Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Välisautorite ja suures osas ka välisnäitlejatega tehtud komöödiafilm "Jalgrattataltsutajad" on, nagu pealkirjastki võib arvata, sporditeemaline. Filmi peategelane Rita konstrueerib omapärase võidusõidujalgratta mudeli ning paneb talle nimeks "Helesinine antiloop". Selle "Antiloobi", tema omaniku ja teiste jalgratturite kõikvõimalikest seiklustest nii võistlustules, treeningutel kui ka eraelus see film räägibki. Filmis kasutatakse kahte paralleelset süžeed: tegevuse kõrval, milles osalevad näitlejad, jookseb paroodia filmitegemisest, lahendatuna multiplikatsioonivahenditega.
(Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 280)

Filmi saamisloost

Sama jantlik ja pööreterohke kui film ise, oli selle saamislugu. Juba filmi stsenaariumit tehti korduvalt (4 korda) ümber ja seda esitati üha uute pealkirjade all (“Amori nool”, “Viies ratas vankri all”, “Helesinine antiloop” jt), kuid ikkagi ei leidnud see filmistuudio  kunstinõukogu heakskiitu. Nuriseti nii käsikirja kui  ka juba filmitud materjali puuduste üle. Ent juba käima lükatud filmi valmimist on peaaegu võimatu ära hoida. Tootmine pandi küll mõneks ajaks seisma, aga siis läks asi jälle edasi, sest kulutatud oli juba palju raha.
ERA R-1707.1.777; R-1707.1.781.

Filmist valmis kaks varianti. Esimeses variandis pealkirja all “Helesinine antiloop” mängis peategelast Ritat Tallinnfilmi õppestuudio õpilane Elvira Lossmann, aga filmi materjale ei võetud Moskvas vastu. Filmi teine variant, kus naispeaosas astus üles Ljudmila Gurtšenko, võeti vastu ja pandi ka üleliidulisele ekraanile. “Et noort ja kaunist Elvira Lossmanni filmist mitte välja jätta, loodi talle seatalitaja roll, mis aitas teda ka kokku viia veterinaar Leoga.”
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 280.

Esimesel võtteperioodil (15.03.1962-15.11.1962), mil peaosalise rollis oli Elvira Lossmann, mängis seatalitaja osa Hilda Kivi. Sel perioodil osalesid näitlejatest veel K. Kletnieks, A. Eskola. A. Ild, E. Abel, O. Tinn jt. Ka võttemeeskond oli erinev: režissööriks on märgitud J. Müür, režissööri assistentideks P. Raudkivi ja R. Koppelmann, operaatori assistendiks A. Dobrovolski.

Nõrga stsenaariumi, ebaõnnestunud näitlejate valiku ja halbade ilmastikuolude tõttu peatati poole peal filmivõtted ja tootmine pandi seisma. Kirjanduslik stsenaarium töötati ümber, kaotati osad tegelased, vahetati pearollide osatäitjad, vähendati näitlejate koosseisu ja jäeti välja osa massistseene. Näitlejad E. Lossmann ja K. Kletnieks asendati näitlejate L. Gurtšenko ja A. Smirnoviga. Lisandusid veel R. Aren, S. Martinson, R. Zeljonaja jt. Peale stsenaariumi viimast ümbertegemist hakati filmi nimetama muusikaliseks komöödiaks. Peale peaosatäitjate vahetust tehti täispööre selleski mõttes, et otsustati teha film ainult venekeelsena. Uue koosseisuga alustati teisel võtteperioodil  5. märtsil 1963. aastal. Filmi teises variandis tuli ümber võtta üle poole (1210 meetrit) juba vändatud filmist.
ERA 1707.1.777; R-1707.1.781.

Tootmine jätkus, kuigi stsenaariumi paremaks teha ei suudetud. Filmi režissöör Juli Kun lootis korrata oma varasemate sporditeemaliste komöödiate “Vallatud kurvid” (1959) ja “Ohtlikud kurvid”(1961) menu. Nõrga stsenaariumi pidid päästma juba tuntud näitlejad – populaarsest “Karnevaliööst” staariseisusse tõusnud Ljudmila Gurtšenko, samuti tema varasematest filmidest tuntud Rein Aren. Huvi filmi vastu loodeti tõsta ka meloodiliste vene laulude ja lisatud animeeritud vahenaljadega, mis pidid parodeerima filmibürokraate.

Eestlased episoodilistes osades

Ajakirja Pilt ja Sõna andmeil osales filmis kujutatud Tallinn-Riia velotuuril 70 eesti jalgratturit, nende seas meistersportlased Ants Adamson, Rein Leegu ja Olavi Ulm, kes tõenäoliselt ka ekraanil vilksatavad.
Koska, O. (1962). "Sinine antiloop" [filmi loomisest]. Pilt ja Sõna, nr 9, lk 22-23.

Filmi esimeses variandis osalesid ka Väimela ja Võrumaa elanikud - Anne Vee, Mai Karbik, Hubert Kelder ja Aksel Asi. Kuid pole kindel, kas neid kõiki ka filmi lõplikus variandis näha saab.
"Sinine antiloop" Väimelas (1962). [Filmivõtetest].  Töörahva Elu, 9. aug.
Uus, H. (1962). Võrulased kinofilmis: Momente laiaekraanilise värvifilmi "Sinine antiloop" väntamisest.
Töörahva Elu, 6. sept.

Filmi vastuvõtt

18. septembril 1963 otsustas Tallinnfilmi kunstinõukogu filmi lõpuks vastu võtta ja soovitada vabariiklikule ekraanile. Filmi kriitika kodumaal oli küllalt hävitav - seda on peetud üheks ebaõnnestunumaks Tallinnfilmi linateoseks. Eestis oli ka filmi vaatajaskond kesine, kuid üleliidulisel ekraanil läks see tänu populaarsele Ljudmila Gurtšenkole üsna hästi.
Kahjuks ei saa filmi praegu värvilisena vaadata – nii, nagu see originaalis on.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 280.

Nõukogulik propaganda Baltimaade "ilusast elust"

Režissöör Juli Kuni sõnavõtt "Tallinnfilmi" kunstinõukogus pärast filmi vastuvõtmist (18.09.1963) peegeldab ilmekalt seda näilist Baltimaade kuvandit, mida serveeriti välismaailmale:
"Nii palju oli erinevaid loomingulisi kavatsusi ja variante. /---/ Pärast kaklust rusikatega ei vehita. /---/ Vaataja ei saa arvestada seda, mida meie tahtsime teha, tuleb võtta nii, nagu on. Mis oli filmi peamine ülesanne? Tahtsime teha filmi kerges žanris ja selles näidata, et nõukogude Baltikumis, konkreetselt Eestis, elatakse rõõmsalt ja huvitavalt, et nii lihtsad inimesed kui direktorid pole ilma huumorita. /---/ Läänes viiakse läbi "rõhutud rahvaste nädalaid". See film peab näitama, kuidas need "rõhutud" rahvad elavad."
ERA R-1707.1.777, lk 24-25.

Huvitavat vaatamist:

Kommentaare Eesti filmile: Jalgrattataltsutajad [telesaade] (1997). http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-jalgrattataltsutajad  (9.06.2012).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm