Avaleht » Filmiliigid

Reigi õpetaja (1977)

Aino Kallase samanimelise jutustuse ainetel

Mängufilmid | Draama Kestus: 78:38

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Film on soome-eesti kirjaniku Aino Kalda ajalooliste faktidel põhineva jutustuse "Reigi õpetaja" motiividel, pühendatud kirjaniku 100. sünniaastapäevale. Filmi peategelane on tugev ja tahtejõuline pastor Lempelius, kelle religioosne fanatism ja dogmaatiline elukäsitus satuvad vastuollu inimlikkuse ja kõikevõitva armastusega. Tegevus toimub 17.sajandi esimesel poolel.
(Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 26)

Filmisündmuste ajaloolisest ja kirjanduslikust taustast

Reigi pastoraadihoone on läinud saare kultuurilukku mitme siin elanud ja töötanud edumeelse pastori tegevusega. Selles reas on esimene Paulus Andreas Lempelius, hingekarjane aastail 1627-1665.

Reigi tegi kuulsaks Aino Kallase novell “Reigi õpetaja”. Kirjanikku inspireeris Reigi esimese hingekarjase abikaasa Catharina Vieckeni (Wyckeni) ja abiõpetaja (diakon) Jonas Kempe traagiline armulugu, mis lõppes timukakirve all. A. Kallas käis 1927. aastal kohapeal siinsete oludega tutvumas. Tänu sellele ajalooline tõde ja kirjaniku nägemus langevad üldiselt ühte. Mõnikümmend aastat pärast novelli ilmumist on ajalooarhiivides tuhnijad leidnud kohtuprotokollid, mida kirjanik pidas hävinenuks. Nende järgi oli pastor Lempelius üsna ükskõikne naise kadumise suhtes. Hukkamine tulenes kirikuintriigidest, mis nõudsid pastori maine puhtana hoidmist.
"Reigi õpetaja” aineil kirjutas Eduard Tubin 1971. aastal samanimelise ooperi (Eesti lavale jõudis 1979. aastal).
Kõrgessaare vald, www.korgessaare.ee/public/files/Pihla%20küla.rtf (28.12.2011).

Filmi keerulisest saamisloost

Tootmine: 21.12.1976-30.11.1977
Uue stsenaariumi alusel valminud filmi tootmine: 01.07.1977-30.11.1977
filmi maksumus: 438113 rubla.
Mängufilmi "Reigi õpetaja" põhidokumentatsioon ERA.R-1707.1.1613.

Evald Aavik: „Mõnikord ei lähe aga kaduma film, vaid hoopis peaosaline. 1976. aastal alustas Leida Laius “Reigi õpetajat” koos Leonhard Merzini, Ago-Endrik Kerge ja Elle Kulliga, mina mängisin kellameest. Kui pool filmi oli tehtud, läks teada ja tuntud põhjustel kaduma Merzin. 400 000-rublase värvifilmi eelarvest oli kulutatud juba üle poole, aga Tallinnfilmi juhid nõudsid, et see tuleb tingimata lõpuni teha. Jüri Müürile anti võimalus ennast rehabiliteerida ja tal ei jäänud muud üle, kui teha täiesti uus mustvalge variant. Ta vahetas stsenarist Mati Undi välja Valentin Kuigi vastu ja mõlemad meespeaosalised vendade Mikiveride vastu. Sisuliselt viiski filmi võtted lõpule Mikk Mikiver. See oli ka minu esimene kokkupuude Mikiveri kui lavastajaga, kes oli ühtlasi mu partner.
Villemson, H.(2000). Vastab Evald Aavik. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 2-13.

Enn Säde: „„Reigi õpetaja“ kohta on Jüri tunnistanud, et selle töö vastuvõtmine oli viga. Alustas ju filmi Leida Laius, kiriku hiigeldekoratsioon oli juba valmis. Haigestunud Laius pakkus jätkamise võimalust Valentin Kuigile, sama filmi stsenaristile, kes oli parajasti vaba hüppevalmis noor režissöör. Stuudio ei usaldanud Kuiki, Müür võttis filmi. Ja see oli tõesti viga, sest „kunsti ei saa teha külma südamega. Edasiviiv on vaid südamevalukunst,“ ütleb ta hiljem, 1982 mulle linti. Vahe eelmise mängufilmiga oli kümme aastat, Jüri oli vahepeal end leidnud dokumentalistikas. „Jah, olen õppinud mängufilmirežissööriks. Kuid arvan, et olen liiga ratsionalistliku mõtteviisiga. Ega mind saa huvitada näiteks inimese üksinduse probleem urbaniseerunud maailmas, kuni tal pole lihtviisiliselt süüa.“
Säde, E. (1999). Mees üle müüri. Postimees, 8. jaan.

Võttekohtadest

Kunstnik-lavastaja Halja Klaar: „Polegi nii kerge leida Reigiks sobivat maastikku, kõledat tühja rannaäärt, igalt poolt leiad eest suvilaid. Nõnda siis pidi sündmuskoha üles ehitama Virtsu lähedale: pastoraadi, aidad, laudad ja kirikugi, viimase nii seest kui väljast. Reigi pastoraadi toad ja kohtusaal on aga tehtud stuudios.“
Orav, Õ. (2004). Mängufilmid II. 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 29.

Filmi retseptsioonist

„Reigi õpetaja“ ekraaniletulekut oodati väga. Ja kui ta lõpuks tuli, püsis ta ainuüksi Tallinnas ekraanidel kaks nädalat. Arvamused filmi kohta olid erinevad, kuid enamik arvustajaid möönis, et taas üks väärt kirjandusteos ei pääse ekraanil piisavalt süvitsi mõjule. Ometigi on kirjandusteoses olemas kõik eeldused tõeliselt suure filmi loomiseks. Niisuguse filmi loomiseks, mis oleks kirjandusteost võinud tutvustada laias maailmas. Tõsi, film linastus ka sellisena, nagu ta välja tuli, nii N. Liidus kui ka sotsialismimaades /---/, kuid nagu juba öeldud, jäi ta algallikale tublisti alla.
Orav, Õ. (2004), lk 29.

„Aino Kallas on oma loo umbsõlmed põiminud väga peene punutisena. Kirjandusloolased on „Reigi õpetajat“ nimetanud tema loomingu tipuks, tõstes esile psühholoogilist, stiili ja kompositsiooni meisterlikkust. Ekraanivariant järgib originaali märksa jämedama joonega. Eri liinide läbikomponeerimisel ja lõpuleviimisel on küllap mõnigi sõlm lihtsalt läbi raiutud, mistõttu on lihtsustamist nii filosoofilises kui ka psühholoogilises plaanis.“
Liidja, M. (1978). “Reigi õpetaja” ümber. Õhtuleht, 16. märts.

„Tegelikult on filmis väga vähe Aino Kalda raamatust, õigemini selle põhiideestikust ja kirjaniku maailmatunnetuse laadist. Tegemist on antud juhul Jüri Müüri kui režissööri uue teosega „Reigi õpetaja“, ja miks ka mitte. Halb on üksnes olukord, et film jätab täiesti külmaks. Ta on kuidagi žanritu. Žanritusest hullem on asjaolu, et filmis puuduvad tõeliste tunnete ja tõeliseelu kõrval ka ideed, millest natukenegi kinni haarata. Puudub ka Aino Kaldale omane sümboolika (välja arvatud olustikulistes detailides, kus kunstnik on silmanähtava agarusega püüdnud tabada käsiteldavat ajastut kuni pisidetailideni välja).
Endre, S. (1978). “Reigi õpetaja” - legend ja tegelikkus. Noorte Hääl, 22. märts.

Eesti film ungari kriitikute pilgu läbi

„Filmi tragöödia ei jäta sügavat muljet, sest peategelase karakter on antud liiga üheplaaniliselt. Samuti on ülemäära suur osa looduspiltidel. Peategelane pole inimene, vaid mudel: lihtsustatult, ühekülgselt ja tõtakalt voolitud usufanatismi näidiseksemplar. Alati süngeilmeline, askeedi näoga. Alati vihkav, kelle jutlussõnad kõmisevad ähvardavalt. Maastikku on filmis näidatud väljasurnuna: lagunev kirik, lakkamatult ja pahaendeliselt lõõtsuv tuul ning müstilised, tumenenud pilgul kaamerasse vaatavad inimesed. Kui režissöör poleks olnud nõnda “halastamatu”, poleks sellest ilmselt tulnud nii “ühekülgne” film (samuti ka peategelane), mida siiski võiks nimetada huvitavaks ja pingutuskrampidest hoolimata hästivõetud filmiks.
Sinimets, I. (1982). Eesti film ungari kriitikute pilgu läbi [Ref: Loránd, G. (1981). Skorpio. Filmvilág, Budapest, nr 4, lk. 45]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 18.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm