Avaleht » Filmiliigid

Metskannikesed (1980)

Mängufilmid | Põnevusfilm Kestus: 88:40

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Sõjalis-patriootiline seiklusfilm imperialistide agentide ja nende käsilaste ühest tabamisoperatsioonist sõjajärgses Eestis.
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=491&action=show_product_details (20.06.2012).

Filmisündmuste ajaloolisest taustast

1944. a vallutas Punaarmee Eesti territooriumi ning algas uus Nõukogude okupatsioon. Saksa armee taandumisel otsustasid paljud seal teeninud eestlased jääda kodumaale ja otsida ajutist varju metsades. Usuti, et lääneriigid ei nõustu Eesti annekteerimisega ning sunnivad peagi Nõukogude Liitu taastama Eesti iseseisvust (nn valge laeva ootus).

Peagi liitusid varjajatega Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ning endised Kaitseliidu ja Omakaitse liikmed, kellel Nõukogude võimult midagi head oodata ei olnud. Nemad moodustasidki Eesti relvastatud vastupanuliikumise ehk metsavendluse tuumiku. Sõjajärgsetel aastatel oli Eestis metsavendi kuni 30 000, kellest kõik aktiivsest relvavõitlusest osa ei võtnud.  

Esialgu loodeti metsades uue sõja kiirele puhkemisele ning seetõttu keskenduti eelkõige enese varjamisele ja relvastuse varumisele. Loodetud lääne välisabi jäi Eesti partisaniliikumisele tulemata ning Nõukogude võim alustas laiaulatuslikke sõjalisi operatsioone metsavendade ja nende toetajate tabamiseks. Kiiresti laienes riikliku julgeoleku agentide võrgustik ning sagenesid haarangud metsades ja taludes. Passiivne vastupanu ei olnud enam piisav vahend elu säilitamiseks. 1945. aastal alustasid metsavendade salgad kõikjal Eestis vastuaktsioone. /---/ Ainuüksi 1945. aasta jooksul registreeris NKVD Eestis 340 metsavendade rünnakut (nõukogulikus terminoloogias „banditismiilmingut”), sealhulgas 126 terrori- ja 7 diversiooniakti. /---/
1953. aastaks suutis Nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu Eestis maha suruda. Teisele maailmasõjale järgnenud relvastatud vastupanuvõitluses hukkus Eestis ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja saadeti karistust kandma Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. a muutus metsavendlus Eestis üha harvemaks, kuid üksikud partisanid pidasid vabade meestena vastu veel aastakümneid. Eesti viimase metsavennana tuntud August Sabbe langes Võrumaal arreteerimiskatsel 1978. aastal.
Teise maailmasõja järgne Nõukogude-vastane relvastatud vastupanu Eestis. Estonica.org, http://www.estonica.org/et/Teise_maailmas%C3%B5ja_j%C3%A4rgne_N%C3%B5ukogude-vastane_relvastatud_vastupanu_Eestis/ (20.06.2012).

Filmi saamisloost

Grigori Kanovičius ja Isaakas Fridbergas, kelle käsikirja järgi oli Olav Neuland üles võtnud „Tuulte pesa“, pakkusid Tallinnfilmile veel teisegi stsenaariumi samal, sõjajärgse metsavendluse teemal.Esialgu kandis see pealkirja „Dessant“.
/---/
Kiisk jätkab põhiliselt sama meeskonnaga, kellega koos valmis „Surma hinda küsi surnutelt“.
/---/
Kunstnik Tõnu Virve: „Alguses ma ei tahtnud selle filmi juurde minna. Stsenaristid olid sellised osavad poisid, kes teadsid hästi, kus suunas tuul puhub. Siis ühel hetkel hakkas mu jaoks seal stsenaariumis kõlama üks lause, mille ütleb Sulev Luige mängitud metsavend Sander:“Surnud eestlane on kõige õnnelikum eestlane!“ Minu jaoks väljendas see lause meie ühiskonnas tol hetkel valitsevat lootusetuse meeleolu. Esialgu otsisin võtteplatse koos konsultandiks palgatud Pärnust pärit KGB-mehega, kes vedas mind mööda metsi, kus olid metsavendade punkrid. Metsas oli kõik ilus roheline. Ütlesin Jürile (Sillartile), tule ka vaatama. Nende võtteplatsidega tuleb selline lõbus loodusfilm. /---/ Siis jõudsime Kohtla-Järve kanti. Seal kasvasid tuhamägedel kääbuskasvu puud. Kaljo oli väga rahul, seal on näitleja hästi nähtav. Maastikus olid vana filmi luitunud toonid olemas. Varemed olid olemas, just see pärastsõjaaegne meeleolu.Oli olemas stalinlik arhitektuur, kuigi see ei olnud ajastu poolest päris täpne.“
/---/
Oma visuaaliat tutvustab kunstnik Tõnu Virve: „Räägiksin koloriidist. Et film ei oleks roheline, kasutame põlevkivituhka.See annab lillakas-halli koloriidi, ka kostüümid on üleminekutoonides. Teises plaanis käib tegevus.“
/---/
Operaator Jüri Sillart: „“Metskannikeste“ visuaalseks eeskujuks oli meil Hiina poliitiline plakat. Hoolitsesime, et tuhamäed oleks kogu aeg taamal kaadris. Me ise kutsusime neid mountideks. Püüdsime luua utreeritud kujundeid sotsialistlikust paradiisist. Traktor künnab põldu, lennuk lendab finaalis kõrgel üle võtteplatsi.
Eraldi mõtlesime välja hiiglaslikud punalipud, mis lehvisid tuhamägedel. Kaljo kohkus sellest ära, ütles: Poisid, jätke järele!“ Filmis vilksatavad need punalipud vaid ühes kohas. Filmi kandis elaan, et jäädvustame äravõetud Eestimaa osa ja seda filmides justkui võtame selle tagasi. Näitlejad olid entusiastlikud, turniti mööda tuhamägesid ja lauldi „Ai-tsih, ai-tsah, ai velled...“ metsavendade laulu. Konsultandiks olnud KGB-mees kirtsutas selle peale nina.“
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, lk 343-356.

Rollidest

Kaljo Kiisk: „Alustades tööd uue filmiga, on mul enam-vähem selge, kes näitlejatest hakkab mängima ühte või teist osa.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 160.

Noor lavakunsti üliõpilane Arvo Kukumägi mängis end üleliiduliselt tuntuks "Metskannikestes" ja "Ideaalmaastikus".

Kunstinõukogu koosoleku protokoll nr 8, 26.06.1979:
Rollidesse olid kinnitatud kõik näitlejad peale Tõnu Kargu.
V. Käsper: "Kõik, mis Kargis on sümpaatne, toob kaasa lihtsustatust. Eriti, kui Sulev Luik on tugev vastasmängija."
Enn Rekkor: "Kargi näitlejavõimetes ma ei kahtle, aga kardan, et toimub mingi metamorfoos - ja ta jääb Sanderile alla."
Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1854.

Filmi tõlgendusvõimalusi

Režissöör Kaljo Kiisk: „Sedakorda on filmi loojad püüdnud läheneda küllaltki triviaalsele seiklusfilmi süžeele mitte päris tavalise vaatenurga alt. Kas tulemuseks on midagi pisut enamat kui lihtsalt seiklusfilm, otsustavad vaatajad“ (Tallinnfilmi arhiivitoiimikust).
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 159-167.

Kriitika seisukohti

„Kõik filmi peaosalised – Tõnu Kark Reinuna, Arvo Kukumägi Tõnuna ja Sulev Luik Sanderina – täidavad oma ülesande meisterlikult. Need mehed on määratud kandma filmi põhiraskust, nimelt eetilis-sotsiaalset tasandit, mida ma julgen pidada „Metskannikeste“ õnnestunumaks osaks. /---/ Kuid see eetilis-sotsiaalne tasand, mis tänu näitlejatele teiste tasandite üle prevaleerima pääseb, ei suuda sulada ühte tervikusse kogu filmiga. Piltlikult öeldes moodustavad kolm peategelast filmis omamoodi Bermuda kolmnurga, kus haihtub ülejäänud seltskond, kaasa arvatud nähtamatuna domineerida püüdev Vanamees.“
/---/
„Filmi küsitavused tulenevad nimelt sellest, et autorid pole suutnud olla järjekindlad. Klassikaline seiklusfilm eeldanuks enamat selgust. Siin huvitab vaatajat eelkõige põhjuse ja tagajärje otsene seos. Psühholoogiliselt võib see seos pinnaliseks jääda – peaasi, et haakumine tegevustikus oleks tugev. Täpsed lasud ning osavad käed korvavad muud puudujäägid täielikult. Et aga „Metskannikestes“ pole taotletud üksnes tavalist põnevust ning jäetakse mänguruumi paljule muule, mis seiklusžanri tihtipeale segama kipub, jääb süžeekäik pingefilmi vaatama tulnuile kohati arusaamatuks.“
/---/
„Üksikud vägagi tõetruult mängitud stseenid ning põnevusest pakatavad episoodid on kokku klapitatud võrdlemisi nõrkade niitidega (näiteks metsavendade punkris toimuv). Üleminekud, muutused tulevad tegevustikku järsku, jäädes psühholoogilise sügavuse (milleks film nagu lubadusi annab) austajaile küllaltki ebaveenvaks.“
Matsulevitš, T. (1980). „Metskannikestele” mõeldes. Sirp ja Vasar, 29. aug, lk 10.

Julgeoleku seisukoht

NSVLiidu Riikliku Julgeoleku Komitee poolt määrati rahalised preemiad ja ergutusdiplomid julgeolekuorganite ja piiirivalvevägede tööle pühendatud parimatele kirjandus- ja filmiteostele:
kolmas preemia "Metskannikeste" loojatele Kaljo Kiisale, Jüri Sillartile ja Tõnu Kargile.
Üleliiduline tunnustus (1982). Sirp ja Vasar, 8. jaan.
Viivik, A. (2009).Tõnu Kark sai omal ajal KGB tänumärgi. Õhtuleht, 06. veebr.

„Metskannikesed“ ajastu kontekstis

„Ja kuigi „Metskannikesed“ kannavad oma aja pitserit ja seal on juba stsenaariumi tasemel poliitilise tellimustöö tunnuseid, on filmis ka õnnestumisi. Lõppkokkuvõttes läks lavastajal korda lõhkuda käsikirja tšekistlikult must-valget hinnangutesüsteemi ja mängida välja Arvo Kukumäe loodud tegelaskuju Tõnu kõhklused ja kahtlused. Selles mõttes on „Metskannikesed“ lähedane Nikita Mihhalkovi varajasele filmile „Omadele võõras, võõrastele oma“, kus niisamuti õnnestus purustada ideoloogilised must-valged väärtushinnangud. Lisaks sellele on ka „Metskannikesed“ jälle retrofilm, mille stiliseeritus on isegi järjekindlam kui sama meeskonna eelmises filmis „Surma hinda küsi surnutelt“. Väga leidlikult on loodud visuaalsete kujundite rida, mis torkab põnevust taotleva, poliitiliselt angažeeritud loo taustal eredalt silma.
/---/
„Metskannikesed“ liikusid samas laines kahe teise Stalini aja käsitlusega, mida Tallinnfilm tol ajal tegi. Lisaks Neulandi „Tuulte pesale“ noppis auhindu ja sai kiita ka Peeter Simmi lavastatud „Ideaalmaastik“. Neis kõigis on näha tegijate püüet tuua tollal ainuvõimalikest jäikadest skeemidest hoolimata filmi sisse nende aegade raskus ja inimesed, kes elavad üle dramaatilisi hetki. Filmid on omavahel justkui mõtteliselt seotud, Tõnu Kark tegi kaasa kõigis kolmes, Arvo Kukumägi kahes. Põnev on fakt, et Kaljo Kiiska prooviti „Ideaalmaastiku“ kolhoosiesimehe Tuvikese rolli, mille lõpuks sai endale siiski Tõnu Kark. Rollist ilmajäämine ei seganud Kaljo Kiiska valminud „Ideaalmaastikku“ Tallinnfilmi kunstinõukogu ees kõvasti kiitmast.
Huvitav on seegi, et nii „Metskannikeste“ kui „Ideaalmaastiku“ arutelud stuudio kunstinõukogus tõlgiti vene keelde, mida tuli Tallinnfilmis võrdlemisi harva ette. Küllap mõni eesti keelt mitte oskav ülemus ilmutas nende teoste vastu suuremat huvi.“
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, lk 347-348, 352..

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Viktor Mentuneni kogust.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm