuki lendamine, kuigi midagi sellesarnast on vist juba kuskil olnud. [---]
Kokkuvõttes on siiski tähtis, et Hardi Volmer on sellele pakule astunud. Aga hosiannat laulame järgmise mängufilmi järel.
Kivastik, M. (1991). Kuri pilk [Hardi Volmeri lühimängufilmist "Igaühele oma"]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk. 35-36, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm