Päeva lõpus (2009)

Filmi saamisloost

Film on valminud Urmas Lennuki Rakvere Teatris lavastatud näidendi "Päeva lõpus" ainetel.

Soome päritolu, nüüd juba aastaid Eestis elanud filmirežissöör Maiju Ingman räägib filmi saamisloost Postimehele:

«Soomes on kõik need teemad viisteist aastat aktuaalsed,» vastab Ingman küsimusele, miks just säärane lugu teda köitis, lisades, et pealekauba on Urmas Lennuki algtekst tema jaoks täiuslik tõukematerjal. «Kui vaatasin tükki, siis see kohutavalt meeldis mulle, nägin palju võimalusi just kino jaoks,» seletab režissöör, kes seadis Lennuki teksti ümber omakorda režiistsenaariumiks.

«Minu töövahendiks oli käsikiri, mis koosneb ainult dialoogist, » räägib Ingman, «kuid lugu ise liigitus minu jaoks realismiks, mida on teatris pea võimatu teha, sest väljendusvahendid on seal siiski teised.»
/---/

«Päeva lõpus» esilinastub tõenäoliselt aasta lõpus, kuid minnes veidi ajas tagasi, oleks ilmselt paslik mainida, et tegu on pea non-budget-filmiga. «Mul ei tulnud kordagi pähe, et tuleks välja printida taotlus mõnele fondile,» ütleb Ingman. «Ma oleksin ju võinud otsida endale mõne Tallinna tootjafirma ja siis aastaid oodanud toetust erinevatelt rahastajatelt, kuid selle aja jooksul kadunuks ka huvi teha just seda konkreetset filmi.»

Antud juhul oli aga Rakvere teatri direktor Joonas Tartu filmiprojektist samuti äärmiselt innustunud ning nii sai ideest peagi pingelise graafikuga võtteperiood.

«Absoluutselt võimatu on teha filmi kevadest, kui väljas on mõni teine aastaaeg. Ka oli mõni öövõte meil päris karm, peategelast kehastav Velvo Väli oli terve päeva suveetenduse proovides, õhtul etendusel ja pärast seda, kell kümme, sõitsime tund aega võttekohale, et lõpetada seal kella kolme paiku öösel. Mina jäin haigeks, kaotasin täiesti hääle, nädal aega ei saanud midagi teha, paljud teised tegid ka pärast haigena tööd, kiire on ju, kuna õunapuu ei tohi hakata õitsema».

Filmi näitlejad on samad, kes ka teatrilaval Lennuki tükis samu rolle mängisid. «Neil kõigil oli tekst peas ja karakter käpas, sellest punktist oli lihtne asju edasi arendada, sest ega see karakter ja see, mis lava peal toimub, ei kõlba ju otse filmi,» naerab Ingman ja lisab, et tal ei tekkinud mitte mingit küsimustki, kas tuleks äkki kinoversiooni uued osatäitjad leida.

«See lugu ei paku tegelikult lahendusi ühelegi probleemile. Ta näitab, kuidas inimesed räägivad ühte ja teevad teist. Uhkus ei luba andestada mitte midagi. Otse ei tohi asju öelda – ainult siis, kui valetad mingi teise eesmärgi pärast,» võtab režissöör otsad kokku.

«Filmi tegelasi kooritakse lahti tasapisi terve loo vältel – ei tea, kas nendest inimestest jääb midagi järele, aga ma arvan, et Rakvere teatri etenduse flaieris on hästi võetud kokku loo sõnum: «Õnn on alati seal, kuhu sa viimasena vaatad».»
Davidjants, K. (2009). Rakveres valmib mängufilm lihtsast maaelust. Postimees, 21. juuli, lk 15.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Valmis teatriteose filmiks tegemisel on omad puudused, ent seekord tulevad ilmsiks ka tugevad küljed. Näitlejatöö on võrdlemisi tubli kõigi pearollide puhul. Esile tasub tõsta Liisa Aibelit, kelle fotogeenilised omadused annavad filmitegemiseks omad plussid. Filmis on täiesti olemas näitlejate vaevaga loodud karakterid ja rollijoonis, mis oleks võinud olla veelgi kopsakam, kui tõlgendus tervikuna oleks  olnud tugevam.
Olgu filmi „Päeva lõpus” puudustega kuidas on, film istub Artise kino kavva justkui valatud. Teose kunstiline uhkus ja piinlikkusaste on enam-vähem samast suurusjärgust kui teistelgi Eestis hiljaaegu valminud filmidel, mille kulud erinevalt Rakveres tehtust said korvatud riigi kukrust.“ /---/
Laasik, A. (2010). Filmikunst jõuab päeva lõpus maale. Eesti Päevaleht, 11. jaan. lk 15.

Tiit Tuumalu: „Ei tahakski siin esile tuua Ingmani filmi nõrkusi, mõned siiski – teatav üheplaanilisus ja ajuti ka plakatlikkus, mida ei ole suudetud vältida, samuti teatraalsus, mis on rohkem küll tekstis kinni, montaaž on ajuti liiga hüppeline, aga... «Päeva lõpus» on igal juhul tuumakam vaatamine kui enamik 2009. aasta kodumaiseid mängufilme, olgu viimased puhttehniliselt kuitahes paremad.

Tühikargamisega siin ei tegelda, ei sunnita ka vaatajat mõtlema amööbi tasemel. Rakvere näitlejad on, teada, head (Erik Ruus on sündinud filminäitlejaks – korrakem üle) – pealegi on nad seda teksti juba teatrilaval mänginud. Ingman on leidnud häid detaile, filmile iseloomulikke visuaalseid lahendusi, teos pole üle disainitud.

Lõpuks – see on sama hästi kui rahata sündinud film, riiklikke filmimiljoneid pole sellele sentigi kulutatud. Paneb mõtlema tõesti! /---/
Tuumalu, T. (2010). Nad söövad okastraati. Postimees, 8. jaan. lk 14.

Veiko Märka: „Soomest pärit, kuid Tallinnas filmikõrghariduse omandanud Ingmani lavastajaomapärast kõneleb fakt, et hoolimata kõigi tegelaste “rasketest hingemaastikest”, ei kimu nad iga psühholoogilise võbina ajal suitsu nagu Euroopa filmi trafarett nõuab. Psühholoogilise usutavuse tagab näitlejate mäng suures plaanis (seda kasutab Ingman suhteliselt ohtralt). Seetõttu muutuvad Peteri hingevalud ja pidetus nähtavamaks kui laval. Usume sedagi, et ta on kirjanik, kuigi kirjandusest on filmis juttu ainult ühes stseenis. Kuna peategelane on usutav, muutuvad usutavaks ka tema suhted teistega.

Ka toob film esile stsenaariumi sõnaosavuse. Säästlik sõnakasutus on alati Lennuki trump olnud, Ingman oskab seda taktitundeliselt rõhutada. Tekst on üsna mitmekihiline. Näiteks õpetaja Marta (Liisa Aibel) sõnad: “Elame, nagu kardaksime omaenda matustele hiljaks jääda.” Põhimõtteliselt oleks ju tore enda matustele hiljaks jääda. Selle kartmine näitab hirmu astuda üle ühiskonna maksmapandud konventsioonidest, olla kuidagi omanäoline. Samas: kui säärased alalhoidlikud “keskmised” inimesed külast kaovad, on selle hääbumine paratamatu – kooli kinnipanek on ainult vormistamise küsimus. Üksnes väga andekate või väga ohmude allesjäämisel pole tegu enam normaalse ühiskonnaga. (Ja nende laste jaoks on ka teistsugused koolid.)

Leidub üldistusjõulisi tõdemusi. Näiteks kunagi mummulisi trussikuid kandnud ja teiste laste pilkealuseks olnud Pumpsu töötab nüüd haridusministeeriumis. On üldiselt teada, et haridusministeeriumis töötab inimesi, kes pole isegi mummulisi trussikuid kandnud.
Panna filmis mängima täpselt samad näitlejad, kes lavastuseski, oli risk (näiteks “Taarkas” seda teed ei mindud). Ometi ei olnud ansamblis nõrka lüli. Täpsemalt: keegi ei mänginud kahvatumalt kui Ruus, keda teame kandvas rollis juba “Tulivees” (1994). Raske öelda, kas tegu oli juhusega või ongi Rakveres nii filmiandeline trupp. Ainult viie näitlejaga täispikk film on Eestis märkimisväärne. Aga koonerdamise tunnet ei tekkinud. Pigem häiris liiga üheülbaline tumemeelsus ja perspektiivitus. Päris triviaalseks muutumisest päästab “Päeva lõpus” Tepo (Toomas Suuman) lopsakas roll. Tema sõge mässav anarhism on teravas kontrastis tublisti nooremate tegelaste apaatsuse ja kibestumisega.“ /---/
Märka, V. (2010). Seal, kus lõpeb Eesti. Eesti Ekspress: TV Ekspress 8.-14. jaan. lk. 2-3.

Olev Remsu: „Igatahes Maiju Ingman on teinud õigesti, et on  võtnud oma filmi „Päeva lõpus” aluseks Urmas Lennuki näidendi, mis on Rakvere teatris lavastatud, ja viinud selle ruumist lahtise taeva alla. Näe, pealkirigi muutmata! Õnnestumise teel on astutud esimene samm, kus pole suurt komistamisohtu. Ja on oluline, et tegemist on siin ja praegu teosega, mis peegeldab tänast päeva Eestimaal, mis sest, et režissöör on Soome päritolu. Aga näib, et kodunenud. Draamapinge on vajalik nii ühes kui teises  „Päeva lõpus” variandis, mõlemas võiks olla seda rohkem. Tempo on aeglane ja eriti riivab see filmi. Peaks ju film olema juba olemuselt dünaamilisem (kui erandid välja arvata).

Huvitav, et seda väidet kinnitab juba eesti keelgi: meiegi oleme omaks võtnud, et näidendit mängitakse, film aga jookseb. Aga filmi „Päeva lõpus” mängitakse. Ometi on teatritinglikkuse asendanud filmitinglikkus, ilma milleta oleks tegemist ju ainult lavastuse ülesvõtmisega (selliseid on meil Eestis ka õnneks paras hulk). Seda on tehtud peamiselt kaameraga, mitte jutustamisviisi kohandamisega kinematograafilisemaks. Teatritükki näeb vaataja ühest punktist (on erandeid), kaamera toob aga publiku silmade ette vaated mitmest kohast, lähemalt ja kaugemalt, kõrvalt ja selja tagant. Minu meelest on selles filmis eriti hästi välja tulnud julged suured plaanid. Õpetaja Marta  (mängib Liisa Aibel) pale peegeldab tõesti noore naise tahtmisi ja vajadusi, mis peavad olema vastuolus. Ja ongi (tänu näidendi autorile ja stsenaristile)! Tahad rahuldust, aga vajad lähedust – vist igavene inimprobleem, mida millegipärast seostatakse valdavalt naistega. Sama võib öelda peategelase, kirjamehe Peteri (Velvo Väli) kohta, kelle tegutsemisajend( id) pole eriti selged. Tuleb nagu raha otsima, et võlgu maksta, kuid see motiiv ei vea.

Ühtaegu see on ja ei ole etteheide: elu ongi ju segane (ja hea dramaturgia peegeldagu elu), ent kunst, eriti dramaturgia, nõuaks nagu ühest mõistetavust. See on ju menutükkide relv, aga kas kõrge kunst peab olema keeruline ja raskesti tabatav, seda ei oskagi öelda. Tänu operaatoritööle toimib filmis valgus. Kiirtekuma peegeldus ja hahkjad varjud tegelaste näol annavad edasi karakterit – iha, ükskõiksust, rumalust (külaelu idiotismi) –  objektiiv on teinud näidendist filmi. Kaamera toob vaatajani ka looduse värvid, mis teatritinglikkuses ei olegi sobilik. Näeme lõheroosat taevast, suitsrohelisi välju, haabjaid metsi. See on filminduse eripära ja see on tükis „Päeva lõpus” olemas. Iidse tagasituleku motiiv töötab alati, sellesarnaseid müüte on kõikides religioonides, meiegi teame inimesi, kes ootavad Jeesus Kristust. Nõnda, et midagi ürgset.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
Näidendist on saanud film - Sirp
Remsu, O. (2010). Näidendist on saanud film. Sirp, 23. apr. lk 19.