Vihmas ja päikeses (1960)

Tallinnfilmi sünopsis

Kaasajateemaline film "Vihmas ja päikeses", mis valmis kirjanik Egon Ranneti stsenaariumi põhjal, käsitleb noorte elu ühel Soojuselektrijaama ehitusel, mis on kuulutatud kommunistlike noorte lööktööobjektiks. Tähelepanu äratab värvikas tüüpide galerii, on ju ehitusele tuldud erinevatest paikadest. Esile tõuseb peategelane Jaak oma siseheitlustega, mida ta hoolikalt peidab välismaailmale nähtava krobelise, pahelise väliskesta taha. Filmis näidatakse noore pahelise inimese ümberkasvamist tänu töökollektiivile.
(Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 204)

Egon Rannetist, sotsrealismist ning filmist "Vihmas ja päikeses"

"Kui olin esmakordselt läbi vaadanud Herbert Rappapordi filmi “Vihmas ja päikeses”, tundus mulle, et tegu on eesti filmikunsti “uue lainega”, sest nii jõulise ja ameerika vesternikangelast meenutava peategelase kasutamine oli mulle väga meeldiv ja huvitav üllatus. Eneseotsingutel mees keset poliitilise süsteemi ahistavat bürokraatiat, kaks vastandlikku naist: üks kergemeelset elu elav naiivitar, täis igatsust armastuse ja teistsuguse elu järele, teine aus ning piiritult optimistlik päikesenaine – see kõlab nagu konflikt mõnest Fassbinderi või Godard’i filmist.

Samal ajal lugesin Egon Ranneti näidendeid “Kadunud poeg”, “Südamevalu” ning stsenaariumi “Vihmas ja päikeses”. Viimasega lõpule jõudes tabas mind teatud pettumus, sest filmi enda võlu oli peaaegu kadunud. Stsenaariumi tekst oli tunduvalt nüansirikkam, karakterid ja konfliktid teravamad. Tundus, nagu polekski filmil režissööri, lihtsalt kamp näitlejaid sai kokku ja mõtles, et mängiks täna Rannetit. Kõige olulisemad detailid, mis oleksid aidanud nii tegelasi kui ka konflikti avada, oli režissöör lihtsalt ära jätnud. Peategelane Jaak Riit ei olnud töölistega nii suures vastuolus ei vaadetelt ega käitumiselt (ta ei olnud filmis domineerivale käitumisele jõuline oponeerija), Lissi ei olnudki nii kerge- ja vabameelne nagu stsenaariumis (filmis olid tema intiimsuhted Jaaguga vaid õrnalt aimatavad, armukese kingitud uhkeid riideid tema kapis polnud), Anne-Mai optimism ja agaruski ei torganud filmis eriti silma.
Tagantjärele tolle aja poliitilise olukorra üle mõeldes tekib mul aga kahtlus, et ehk ei olnudki tegu režissööri oskamatusega või sellega, et näitlejad olid noored ja saamatud, või et Rappaport Ranneti taotlustest aru ei saanud. Võibolla sai ta liigagi hästi Ranneti taotlustest aru?
Üritasin ette kujutada filmi “Vihmas ja päikeses”, jättes kõrvale kõik eespool mainitud puudujäägid. See näeks välja umbes järgmine: positiivsed kangelased mängivad sama agaralt, püüdlikult ja elurõõmsalt nagu Rappapordi eelmises filmis “Andruse õnn”, negatiivsed kangelased Jaak Riit ja Lissi aga oleksid sellised, nagu Ranneti stsenaariumis: Jaak – jõuline, ennastotsiv ning ühiskondlikke reegleid ja tavasid eirav; Lissi – kaunis ja imetlusväärne naine, kes teenib endale elatist küll ettekandjana, kuid rikkad armukesed kingivad talle kalleid ja ilusaid riideid. Jaak ja Lissi oleksid sellised nagu tollaste välismaa menufilmide romantilised kangelased, kes ühiskondlikke reegleid eirates rajavad ise omale teed õnne ja armastuse poole.
Kuid niisugused vastolud nõukogude filmides oleksid tol ajal olnud ju lubamatud. Positiivsed kangelased oleksid tahtmatult muutunud tagurlikeks ja naeruväärseteks, negatiivsed aga hingelähedasteks ja külgetõmbavaiks. Kuna see vastuolu on Ranneti näidendeis nii ilmne, tekib küsimus, kuidas nõukogude tsensuur üldse sellistel teostel ilmuda lubas? Ka polnud “Vihmas ja päikeses” tööliste eluolu üldsegi ilustatud: toidujärjekorrad poodides, palgasabad kassade ees, korralagedus ja halvad töötingimused olid kindlasti väga tõetruud.
Filmis avaldas mulle positiivset muljet ka J. Fogelmani operaatoritöö, mis tolle aja kohta polnud arvatavasti midagi erilist, kuid praegu tunduvad nõukogulikest klišeedest pungil kaadrid ehitustest, masinatest ja kangelastest vägagi stiilseina ja antud filmi puhul ainuvõimaliku lahendusena.
Lõpetuseks ilmselt polegi öelda muud, kui et filmi rutiinsest süžeest hoolimata olid just karakterid need, mis tegid Ranneti stsenaariumi ja hiljem ka filmi põnevaks, konfliktseks ja uudseks."
Kõrver, M. (2001). Egon Rannetist, sotsrealismist ning filmist "Vihmas ja päikeses". Sirp, 11. sept.

Nikolai Slitšenko (mustlase Romani osas) oli Moskva music-halli superstaar ja hilisem mustlasteatri Romen juht

Mujal tehti ammu paremaid filme kui doktor Rabapardi kabinetis

"Filmi “Vihmas ja päikeses” vaadates tundub, et lavastaja on rauk, mitte parimas loomejõus mees.

Herbert Rappaport oli 51aastane, kui Eestis juba neljandat (ja õnneks viimast) mängufilmi lavastas. Andeka filmitegija jaoks on see parim ja loomejõulisim iga. Aga kui Rappapordi uut filmi “Vihmas ja päikeses” vaadata, tundub, et lavastaja on rauk.

Kasutamata jäetud võimalused

Egon Ranneti stsenaarium ilmus 1959. aasta Loomingu juulinumbris. Seega kui “Vihmas ja päikeses” 1960. aasta märtsis linastus, oli filmi vaatajatel ja eriti kriitikutel ekraanil nähtava jaoks võrdlusvõimalus võtta.

Nii et kui filmiajaloolane Veste Paas, kes sellal töötas veel kinostuudios, küsib oma lehearvustuses “Kas korrektiivid on põhjendatud?”, siis peab ta silmas seda, et Rappaport on Ranneti suurepäraseid dramaturgilisi kokkupõrkeid ja pöördeid võimaldava stsenaariumi just nagu üle silunud, jättes kõik võimalused kasutamata.

Režissöör on lähenenud materjalile “lõdva randmega”, nagu tänapäeval öeldakse.

Filmilavastaja Peeter Simm ütles nädalapäevad tagasi pärast selle filmi vaatamist, et peategelane Jaak Riit (Jaan Sauli debüüt) on ekraanil nagu zombie, tema motiividest ja tegevusest pole võimalik aru saada.

Simmiga tuleb nõustuda. Tõepoolest on lavastaja noore mehe arenguloost, muutumistest läbi konfliktide (omal ajal nimetati seda muutumist “ümberkasvamiseks”) välja võtnud midagi, mis meenutab pigem 40 aastat varem lavastatud “Doktor Caligari kabinetti”.

Rabapart (nii väänasid Rappapordi nime filmigrupi liikmed) on talle kasutada antud materjalist oma kabinetis ehk võtteplatsil välja voolinud kunstlikkuse, mitte kunsti.

Tundub, et mees, kes oli läinud nõukogude filmiajalukku oma fašismivastase debüütfilmiga “Professor Mamlock” (1938) ja käinud seejärel läbi stalinistliku kinematograafiasüsteemi vasktorudest ning tulnud sealt eluga välja.

Rappaport suutis küll Eesti NSV mängufilmitootmise nurgakivid paika tõsta, kombineerida kõiki neid ümberkasvamise lugusid (mis need “Elu tsitadellis”, “Valgus Koordis” ja “Andruse õnn” siis muud olidki?), kuid ikkagi kaotada lõpuks loomisvõime.

Ja samas, noorte tööliste kaasaegset (1959. aastal toimuvat) lugu lavastades oli Rappapordile kätte antud parim, mis sellal Eestis võtta oli. Panso kooli kogu esimese lennu teine kursus.

Kasutada olid kõige paremad jõud

See seltskond väärib tänagi vaatamist, ehkki rollide sooritamisel neile abiks oldud ei ole.

Huvitav, miks ei lastud lavastajatoolile mõnd noort Eestis sündinud lavastajat? Filmi eesti noortest oleksid nad kindlasti paremini osanud teha. Küllap jooksis otsustajate vahelt läbi ideoloogiline rindejoon.

Filmis peaosa teinud Jaan Saul lahkus juba mõne aasta pärast (1966), saamata realiseerida oma suurt tulevikku filminäitlejana ja lavastajana (stsenaariume ta juba kirjutas).

Saul jättis endast maha päeviku, milles on juttu ka “Vihmas ja päikeses” võtteplatsil toimunust. See päevik on põnev filmiajalooline dokument.

Venemaal tehti ammu juba paremaid filme

Näiteks kirjutab Jaan Saul 17. juulil 1959 oma päevikus muu hulgas ka nii: “Töö Rabapardiga on raske. Mees on närviline, lakeerija, kartlik, sageli ebaloogiline. Proovid, mida on rohkesti, on enamuses mõttetud. Ta oskab nii mõndagi huvitavat, kuid see on kõik 20.–30. aastate huvitavus. Puudub uus, julgelt lahendatud mõte. Ta pole lahenduse poolest stsenaariumiga ühel tasemel. Seda toonitab ka Rannet ja on sellepärast Rabapardiga kuri.”

Lõpetuseks mõned näited muust maailmast. Tunnustatud Francois Truffaut “400 vempu” oli juba linastunud, kinno jõudmas oli Jean-Luc Godard’i “Viimsel hingetõmbel”, prantsuse “uus laine” oli valla pääsenud.

Ka Venemaal tehti juba mitu aastat hoopis teistsugust filmi kui Eesti NSVs, doktor Rabapardi kabinetis."

Lõhmus, J. (2010). Mujal tehti ammu paremaid filme kui doktor Rabapardi kabinetis. Maaleht, 11. dets.