Avaleht » Filmiliigid

Kõrboja peremees (1979)

Digitaalselt taastatud 2012

Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani järgi

Mängufilm | Draama Kestus: 89:50

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

A. H. Tammsaare romaani "Kõrboja peremees" põhjal tehtud film keskendub nagu raamatki Katku Villu ja Kõrboja Anna vahelisele traagilisele armastusloole.

Selles loos kõik sõlmub ja põimub, iseloomud on pidevas sisemises liikumises. Villu elab tõusude ja mõõnade kaupa, ei leia enesele kusagil asu (või näpsab saatus võimalused endaga rahul olla), petab ennast. Tema tahtmistes ja tegemistes on kõik inimlikud tundevarjundid naiivsest optimismist ja uljast käegalöömisest kindla, eneses varjul hoitud  veendumuseni iseendast ja oma kohast. Anna on loomult rahulikum ja elu nägemises sirgjoonelisem, determineeritum Ühes teatavas kindlas, aga raskesti sõnastatavas mõttes on nad isegi sarnased. Paljugi sõltub minevikust, sellest, mis nende vahel on olnud.
Film jälgib nende hingeelu, mõtestab inimestevahelisi suhteid ja tõlgib nad filmikeelde.
Film on kõnelus inimliku olemise lihtsatest, ent suurtest põhiväärtustest.
Filmi tegijaid paeluvad teemad ja küsimused on olemuslikult igavesed: inimese kui elu peremehe teema, konflikt põlvkondade vahel, loomine kui püüdlemine, pürgimine uue poole, füüsilise ja vaimse järjepidevuse, viljakuse ja viljatuse dilemma. Filmi moraal sõltub suuresti lõpukaadrist. Kes on need kaks naist, sauniku tütar Eevi, Villu poja ema, ja Kõrboja talukoha üksik armastuseta perenaine Anna? Mis ootab neid ja väikest Villut ees Kõrbojal? Sellest on film.
Orav, Õ. (2004) Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk.88.

Filmi tootmisest

Filmi tootmisperiood: 15.02.1979 - 27.02.1980.

Venekeelne dublaaž on tehtud Filmistuudios "Lenfilm" 1980.

Peaosatäitjad Kaie Mihkelson ja Lembit Peterson olid Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri näitlejad.

Anna roll oli Kaie Mihkelsoni filmidebüüt.
Villu roll oli Lembit Petersoni jaoks üks suurem filmiroll samal aastal valmiva Simonet' rolli kõrval filmis "Hukkunud Alpinisti Hotell" (1979).
Villu ema roll oli Maimu Pajusaare filmidebüüt.
Inge Oks (Anna noorena) - Tallinna 4. Keskkooli õpilane
Eevi osatäitja Lea Sild (Unt) - osales mitmetes filmides lapsena, Eevi roll oli talle esimene täiskasvanuna
Väike Villu oli Tallinna Väikelastekodu kasvandik Andrus.

Operaator-lavastaja Ago Ruusi jaoks on see esimene täispikk mängufilm pärast VGIK-i lõpetamist. Filmivõtted toimusid Kõrvemaal Paukjärve lähistel.
Ago Ruus on maininud, et eeskujuks filmi visuaalse ja sisulise suuna loomisel on norralase Edvard Munchi looming.
ERA.R-1707-1-1782, lk 41.

Kogu materjal filmiti kronoloogilises järjekorras, nagu see ka filmi läks, nii et näitlejatel oli võimalus kasvada koos filmiga.
Filmi-ilm. Vikerraadio, 15. juuni 2012, http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1828981 (30.07.2012).

Tammsaare romaan „Kõrboja peremees“ (1922)

1922. aasta on eesti kirjanduse ajaloos eriline: Tammsaare peas oli valminud tema esimene romaan “Kõrboja peremees”. Hansenite perekond üüris suvitamiseks Eduard Virgo maamõisa Kehra lähedal Birkenruh’s. Kirjanik ei saanud seal õieti magadagi, tõusis poole öö ajal ning muudkui kirjutas, käsikirja lõpetamiseks kadus aga mõneks ajaks salapäraselt hoopiski teadmata paika.
Saanud hästi läbi komponeeritud ja intensiivse teose valmis, jäi Tammsaare huviga ootama, kuidas reageerib sellele kriitika. Paraku pidi ta varsti tunnistama, et on teose vastuvõtus pettunud. Omaaegsed kriitikud ei tajunud romaani osavalt põimitud sisemist loogikat ega noppinud üles teosesse peidetud sõnumeid. Ikka arutati vaid tegelaskujude ja külaühiskonna kujutamise tõepärasuse üle. Lugejatele aga romaan meeldis, sellest sai “rahvuslik sündmus” (nagu öeldakse ühes lugejakirjas) ning Tammsaarest üks populaarsemaid eesti autoreid.
/---/
“Kõrboja peremehe” olulisemad tõlgendused on 1979. aastal valminud romaani filmiversioon ja Endel Nirgi teoreetiline käsitlus “Kõrboja peremehest” kui Eesti esimesest tõelisest romaanist. /---/

Parafraseerides lauset “tõlkes kaduma läinud”, tuleb tunnistada, et “Kõrboja peremees” on lugedes kaduma läinud. Lihtsustatud armastus- ja külaromaaniks, on tõlgendamata jäänud romaani sügavam metatasand. Muidugi, ka Anna ja Villu armastusloona on “Kõrboja peremees” vapustav romaan. Ning külaromaanina annab ta hea läbilõike paradoksidest kubisevast maaühiskonnast, mis ühtaegu tahab, aga ei julge moderniseeruda. Ometi ei ole “Kõrboja peremees” lihtsalt üks väike lugu Tammsaare suurte narratiivide kõrval, nagu võib lugeda romaani uustrükkide järelsõnadest.

“Kõrboja peremees” on teos, mida kannab eriti meisterlik, piiblist lähtuv sümbolikeel. Seesugusena astub romaan dialoogi ka aasta varem ilmunud apokriiva-ainelise näidendiga “Juudit”. Näiteks võib tuua kahe teose lõpud. Mõlemas on kesksel kohal laps, kellesse on koondunud teoste sõnumi tuum. “Juuditi” lõpupildis näeme ema, kes hoiab kätel oma surnud last. “Kõrboja peremees” aga lõpeb punaste marjade keskel istuva lapsega, kellest hakatakse kasvatama uut peremeest. Piiblit hästi tundev Tammsaare ei loonud juhuslikult niisugust paarislõppu. On selge, et “Juudit” kajastab vanatestamentlikku lunastuseta maailma, “Kõrboja peremees” aga uustestamentlikku maailma, mida pühitseb lunastus. Tegu ei ole “lihtsalt” teostega, vaid  tammsaareliku parafraasiga Raamatute Raamatule. Kusjuures olulisem on “Kõrboja peremees”, mille algvariandi pealkirjaks oli muide kavandatud “Mets-Jeesukene”.

Asetades tegelased ja sündmused nii eesti folkloori kui ka Uue Testamendi märgisüsteemi, loob Tammsaare mitmetähendusliku ja põneva maailma, kus on veel palju avastamist.
Vaino, M. (2007). Lugedes kaduma läinud "Kõrboja peremees". Eesti Päevaleht, 26. okt.

Režissöör Leida Laiuse tõlgendus romaanist

Olev Remsu: „Ütlen kohe, et minu meelest on see parim Laiuse film, ees isegi „Naerata ometist“, mis talle üldise kuulsuse tõi.
Esimene värviline ja esimene ainult professionaalsete näitlejatega film. Ometi pole Laius unustanud koolitajamissiooni – peategelased (Lembit Peterson Villuna ja Kaie Mihkelson Annana) on noored, kaamera on ÜRKI diplomandi Ago Ruusi käes. Ja kõigi kolme töö on lavastaja suunamisel virtuoosne. /---/

Tammsaarel on protagonistiks Villu, päris loogiline, et Laiusel saab selleks Anna.

Aga alustame otsast. Stsenaristid Paul-Eerik Rummo ja Leida Laius on – suhtudes klassikusse harda pieteediga (dialoogid on säilitatud, lisatud vaid üksikud repliigid) – süvendanud Tammsaare teksti peidetud ibsenlikkust. Pean viimase all silmas saatusedraamat, milles meeli kummitab tume, ärev ja esialgu tabamatu minevikupaine. Väliselt areneb tegevustik kõiki kompositsioonireegleid arvestades faabulaniiti pidi, olulisem on aga dialoogis allusioonidega antud järkjärguline kaevumine minevikku. Kulminatsiooniks pole otsustav kohtumine, vaid minevikukire, minevikuvalu, minevikuhäbi avastamine, nende taaaslõõmamine. Dramaturgid on selle tehniliselt ülikeeruka ülesande lahendanud meisterlikult, seetõttu võib oletada, et film pakub enam neile, kes romaani ei tunne, ei aima, et Villu ja Anna on varemgi koos olnud. Jälgitagu ainult, kuidas Anna saab teada, et tema süül on Villu ühest silmast vigane, ja kuidas Villuni jõuab oid, et Anna oli juba lapsepõlves temasse kiindunud. Ka väline dramaturgia – Villu ja Anna eksponeerimine enne kohtumist, sõlmitus Kõrboja pärija probleemi näol ja kogu edasinegi sündmustik – on täpselt kompositsiooninõuete järgi tehtud, aga see on rohkem Tammsaarelt. Tektoonikast õhkub head teatrit, ja seetõttu on režissöör õigusega rõhutanud filmi etenduslikku, kammerlikuks lihvitud muljet. See mulje luuakse kohe alul tiitrite-eelse proloogiga, mis on Laiuse üks lemmikvõtteid, kus vihjatakse saladuse võtmele, ning dekoratsioonipärase maalilisusega.

Film on hõllanduslik, nostalgiline.
Tammsaarel (mitte kalgi) ratsionalistina kujutatud jahedavõitu Annast on saanud eht-laiuslik introvert, kelle emotsioonidest tiine hing pakitseb sisepiinadest. Ehk näitab ta Laiuse unistusi? – niisugused võiksid olla kõik naised. Villugi on muudetud lavastaja maailmanägemise järgi tundelisemaks, tema iseloomu halvemaid külgi ei toonitata, nagu tõikagi, et ta rongaisa on. Kõik peab olema hea.

Mis nõiavits on Laiuse käes, et ta näitlejad nõnda mängima paneb? Ta imeb kolleegidest välja kõik mahlad, töötab nendega sama halastamatult (muidugi eetikat minetamata) kui endaga. Ja tulemuseks on kunst. Milline sugestiivsus, milline varjatud sensuaalsus. Laius teeb näitlejad suureks, õpetab kaunist erootikast lagastamata armastust. Ja – iseenesest mõista – jätab ta tähele panemata Tammsaarel üpris rõhuva motiivi: armastus kui hukutaja. Anna ju kihutab oma järjekindlusega Villu enesetapule. Laiuse tõlgendusest tuleneb Villu surm hoopis mehe usaldamatusest naise vastu. Mehe uhkus on talle väiklane. Laius rõhutab hoopis, et Anna Villu vallaslapse koos tolle emaga oma majja kutsub. Ette heita pole midagi. Vastupidi, režissööril peab olema kontseptsioon; kui seda poleks, poleks ta kunstnik.
/---/
Kriitika oli ülesannete kõrgusel, kiitis peaaegu üksmeelselt, tõrelesid vaid erandid, need, kes ikka Laiust on hurjutanud."
Remsu, O. (1986). Aastad ja filmid: essee L. Laiusest. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 30-31.

Kristiina Davidjants: „Publik võttis „Kõrboja peremehe” hästi vastu, kuigi ka seda filmi saatsid meil kirjandusteoste ekraniseeringute puhul tavaks saanud lõputud vaidlused sarnasusest originaalteosega. Üldine seisukoht oli, et on küll tammsaarelik. Aastaid hiljem võib lisada, et õnneks on see ka laiuslik, mis nüüdseks on ka omaette kvaliteet."
Davidjants, K. (2012). „Kõrboja peremees”: lugu tugevat tahtmist täis perenaisest. Eesti Päevaleht, 14. sept.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Kõrboja peremees“ on filmiklassika-sarja 22. film, ilmunud 15.09.2012.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Kõrboja peremees“, ERR 2012. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=133598

Mängufilmi „Kõrboja peremees“ valmimist meenutavad stsenarist Paul-Eerik Rummo, operaator Ago Ruus ja peaosatäitjad Kaie Mihkelson ning Lembit Peterson, kommenteerib kirjandusloolane Maarja Vaino. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Enn Säde kogudest. Kogus olevad fotograaf Villu Reimanni fotod digiteeris ja taastas Enn Säde 2012. aastal.

Huvitavat kuulamist:

Lembit Peterson, Kaie Mihkelson ja Paul-Eerik Rummo. Saatejuht Mark Soosaar. Filmi-ilm. Vikerraadio, 15. juuni 2012, http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1828981

Saates on külas näitleja Kaie Mihkelson ning näitleja, lavastaja ja teatripedagoog Lembit Peterson, kellega tuleb juttu Eesti mängufilmist üldiselt, kuid mõistagi on fookuses Leida Laius ja tema film „Kõrboja peremees“ (1979). Meenutusi ka Paul-Eerik Rummolt. Autor Mark Soosaar. Toimetaja Marje Lenk.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm