Corrida (1982)

Olav Neuland

“Ise ma enam debütant pole, kuid tundsin end filmimisel lootusetu debütandina – kas või härgade pärast. Too tonnine mürakas läheb, kuhu tahab ja millal tahab, aga meie peame keskenduma psühholoogiale.

Vaevalisem oligi just psühholoogiline külg, sest mida vähem tegelasi, seda veenvamad peavad nad olema. /---/ Olen ise ka stsenarist, film on mulle pihtimuslik. Kõigepealt pidin vaidlema selgeks dispuudi iseendaga”
Pressikonverentsilt: XV Üleliiduline Filmifestival 1982 [Üles kirjut. Helle Kulo] (1982). Noorte Hääl, 15. apr.

Näitlejate valikust: “Vana kriitiku Osvald Rassi rollis nägin kohe Rein Arenit. See Roll on kirjutatud otsekui temale. /---/ Tarmo osa täitjana nägin samuti kohe alguses Sulev Luike. Kõige suuremad raskused olid Ragnega. See roll esitas väga keerulisi nõudmisi. Ragne pidi olema väga naiselik, elukogenud, tark, natuke pealiskaudne, kiirelt kiinduv, väga meeleline, samaaegselt ka nõrk ja julm. Läbikäidud elu pitser pidi olema ta näos ja ka hinges. Samas oli mul ka soov, et Ragne rolli ei mängiks meie ekraanil harjumuspäraseks muutunud näitleja, vaid oleks keegi uus inimene. Me otsisime kaua Ragne osa täitjat professionaalsetest teatritest, vaatasime ringi varieteedes, rahvateatrites. Sai läbi käidud otsingute pikk tee ja lõpuks jõudsime siiski temani. Rita Raaves on toredat hispaanialikku karakterit, mis näis meile tollal väga oluline ja vajalik”
Karp, L. (1982). Intervjuu reźissöör O. Neulandiga. Kodumaa, 12. mai.

Teet Kallas, filmi aluseks oleva romaani autor

“Rääkimata endastmõistetavatest spetsiifilistest erinevustest, on Neulandi film romaaniga võrreldes tõsimeelsem ja uurivam-puurivam. Filmi raskepärasemat lahendust süvendab meie kõigi jaoks ootamatuks muutunud asjaolu: mitmed-setmed eeltööd tahtsid ajamist ja tõestamist, vahepeal aga sai suvest sügis. Looduse värvid ja hääled on  sügisel teadagi teised, kõik see ei jäta mõjustamata tegelasi. Kardan koguni, et see väline asjaolu pedaleeris mõned psühholoogilised võtmestseenid natuke üle. Hoopiski ettenägematu seik oli aga see, et tumedaid jõude kehastavad pullid osutusid loodetust-kardetust palju leebemaks. Kaasa arvatud 1200 kg kaaluv Saatana osa täitja. Filmigrupp tegi kõik temast sõltuva ja natuke enamgi, aga arvatavasti jäi mõnikümmend meetrit ehtsat ja ürgset pulliviha olemata. Seega ka korriidalikust Eestimaa muganduses…”

Kuna Olav Neulandi debüütfilm “Tuulte pesa” sai eesti filmikunsti kohta enneolematu edu osaliseks,  loodeti tema teiselt filmilt Kallase sõnul väga palju, vast koguni liiga palju. Kuigi oodatud imet ehk ei sündinud, tuli Neuland endale võetud ülesandega rasketes võtteoludes toime, arvab ta. “Teadagi ei tee režissöör filmi üksinda. Kui võimekad meeskonna liikmed ka üksiti võttes poleks, on kõige olulisem nende üksteisemõistmine. ”Corrida” puhul on tegemist mõttekaaslusega. Nii A. Iho operaatoritöö, H. Halla kujundus kui S. Grünbergi muusika kuuluvad minu meelest ühte ansamblisse.

“Vast suurima elamuse sellest filmist sain mina isiklikult läbi Rein Areni. Kümnete meeldejäänud lavakujude loojal pole kinoekraanil seni eriti vedanud. Osvald oli tema roll, ja ta tegi seda hasardi ning armastusega”
Kallas. T. (1983). Üks „Corrida“ ja teine „Corrida“. Ekraan = Экран, nr 1, lk 2-3.