Teaduse ohver (1981)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Teaduse ohver" on valminud Branislav Nušići samanimelise jutustuse järgi. See on satiiriline komöödiafilm meie sajandi alguse provintsilinna elust. Filmi peategelane on silmapaistmatu kantseleiametnik, kelle ellu tungivad talle täiesti ebavajalikud teadmised, millest innustunult ta seab ohtu kogu oma senise elukorralduse.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 222.

Filmi saamisloost

See on režissöör Valentin Kuigi esimene täispikk mängufilm. Kuik rääkis 1981. aasta suvel ajakirjanikule, et Jugoslaavia kirjaniku Branislav Nušići samanimelise novelli motiividel kirjutatud stsenaarium sai tal tegelikult valmis juba kuus aastat tagasi. Esialgu oli see mõeldud noortealmanahhi jaoks, aga kui ta kirjutama asus, siis tuli välja täispika filmi stsenaarium.

Filmi loominguline meeskond (režissöör V. Kuik, operaator V. Blinov ja filmi direktor A. Tomband) oli enam-vähem üheealine, aastaid kolmekümne viie ümber ja kõik kolm olid lõpetanud Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi. Seega ühendas neid küllaltki sarnane maailma- ja kunstimõistmine. Seda ühtsust on rõhutanud ka Valentin Kuik ise, märkides filmimise ajal, 1981. aasta suvel: "Meie filmigrupp on loominguliselt otsiv ja hästi üksmeelne, see kergendab minu tööd palju. Selle filmi puhul oli ka näitlejate valikul võimalik silmas pidada üheealisust, mis mõistagi ei tohi kujuneda omaette eesmärgiks."

"Filmi "Teaduse ohver" idee, inimväärikuse tekkimine ja isiksuse sünd, on mind alati erutanud ja ka vaimustanud. Tõe otsimist, katkematut püüdu paremuse poole, kuigi enamikus ei tule see kergelt, ilma konfliktideta, pean inimloomuse ehedaimaks ja üllaimaks avalduseks", leiab Valentin Kuik.
Maimers, J. (1981). Isiksuse sünd ekraanil [vestlusringis filmivõtetest: A. Keskküla, V. Blinov, V. Kuik]. Rahva Hääl, 12. juuli.

Rollidest

Arhiiviandmetel ei tahetud Tallinnfilmi kunstinõukogus esialgu näitleja Enn Kloorenit filmi peaosatäitja härra Pajo rolli kinnitada. Sellesse osasse kandideeris ka Rudolf Allabert. Täiendavate näitlejaproovide käigus ei leitud siiski ühtegi sobivamat kandidaati. Pärast filmi valmimist aga kiideti Valentin Kuiki õnnestunud peaosalise valiku puhul.
Tallinnfilmi kunstinõukogu koosoleku protokoll nr 12, 12. novembril 1981: ERA, R-1707.1.1962, lk 183.

Filmist kriitiku pilguga

Filmikriitik Tatjana Elmanovitš peab “Teaduse ohvrit” üheks Eesti 1981. filmiaasta toekamaks saagiks, ehkki mõrudavõitu slaavi huumor pole kerge asi lavastamiseks. Eestlastel on teistsugune elutunnetus, märgib ta. Pole just meie komme järgmisel päeval jutustada teistele naabritelt kuuldut. Jutustada “galaktikatest, Rooma impeeriumi hukkumisest, inimese põlvnemisest, see tähendab midagi abstraktset, üleüldist ja peaasi, et kummalist. See on tõepoolest ehtslaavilik nõrkus.”

“Teaduse ohvriks langeva “väikese inimese” kuju on sirge seljaga, rõhutatult viisakas, varjamaks kohatut eluröömu ja heldust”, mis aga kolleegides esile kutsub “võitmatu vajaduse kaevata, ette kanda, urgitseda, et “väikese inimese” äsja tekkinud sära kohe tuhmistada. /---/ Enn Klooreni peategelane Voldemar Pajo “on astunud valgustuse ohtlikele radadele. Sest väikeametniku palk, mis kindlustab piruka, õlle ja Miia naeratuse, ei eksi kunagi isemõtleja, jutlustaja, rändfilosoofi, artisti, vabamõtleja, aluste õõnestaja taskusse. Ikka vaid lakei ja sõbrareetja omasse. Nii et ka Voldemaril tuleb oma truualamlikuks jäämist reetmise hinnaga tõestada,” leiab Tatjana Elmanovtš.
Elmanovitš, T. (1983). Eesti mängufilm 1981/1982. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 56-57.