Keskpäevane praam (1967)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Keskpäevane praam" on tehtud Lenini preemia laureaadi Juhan Smuuli originaalstsenaariumi järgi. Stsenarist on kasutanud üht dramaturgia põhivõtet - asetanud tegelased piirisituatsiooni -, mistõttu nende karakter plahvatuslikult kiiresti areneb. "Keskpäevases praamis" tekib see piirisituatsioon tulekahju puhkemisega reisipraamil, mis peab sidet maismaa ja ühe Lääne-Eesti saare vahel. Filmis näidatakse, kuidas "ahela pisimatestki lülidest" ja juhuslikest kokkusattumistest võib ootamatult kujuneda igaühe jaoks meie elus see "proovikivi", mis toob esile meie tegeliku olemuse.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 386.

Filmi saamisloost

Režissöör Kaljo Kiisk: „Saime ükskord Juhan Smuuliga kokku. Tema pani ette: kui teeks ühe niisuguse asja, paneks õige põlema ja hakkaks seal inimsuhteid ajama? Mina vastu, et täitsa vahva, kirjuta valmis ja teen ära!“

Muhulane Väino Tammisaar seisis parvlaeva Suurupi kaptenisillas, kui sinna ilmus teine muhulane, kuulus kirjamees Juhan Smuul: «Kuule, ma panen praami põlema!» Kapten Tammisaar vangutas pead: «See sul ei õnnestu, sest meil on laevas kord!»
Smuul arutlema: aga kui üks mees eksiks väheke sellega, teine tollega, siis ehk ikka juhtuks? Kapten vastu: «Ei, vaata, Juhan, meil on sihuke kord, et laeva pole võimalik põlema panna! Laevakord on välja töötatud ju aastatuhandetega - kui kõik käsuliinid töötavad, siis seda lihtsalt ei saa juhtuda.» Kuid Smuul ei saanud ikka rahu...
«Ükskord tuli ta jälle ja ütles: «Tead, ma toon sulle tule laeva!» Ja niimoodi ta tegigi,» meenutab Tammisaar. «Tõi laeva puuvillaauto, kus presendi all hõõgus puuvillakoorem!»

Ühel 1960ndate lõpu suvel käis Smuul paari nädala jooksul Suurupiga lähemat tutvust sobitamas. «Iga hommik tuli, käis nagu tööl,» muigab Tammisaar. «See õnnetuse lavastamine tal igatahes õnnestus. Kohati film küll venib, aga ilmselt näib see niimoodi, kuna ise seal sees olin... Põnevuse kruttis ta üles küll.» (Vt ka tegijate mälestused).

Kaljo Kiisk: „Ohtlikku seal midagi ei olnud, absoluutselt - kõik oli tehtud suitsupommidega. Aga raske oli küll, mis me räägime... Mingeid erilisi vahendeid, mis asja kergendanuks, filmi dünaamilisemaks ja huvitavamaks teinuks, ju polnud - ainult kaamera ja suitsud. Kõik tuli kohapeal välja mõelda, mismoodi ja kuidas, kuhu päris lõket panna, kuhu suitsu lasta... Ses suhtes oli see väga isetegevuslik asi. Aga viletsate vahenditega jõudsime väga kenasti finaali.

Mul on tohutult hea meel, et Eino Tamberg andis nõusoleku - suurepärane helilooja tegi nii ilusa rolli!“
Pauts, K. (2003). Juhan Smuul tuli kaptenisilda: "Nüüd panen praami põlema!". SL Õhtuleht, 29. nov.

"Eino Tamberg oli „Keskpäevase praami” võtete aegu tõusmas muusikas maailma tasemega tegijaks. Dotsent Arturi osas on olemas oma metatasand, kus rolli lipsab seda kehastava isiku ühiskondlikku tähendust. Eino Tambergi peeti filmi väljatuleku ajal üheks Eesti tippintellektuaaliks ja kindlasti on sama sõnum selles rollis ka täna. Dotsendi rolli kaaluti peale Tambergi veel Paul Ruubelit ja Grigori Kromanovi. Tambergi valikus ei tulnud pettuda, roll on sooritatud võimsalt, tuues mängu nii koomilisi kui ka dramaatilisi noote."
Laasik, A. (2012). Põlev praam ja Eesti intelligentsi piinad. Eesti Päevaleht, 3. aug.

Tüdruku rollis olnud Kersti Gern õppis Draamateatri juures olevas Õppestuudios, rollile kandideeris ka Maret Kristal-Kaldoja.
Juuksuri rolli kandideerisid Milvi Koppel, Helmi Kaplur ja Eha Sikk.
Album näitlejaproovidega Eesti Filmiarhiivis.

Filmi retseptsioonist

Vaatamata headele kavatsustele ja püüdlustele ei kujunenud film „Keskpäevane praam“ režissöör Kaljo Kiisa loomingus eriti õnnestunuks, ehkki kõik retsensendid väidavad, et igati heal tasemel stsenaarium oli seekord olemas.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 387.

E. Siiman: „Pean filmi sugugi mitte halvaks. See on valmistatud heal professionaalsel (just nimelt professionaalsel, mitte kunstilisel) tasemel, hoogsas tempos. Hästi on õnnestunud hädaohu tekkimise kujutamine, esimeste rahutuse sümptoomide ilmumine pühapäevaselt muretute inimeste juures. Ka tulekahju ise on võimas vaatepilt. Olustikulised detailid on omal kohal.
/---/
Stsenaarium ja film, kavatsus ja teostus on hoopis erineva suunitlusega. Kärped dialoogides pole mitte ainult muutnud filmi tempot, vaid ka suhtumist mõnedesse tegelastesse. Kõige rohkem on selles suhtes kannatanud Poisi ja Kapteni kuju – need, keda võiks tinglikult nimetada peategelasteks, kes on kahe erineva maailmasuhtumise kõige kontrastsemad ja täisverelisemad esindajad, need, kellega on seotud kirjaniku valusad mõtted inimese kohast elus, tema peremehetundest ja vastutusest. Seoses sellega on nihkunud ka filmi ideeline raskuspunkt. Smuulil on tulekahju ja praam fooniks, väliseks teguriks, mis tingib erineva maailmakäsitlusega inimrühmade kokkupõrke. Filmis on tulekahju eesmärk omaette, omamoodi peategelane. Konflikt inimeste vahel on asendatud inimese ja looduse võitlusega. Olesklejate terav hukkamõist on taandunud hambutule naljale. Süü ja vastutuse probleem on hoopiski kadunud. /---/ Lavastaja on kartnud tegelaste jagunemist must-valgeteks, on värve pehmendanud, teravuse kaotanud ja lõppkokkuvõttes saamegi neutraalselt halli tooni. Labaseks ja ahneks on jäänud ainult Juuksur. Teised on aga lõppude lõpuks kõik kenad nõukogude inimesed. Poisist ja tüdrukust on saanud süütu armastajapaar ning Noormees komsomolimärgiga ulatab lepitavalt käe Moskvitši juhile.“
Siiman, E. (1967). Kuhu jäid kirjaniku mõtted? Edasi, 9. juuli.

Filmivaatajast blogija nelikümmend aastat hiljem:

Pea igast eesti filmist leiab mõne päris hea koha, vast isegi neist kõige kohutavamatest. Üsna mitu on neid eesti filme, millel on hea algus (uuematest tuleb meelde "Meeletu", vanematest, miks mitte, esimesed viis minutit "Teisikutest" - kui tuua kaks kahtlaseimat näidet), mille jooksul jõuad juba nii mõndagi lootma hakata, kuni ... kuni läheb nii, nagu sa tegelikult ju kohe alguses kartsid.

"Keskpäevane praam", olles tervikuna mitte just meiemaise filmiajaloo tippteoseid, hoiab seevastu ühtlast head taset algusest lõpuni. Algus on kohe väga hea! Maheda biitkitarriplõnina saatel võtab Jüri Garšneki kaamera üles suurepärase panoraamvaate ühest unisest alevihommikust 1967. aasta Risti raudteeülesõidu lähistel ... ja hoplaa, sealt astuvad kaadrisse kaks ehtsat kuuekümnendate non-konformisti!

Pagan! Enn Kraami mängitud Poiss on täpselt see tüüp, keda iga meessoost eestlane alates Johannes Pääsukesest sooviks kinolinal näha ja ise olla: sundimatu, karismaatiline ja usutav töll ruudulise flanellsärgi ja blondi tütarlapsega!

"Suudleme."
/- - -/
"Süüa tahaks..."
"Suudleme?"
"Süüa tahaks."
"Tead, mul pole üldse raha. Liköör oli nii kallis."
"Oleme ilma. Suudleme!"
/- - -/

Enn Kraam on juba sealsamas, Risti kraavipervel, nimelt kõike seda ja rohkemgi veel. Sealt vihjub nii jamesdeanilikku teksapüksi-mässu (kiri "LEE" rihmapandlal!) kui belmondolikku suunurgast-sigareti- tolgendadalaskmist. Kus põõsas passisid küll pärast "Praami" kõik need noored vihased "eesti uue laine" režissöörid, kes oma filmidesse ekraanitäitvaid (anti)kangelasi vajasid? Väärt Kraam! Selle mehega oleks saanud Praha Kevade eelses Nõukogude Eestis veel suuri asju korda saata!

Eks ole "Keskpäevane praam" mitmes muuski mõttes üsna ootamatu film. Kuigi staarkirjanik Smuuli käsikirja järgi filmitud (sealt siis need võrratud dialoogid!), esindab filmi esipaar ju ometigi üsna küsitavat vastutustunde- ja moraalikontsepti. Rääkimata kohatisest "eksplitsiitsest lüürikast": "Persses on su traumad!” käratab Ada Lundveri mängitud Juuksur "Volgat" juhtivale Dotsendile (üllatusnäitlejast helilooja Eino Tamberg!) - varastades suure osa "Tulnuka" autodialoogide originaalsusest juba 39 aastat enne selle võtteid.

Kel aeg-ajalt praamiga saartele sõita tuleb, leiab filmi non-katastroof-kaadritest muidugi toredaid äratundmishetki. Kõik need rattamatkajatest Tartu filoloogitarid, suvepäevadele veereva ettevõtte bussijoodikud ja tõusik-prouad liiga suurtest sõiduautodest - see kõik on kogu aeg olnud ja ilmselt on ka järgmise 40 aasta pärast. Kindlasti meenub mõnelegi ka sõit Hiiumaale peategelas-parvlaeva "Suurupi" kahvatusinisel pardal!

"Keskpäevase praami" filmistsenaarium ilmus raamatuna ja on võrdluses filmiga päris huvitav lugemine. Mõnedki Smuuli kirjapandud stseenid tunduvad olevat filmis lavastatud küllaltki lohakalt, jäädes vaatajale arusaamatuks (näiteks viimasel hetkel praamilt maha jooksev naine lapsega - ja tema tähendus praami kapteni jaoks). Ning just stsenaariumi pikkadest autoripoolsetest karakteriselgitustest leidsin ka võimaliku vastuse küsimusele, miks siis ikkagi lastakse kahel praamitulekahju põhjustanud tuulepeal "karistamatult" filmist minema jalutada.

1960ndate keskel, kui Smuul käsikirja kirjutas, oli just täisealiseks saanud nn. esimene uue aja põlvkond - need, kes sündinud peale sõda. Paratamatult tundusid sellised ainult rahu- ja heaoluaega näinud noored "vanadele olijatele" veidi lodevate ja tänamatute tüüpidena - milliste koondkuju on pikajuukseline, transistorraadiot kuulav halva rühiga lõngus kuuekümnendate "Pikri" karikatuuridelt. Eks olnud Smuulilgi - olude sunnil vähest kooliharidust saanud Kirjanike Liidu esimehel - põhjust noorte pauleerikrummode ja jaankaplinskite suunas viltu vaadata, ehk küll ta nende tegelikku tähtsust kindlasti taipas.

Stsenaariumist: «Kirjutades pikki, võib-olla väheolulisi karakteristikaid režissööri ja enda jaoks, lähtun ma seisukohast, mille ümberlükkamine on muutunud paljude nii noorte kui vanade kirjanike au, kuulsuse ja elu küsimuseks. Usun nimelt, et väliselt ja näiliselt korralik inimene ei pea alati olema sisemiselt kaabakas, või dogmaatik, või hingetu puupea. Usun, et südametunnistus ei kanna alati välise ekstravagantsuse, jõhkruse, nõrkuse, ebaloogilise käitumise ja lõnguslikkuse kergelt ja värvikalt kirjeldatavaid maske.»

Sealtsamast avastame, et "Moskvitši" roolis olnud ninatarga ("Ats, vesi keeb!" "Sadamani veab välja!" - näitlejaks siis-veel-babyface Robert Gutman) tüpaaži oli autor hulga põnevamaks kavandanud, kui filmis tegelikult näha sai: «Roolis on kahekümne kahe aastane noormees, päevase habemega, pikajuukseline, sigaret suunurgas, ükskõikse ilusa näoga, kuhu me nii ruttame kirjutama varjatud ideaale.»

Ehk siis - lastes paaril tüüpilisel kahekümnesel tekitatud pahandusest muretult minema jalutada, soovis stsenarist provotseerida kinovaatajat endalt küsima - kus on see piir, milleni "noorus" kui selline väljavabandava argumendina kehtib. Tulemus oli, loomulikult, etteaimatav - paar vastupandamatult pahelisi antikangelasi-rollimudeleid.

Ma ei taha teada, mitu mahapõlenud GAZ-53-furgooni selline vastutustundetu võte ENSV rahvamajandusele veel maksma läks!

Viitung, R. (2007). Keskpäevane praam, http://eestifilmid.blogspot.com/2007/07/keskpevane-praam-tallinnfilm-1967.html (3.07.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Keskpäevane praam“ on filmiklassika-sarja 16. film, ilmunud 04.08.2012.

„Keskpäevase praami“ on Eesti Filmiklassika sarjale digiteerinud Eesti Digikeskus ja see ilmub DVD-l esimest korda.