Keskea rõõmud (1986)

Toimetaja Tiia Lokk:

"Moskvas ei tahetud uskuda, et inimesed käivad nõidade juurest elu mõtte leidmiseks abi otsimas," muigab filmi toimetaja Tiina Lokk. "Kostis süüdistus, et missugust elu mõtet otsib nõukogude inimene? Nõukogude inimesele on ju elu mõte antud! Järgmisena heideti ette, et ses loos minnakse elu mõtet otsima nõia juurde. Tollal olid ravitsejad, nõiad ja ekstrasensitiivid pooleldi põranda all, kuid keegi seda ametlikult ei tunnistanud. Moskvas veel vähem."

Teemad, mida Moskva ametnikud Kuigile hoogsalt pahaks panid, polnud aga autoril sugugi laest võetud. "Tegelikult need teemad kõnetasid inimesi, sest toonases nõukogude ühiskonnas oli see kõik samamoodi olemas kui mujalgi," mainib Lokk. "Kõigepealt ei tahetud seda filmi Moskvas läbi lasta, siis sai stsenaarium lõpuks Moskvas kinnituse ja kui film, mille tegevus pidi toimuma algselt talvel, läks võttesse, siis ütlesid Valentin Kuigi närvid üles ning ta sattus ravile Paldiski maanteele." /---/

Režissööritoolil võttis Kuigi asemel koha sisse Lembit Ulfsak, kes mängis "Keskea rõõmudes" Hubertit. "Lembituga jagas ta kõiki oma ideid algusest peale, nii et Lembit oli tal pooleldi assistent. Et nad olid stsenaariumi paljuski koos Ulfsakiga kirjutanud, siis palus Kuik, et Lembit filmi jätkaks," kõneleb Lokk. "Ulfsakis, kes polnud kunagi varem režiid proovinud, küll aga väga palju ise mänginud, lõi välja tema enneolematu multitalent. Ta taipas ka, et ei saa päris Kuigi rida pidi edasi minna. Toimusid muudatused. Toona oli aga Nõukogude Liidus väga ränk plaanimajandus, mis seisnes tähtaegades: kui film oli alustatud ühel hetkel, pidi ta teisel hetkel olema ka lõpetatud. Nii see lähteülesanne püstitatud sai ning Lembit tuli sellega kaasa. Lembitul oli stuudio nelja jalaga seljas ning seetõttu valmis film kiiresti, kuid suhteliselt lühikesena." /---/

Kui Kuik kaks paari ja ühe daami oma stsenaariumis reisile läkitas ja rollidele osatäitjaid valis, mängis tema esialgses kujutluses Silva rolli Merle Talvik ja Helenat Mari Lill. "Kuik pidas silmas väga konkreetseid näitlejaid ja nägi väga täpselt oma osatäitjaid, eriti mehi, kui ta seda stsenaariumit kirjutas," teab Lokk. "Et Ulfsaki tulles stsenaarium muutus, oli normaalne protsess, sest stsenaariumid pole kunagi kivisse raiutud. Tihti juhtub sedagi, et mingis vaheetapis vahetatakse näitlejaid välja." /---/

Artikli täisversioon:
Viira, A. (2017). "Enda meelest olin noor ja ilus naine, aga mehi huvitas võtetel ainult auto!" [Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja ja Kaie Mihkelson meenutavad, kuidas valmis film "Keskea rõõmud"]. Õhtuleht, 27. apr, lk 12-13, ill.
http://www.ohtuleht.ee/801510/enda-meelest-olin-noor-ja-ilus-naine-aga-mehi-huvitas-votetel-ainult-auto?utm_source=Ohtuleht&utm_medium=Mail&utm_campaign=newsletter-uMSQmAZSYUOylM1d2jXqQ&sectionurl=kuum

Dueti „Kevadkuul“ võtetest

"Mis te nüüd, proua Leida! Täpselt sama hea, kui 30 aastat tagasi!" kostis helilooja Tõnis Kõrvits murelikule Leida Sibulale, kes kurtis filmi "Keskea rõõmud" võttel, et laul "Kevadkuul" ei kõlanud piisavalt hästi. "Tegime Hilda Koniga proovi, võeti kaks duublit, aga mina ei olnud rahul!" naeris Leida aastaid hiljem Vikerraadiole antud intervjuus, kui kärmelt ning valuliselt sündis toonane Silva ema roll. Säuhti ja valmis see oligi!

Et "Keskea rõõmud" Leida ellu marssis, oli ühtpidi juhuslik, teistpidi loogiline. Küll mitte Leida arvamist mööda. "See oli täitsa kummaline!" meenutas lauljanna aastaid hiljem.

"Mulle helistati Tallinn-filmist ja paluti rolli tegema, Ülle Kaljuste tegelase Silva ema rolli. Olin väga üllatunud!"

Nõusolek antud, saabus vaikus. Kuniks telefon uuesti endast märku andis. Helistajaks filmi režissöör Lembit Ulfsak. "Tuli juttu, mida siis laulda. Ta pakkus, et "Saja aasta kestel kordub sama kevade". Tajusin, et üksi on väga tore laulda, aga olen publiku pealt märganud, et duett on alati huvitavam."

Nõndaviisi astuski Leida filmilõigus taas üles kauaaegse duetipartneri Hilda Koniga. Need kaks 1950. aastate popartisti tegid 1987. aastal linastunud filmis iselaadi tagasituleku. Täpselt ühe loo jagu.

Tõtt öelda tabas Leida toona oma mõtteiga otse naelapea pihta. Režissöör Ulfsak on Õhtulehele jutustanud, et tahtis juba eos, et filmis kõlaks omaaegne hitt "Kevadkuul" ning järgmine idee oligi duett Sibul-Koni osalema kutsuda. "Kuna mu ema laulis omal ajal kultuurimajas sama laulu, siis ei olnud kahtlustki, et filmis peavad seda esitama just Sibul ja Koni," kõneles Ulfsak.

"Ning kuna mu koolivend oli Leida Sibula poeg Lembit Sibul, kellega me kooliajal hästi läbi saime, siis teadis ka Lembitu ema mind ning nii oli ta nõus filmis kaasa lööma. Stseenis, kus nad laulavad, tegi veel kaasa Jaak Joala ema [Helgi Ridamäe – toim], ja see oli hästi tore kamp. Nad võtsid asja väga tõsiselt ja olid kõikide lemmikud. Vuhvisid ennast üles, laul oli selge ja õpetasid seda ka Ülle Kaljustele."

Tegelikult võttis Leida Sibul filmitegu veel tõsisemalt ja hingelisemalt, kui pealt paista võis. Hiliseimas intervjuudes on lauljanna avaldanud, et oli filmivõtete aegu Pärnu sanatooriumis end praavitamas. Kui filmimeeskond helistas ja võttele kutsus, jäi sanatoorium kus seda ja teist. "Sõitsin bussiga kohe Tallinna ja läksime reipalt Lillekülla eramajja filmimisele. Üheks päevaks!"

Viira, A. (2017). "Niipea, kui Leida Sibul väljus oma kodu uksest, oli ta tõeline staar. Kõige paremas mõttes." Õhtuleht, 18. märts, lk 14-15.