Keskea rõõmud (1986)

Tallinnfilmi sünopsis

Film on olustikuline draama meestest ja naistest kriitiliste neljakümnendate saabumise eel, inimestest, kes on kaotanud elu eesmärgi ja unistused.
Orav, Õ. (2004). Rmt: Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 388.

Filmi saamisloost

20.05.1985 - Tallinnfilmi toimetuskolleegium tutvus Valentin Kuigi kirjandusliku stsenaariumiga filmile "Keskea rõõmud" ja leidis, et tegu on huvitava, psühholoogiliselt pingestatud kaasajateemalise ainestikuga. Edasist läbitöötlemist ja süvenemist vajaks aga kangelaste sotsiaalne taust.
Edasiseks tööks sõlmiti leping.
ERA.R-1707.1.2500, lk 7.

9. juunil 1985 saadetakse kiri Moskvast Riiklikust Kinokomiteest, mis juhib tähelepanu uue stsenaariumi puudustele - ebarealistlikud tegelaskujud, liiga väljakistud tegelikust elust jne.
16. augustist saab filmi kaasautoriks Andrei Dmitrijev Moskvast ülesandega aidata Valentin Kuiki filmi kirjandusliku külje kujundamisel. Leping filmi lavastamiseks sõlmitakse lõpuks 27. detsembril 1985.
ERA.R-1707.1.2508.

Valentin Kuik: „Moskvas kotiti stsenaariumi poolteist aastat. Et lugu filmiks saaks, tuli Venemaalt võtta kaasstsenarist. Allkirja filmi käikulaskmise loale sai Enn Rekkor (toonane Tallinnfilmi direktor – toim) kõrgelt Moskva kinokomitee ametnikult Viru hotelli 21. korruse restoranis. See oli tol ajal Nõukogude inimese jaoks peaaegu et välismaa ja viina võeti kah kõvasti.“
Tuumalu, T. (2005). Valentin Kuik kirjutab filme, vahel jõuab mõni ekraanile ka [intervjuu Valentin Kuigiga]. Postimees, 6. okt.

Filmi režissööri Valentin Kuigi haigestumise järel saab eneselegi ootamatult filmi režissööriks Lembit Ulfsak. Tuntud ja armastatud näitlejale kujunes film edukaks debüüdiks. Ka operaator Nikolai Šarubin töötas esmakordselt mängufilmiga.

„Film oli stuudio tootmisplaanis ja see tuli tähtajaks valmis jõuda. Kuna näitlejad olid materjaliga põhjalikult tutvunud ning sellesse juba sisse elanud, arvaski stuudio juhtkond, et keegi neist võiks äkki ka filmi lõpuni valmis teha. Pärast arupidamisi langes liisk Lembit Ulfsakile ja pärast filmi valmimist tõdeti üsna üksmeelselt, et film on üllatavalt heatasemeline.“
Orav, Õ. (2004). Rmt: Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 388.

Valentin Kuik: „Ma ei olnud raskesti haige, mul ei jätkunud enam jõudu. Mul oli sel ajal üsna kehv stressitaluvus, kustusin lihtsalt ära. Tähtajad olid kaelas, talv sai läbi (stsenaariumis toimub filmi tegevus talvel ja on palju dramaatilisem – toim) – andsingi režii Lembit Ulfsakile üle. Mina kirjutasin käigupealt stsenaariumi ümber, Lembit filmis. Film sai kergem ja lõbusam, Ulfsakile loomuomasem.“
Tuumalu, T. (2005). Valentin Kuik kirjutab filme, vahel jõuab mõni ekraanile ka [intervjuu Valentin Kuigiga]. Postimees, 6. okt.

Filmi lavastusprojekti ja näitlejaproovide arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

3.03.1986

V. Kuik: Püüame selles loos näidata viit inimest, kes on erinevatel põhjustel kaotanud sihi, eesmärgi, elu mõtte. Otsime ka põhjusi, miks inimesed on muutunud ebadelikaatseteks, haigeteks. Retsepti, imet me selles filmis ei näita. Me tahame, et tekiks tunnetus, et maailm on tervik. Siis on kergem otsida hädade põhjust...

P. Vaher: Film on meil mõeldud ehtsates interjöörides. Püüame lähtuda dokumentaalstiilist.

T. Lokk: Dokumentalistikast tulnud operaator on omal kohal. Karakternäitlejad on hästi valitud.

R. Karemäe: Idee ise meeldib mulle algusest peale. Naised peaksid filmis välja tooma tühisuse. Väiksemat rolli kannavad mehed...

E. Siimer: Pean ütlema, et filmitud Lasnamäe osa oli huvitav jälgida. Taotletavas dokumentalistikas ja objektiivsuses on alati olemas ka suhtumine.

S. Školnikov: Hea näitlejate ansambel. Ilmselt filmina on asi huvitav, stsenaariumit lugedes jäi millestki puudu.
Kinnitati lavastusprojekt ja viis keskset osatäitjat.
Riigiarhiiv  ERA.R-1707.1.2476,  lk 7-9.

Võtted

Ettevalmistusperiood algas jaanuari lõpust, filmi võtted kestsid 21.04.1986 - 14.08.1986.
Filmiti 23 objekti. Võtted toimusid Tallinnas, Tartus, Keilas, Põltsamaal, Väänas, Viljandimaal Heimtalis, Valgamaal, piki Tallinna-Tartu maanteed ja Tartu-Võru teedel. Ükski võte ei toimunud paviljonis, sisevõtted tehti interjöörides. Valgamaal Vahtra talus tehti Jüri kodu võtted, Tallinnas Kännu tänaval filmiti Silva ema kodu, Õismäe teel ja Paldiski maanteel toimusid korterite sisevõtted. Tootmisperiood lõppes filmi üleandmisega stuudiole 14.11.1986.
ERA.R-1707.1.2510.

Foto- ja näitlejaproovid

Tõnu - Tõnu Kark, Lembit Peterson, Enn Kraam
Pille - Maria Klenskaja, Elle Kull
Hubert - Lembit Ulfsak, Tõnu Mikiver
Helena - Kaie Mihkelson, Mari Lill, Elle Kull, Katrin Saukas
Silva - Ülle Kaljuste, Rita Raave
Ott - Olav Villmann, A. Vaarik
Silva ema - Leida Sibul, Ita Ever
Traktorist Jüri - Arvo Kukumägi
Baarman - Andres Ots
Lõbuneid - Ruta Paap, Aive Laanemäe
Elmo Maidlo - Toomas Tahvel, Heino Mandri
Evelyn - Kristel Anja
Huberti kolleeg - Aldo Tammsaar, Lembit Peterson, Paul Poom
Jüri naine - Aire Johanson
Maria - Kaili Kukumägi
Kadri - Kadri Simm
Müüjanna - Urve Mägi, Merle Talvik
Elmo Maidlo saatjad - Olav Osolin, Boris Suurorg, Hannes Kerela
Mees baaris - Paul Poom
Mees kaubamajas - Väino Laes
Külanaine - Maimu Toom
Naabrinna - Marje Metsur
Edvini naaber - Tõnu Lume
Inspektorid - Enn Kraam, Aivo Paljasmaa, Vello Janson
Šveitser - Väino Uibo
Riigiarhiiv  ERA.R-1707.1.2508.
FA - A-503.

Dubleerinud stuudio "Lenfilm" 1987:
Tõnu Kark - Valeri Kravtšenko
Maria Klenskaja - Jelena Pavlovskaja
Ülle Kaljuste - Svetlana Smirnova
Lembit Ulfsak - Gennadi Bogatšov
Kaie Mihkelson - Galina Tšiginskaja
Heino Mandri - Pavel Kašlakov
Arvo Kukumägi - Vjatšeslav Zahharov
Hendrik Toompere - Valeri Zahharjov
Enn Kraam - Boris Arakelov
Leida Sibul - Ljudmilla Ksenofontova

Konsultandid

Filmi tegemisse oli kaasatud palju konsultante. Voldemar Promet hoolitses filmigrupi omavahelise sidepidamise eest, Valeri Pjatin korraldas liiklust teedel. Heikki Krimm andis nõu rahvameditsiini alal, Vladimir Guba oli kohale kutsutud Zaporožjest, tehasest, kus valmistati autosid Zaporožets - ЗАЗ 1102. Oma ala spetsialistina viibis ta võtete juures, olles nii juht kui mehaanik. Fred Jüssi valis ja sobitas filmile linnulaulu ja loodushääli, lindistades neid spetsiaalselt filmi tarvis. Newfoundlandi koera omanik oli Thekla Dektjarjov, viibides koos oma koeraga proovidel.
ERA.R-1707.1.2508.

Filmi maksumuseks kujunes 390 000 rubla. 

Filmi läbivaatamine ja arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

4.12.1986

T. Lokk: Debütante on kaks - režissöör ja operaator...  Ulfsak on tabanud Kuigi stsenaariumi sisulist vaimu. Ulfsak on mahendanud tegelaste neurootilisust. Film võiks olla olustiku-keskkonnafilm.

P. Lorents: Näitlejate ja operaatoritöö hea.... Haledavõitu oli suur armastus Kargi ja Klenskaja vahel.

A. Beekman: Õnnestunud debüüt. Lõpuks ometi on krambivaba ja eneseirooniaga mäng!

P. Simm: Selle filmi eneseiroonia ja olustikulisuse kõrval on ka traagilisus, emantsipeerunud naised ja mittemehelikud mehed.

L. Laius: Kummaline, et film on olemas. Tulemus on hea. Näiliselt ilma pretensioonideta on puudutatud globaalseid probleeme. Mõnus film.

S. Školnikov: Detailid ja õnnestunud leiud. Oleks võinud olla teravamaid tekste. Professionaalne töö!

A. Valkonen: Meeldis dokumentalistlik operaatoritöö. On kasutatud tänapäeva olmelist muusikat, mis tuleb ka asjale kasuks.

P. Puks: Ulfsak on näidanud end huvitava režissöörina. Inimestele kindlasti meeldib.

Otsustati taotleda filmile I tasustamisgruppi - 9 häält (II grupi poolt 3).
Riigiarhiiv  ERA.R-1707.1.2476, lk 66-67.

Autovõtted ja tuttuus ZAZ 1102 Tavria

"Keskea rõõmud" oli teekonnafilm, kus pealinnast Võrumaale pidi tuhisema kaks autot: Tõnu (Tõnu Kark) ja Pille (Maria Klenskaja) hülgehall Volga ning Huberti (Lembit Ulfsak) ja Silva (Ülle Kaljuste) apelsinina võidu läikiv siravtuttuus Zaporožets. Esimesed autovõtted tegi Kuik talvel, kuid need ebaõnnestusid täielikult. "Toona olid autovõtted Tallinnfilmile jube pähkel," räägib Tiina Lokk. "See oli ka üks põhjus, miks talviste võtete järel Valentiniga niimoodi juhtus, sest esimesed talvel tehtud võtted sinises autos olid õudsed. See oli nii staatiline ja krampis! Otsiti alles võimalusi, kuidas neid võtteid teha." /---/

Ülle Kaljuste: "Zaporožets Tauria, millega sõitsin, oli üks tähtsamaid asju ses filmis. Talveversioonis oli see sinine, et sobituks loodusega. Suveversiooni puhuks läks sinine tagasi katsetehasesse ja tuli oranž. See oli muidugi aja märk: kui selle autoga ringi sõitsin, oli täiesti müstiline, kui kõik mehed läksid pöördesse, nähes seda uut, just tehasest välja tulnud autot. Meil oli võte bensujaama juures, tulid mehed auto juurde, vaatasid igalt poolt üle. Mul oli autouks lahti. Üks astus minu juurde: "Kas te võiksite palun korra välja tulla, ma tahaksin siia alla vaadata. Nad vaatasid kõike viimse mutrini välja! Enda meelest olin noor ja ilus naine, aga minu vastu ei olnud neil meestel mingit huvi! Ainult auto oli tähtis!"

Et too Zaporožets Tauria oli tuttuus, sai võttegrupp tehasest kaasa ka autokatsetaja. "Ta pressis end võtteiks tagaistmele, sest ta pidi olema kogu aeg autos, kui see sõidab," muigab Kaljuste, et katsetaja lähetati kohale terveks võtteperioodiks. "Ta oli päris suur mees, aga ta topiti kuidagi taha pingi vahele, sest kaameramees pidi ka ju autos olema. Pärast mõnda päeva lasi ta meil ise toimetada, käis ringi, pidutses ja elas oma elu. Kui võtted lõppesid, andis ta mulle paberi, kuhu pidin alla kirjutama – ma olin nagu teine katsetaja sel autol."

Nii kui autovõtted lõppesid, lahkus peen masin Eesti NSV pinnalt ja jättis filmitegijad pisukesse hätta. "Tuli välja, et ühes plaanis oli praaki ja sama plaan tuli uuesti teha," lausub Kaljuste. "See plaan, kus roolile nõjatun, tehti juba petukana – sapakat ei toodud tagasi ja plaan tehti uuesti hoopis Ladaga." 

Viira, A. (2017). "Enda meelest olin noor ja ilus naine, aga mehi huvitas võtetel ainult auto!" [Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja ja Kaie Mihkelson meenutavad, kuidas valmis film "Keskea rõõmud"]. Õhtuleht, 27. apr, lk 12-13.

Vaata ka: http://www.imcdb.org/movie_300394-Keskea-roomud.html

Veel  Eesti filmiajaloo tuntud autosid:

1967 "Keskpäevane praam" - invaliidiauto SMZ S-3A
1979 "Siin me oleme"- ZAZ 965A "Maanteemuhk"
1982 "Teisikud" - VAZ 2105
1986 "Keskea rõõmud" - ЗАЗ 1102 Tauria
2000 "Vanad ja kobedad saavad jalad alla"- GAZ 21 Volga
2006 "Tulnukas ehk Valdise päästmine 11 osas"- VAZ 2109 Samara
2006 "Borat - kultuurialased õppetunnid Ameerikast" - ZAZ 968M

Eesti tuntumad filmiautod (2009). Autoleht, nr 32, lk 18-25.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Keskea rõõmud“ on filmiklassika-sarja 36. film, ilmunud 22.12.2012.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Keskea rõõmud“. ERR 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=134771

Mängufilmi „Keskea rõõmud“ valmimist meenutavad filmi lavastaja ja üks peaosatäitjatest Lembit Ulfsak, stsenarist Valentin Kuik, lavastuskunstnik Priit Vaher, toimetaja Tiina Lokk ning peaosatäitjad Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja ja Kaie Mihkelson. Filmi helindamise ajal antud intervjuuga tuleb kaadrisse ka Tõnu Kark. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.