Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmi kirjanduslik aines

Filmis on kasutatud motiive Hans Christian Anderseni muinasjutust “Lumekuninganna” (1844).

Filmi saamisloost

Kristiina Davidjants: „Me kõik teame H. C. Anderseni muinasjuttu vaprast Gerdast, kes asus pikale teekonnale, päästmaks oma venda Kajd Lumekuninganna jäisest embusest. Filmirežissöör Marko Raati jäi aga painama küsimus, millele Andersen vastust ei andnud – mida tegi Kaj Lumekuninganna juures kõik need aastad, kui Gerda teda otsis? Üht võimalikku vastust sellele mõistatusele pakubki Marko uus mängufilm „Lumekuninganna”, mille võtted on praegu täie hooga käima läinud

„Lugu algab sealt, kus Andersenilgi, ehk teismelise poisi ja naise kohtumisest,” ütleb režissöör. Kuna Lumekuninganna koduks sobivat jääst lossi on Eestimaalt ebareaalne leida, otsustasid filmitegijad sobiva interjööri ise ehitada ning nii olemegi teel ühte Tallinnas asuvasse külmhoonesse. „Interjööri külmutamiseks ja filmimiseks sobiva külmhoone leidmine osutus üsna raskeks,” seletab Marko. „Et oleks suur, vaikne, piisavalt vett ja voolu... Aga me siiski leidsime ja näib, et kõik toimib.” Stuudio on tõepoolest muljet avaldav ning seal toimuv vähemalt Eestis pretsedenditu. Oleme keset Paljassaare külmhoonet asetsevas korteris, mis näeb välja nagu korter ikka, kuid on täiesti jääs.

„Lumekuninganna” visuaalse maailma üks loojatest, ligi kahekümne pika mängufilmi kogemusega norra filmikunstnik Jack Van Domburg taob süvenenult rauast kangiga jäist põrandat filmivõtete jaoks paslikumaks, samal ajal kui tema eesti ametikaaslane Eva-Maria Gramakovski kastab voolikuga dekoratsioone, et need 15 külmakraadi juures sobilikumalt sillerdama lööks. „Öeldakse, et laste ja loomade filmimine on kõige raskem,” seletab Jack hiljem, „aga mina leian, et looduse kopeerimine on kõige tänamatum töö üldse. Olen ennegi filmivõtete jaoks lund teinud ja alati lubanud endale, et see jääb viimaseks korraks, kuid säärast keskkonda nagu siin pole ma varem kunagi loonud.” Küsimusele, kuidas tuli Marko mõttele teha koostööd just Norraga, vastab ta, et kolm aastat tagasi, kui sai hakatud filmi kavandama, oli selge, et lume peale Eestis kindel olla ei saa ja üks garanteeritult lumine koht tuleb mujalt maailmast leida. Juhus viis Norrasse.

Lisaks kunstnikule on meeskonda värvatud ka teine norralane, operaator Marius Matzow Gulbrandsen, ning küsimusele, kuidas kulges kontakti loomine põhjamaiste kolleegidega, vastab Marko: „Nagu ikka inimesed kokku saavad. Alguses ajavad ettevaatlikult juttu, joovad mõned veinid, uurivad üksteise maailmavalu ja -taju. Kui järgmisel päeval piinlik ei ole, siis võib riskida koostööd teha. Ettevalmistus on olnud julgustav ja inspireeriv. Operaator Marius on poola kooliga ja uskumatult põhjalik. Kunstnik Jack aga vaatamata tohutule juba tehtud filmide hulgale endiselt lapsikult elevil igast mängimisvõimalusest.”

Kunstnikul jätkub eesti meeskonna kohta vaid häid sõnu. „Norras on kõik tohutult reglementeeritud, siinne atmosfäär on märksa vabam ja üldine entusiasm fantastiline. Marko on aga üks kõige avatumaid režissööre, kellega ma seni koostööd olen teinud,” rääkis Van Domburg. „Minu töö on näitlejatele sobiliku elukeskkonna loomine. Lihtsalt ilusate dekoratsioonide tegemine on egotripp, võtteplatsil peavad kõik mitukümmend inimest töötama selle nimel, et näitlejad tunneksid end seal sama vabalt kui kodus.”

Loodavasse majja kolivad varsti sisse peaosalised, keda kehastavad Helena Merzin-Tamm ja Artur Tedremägi. Nende kanda on dramaatiliste armastajate rollid ning režissööril endal pole mõlema osatäitja mängu õnnestumises mingit kahtlust. „Helena ja Artur on jõulised näitlejad, keda on hoitud näljas ja rahuldamata. Nüüd on nad romantiliselt laetud ja põlevad soovist söösta miinuskraadidesse armastama!” iseloomustab Marko oma filmi Lumekuninganna ja temasse armunud nooruki kehastajat. Peagi saavadki filmitegijad teada, kuidas reageerivad jääst dekoratsioonid reaalsele filmitegemisele ehk Markot ennast tsiteerides: „Esimesel stuudiovõttel algab suur titaanide heitlus – kumb on kangem, kas külmaseadmed või kuumad prožektorid”.
Davidjants, K. (2009). Jäine armastus on ilus ja tappev. Eesti Päevaleht, 19. veebr, lk 12.

Filmi tootmine

Eelarve 13 489 864 EEK
Norra Pomor Film osalus 26%
Filmi arendusperiood: veebr 2007 - veebr 2008
Võtteperiood: alates 24.10.2008 - 21 päeva, alates 17.02.2009 - 49 päeva
Järeltootmine: mai-oktoober 2009

Filmi vastuvõtust

„Lumekuningannale” märkimisväärset kassaedu osaks ei saanud (1216 vaatajat 12.04.2010 seisuga), mis sest, et filmi üritati presenteerida kauaoodatud „naistekana” ja lubati „muinasjuttu täiskasvanutele”.
Tõnson, M. (2010). Külm võttis ära. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 100.

Ka kriitika oli kiitusega kitsi, tõstes küll üsna üksmeelselt esile peategelaste Helena Merzini ja lavakunstitudeng Artur Tedremägi osatäitmisi ja filmi operaatori- ning kunstnikutööd, mille tulemuseks on ebamaiselt mõjuv külm atmosfäär, aga heites samas ette nõrka dialoogi ja dramaturgiat, mistõttu lugu hakkab venima ja tervik jääb sündimata. Huvitava analüütilise vaatepunkti annab filmile Donald Tomberg oma „Sirbis“ ilmunud retsensioonis „Armastus ja külm“ (Sirp, 5. märts 2010), kus ta vaatleb filmi erinevaid interpreteerimisvõimalusi semiootilisest aspektist.

Katkeid arvustustest:

Tiit Tuumalu: „Õigupoolest on Raat võtnud enese õlule raske ülesande sukelduda peene psühholoogia sasipuntrasse, üritada see visuaalselt lahti harutada. Tema filmis põeb Naine surmatõbe, mille alistamiseks soovitab Lapi nõid pista rinda Külma enesega ja peale selle veel süütu poisi verd. Naise ja Poisi suhe, mis esialgu – Naise poolelt vaadates – on funktsionaalne, areneb pikapeale millekski enamaks, seades Naise raske valiku ette, olukorda komplitseerib veel Ehitusmeister, kes moodustab kolmnurga viimase teraviku.

Kahjuks susiseb seesama kolmnurk kogu filmi vältel ühtlase vaikse leegiga, selle asemel et pingest sädemeid pilduda. Asi ei ole näitlejates – Helena Merzin ja lavakunstitudeng Artur Tedremägi on väga õnnestunud valik. Merzinil on ka roll, mille üle uhkust tunda, ka kõik suureplaanilised tundevirvendused mängib ta perfektselt välja. Pigem on asi dramaturgias, oskuses vastandused ja dilemmad tegevuseks tõlkida, mõjusamalt välja mängida. Lugu venib, hüpates ajuti hoopis seisundilisse registrisse.“
Tuumalu, T. (2010). "Lumekuningannas" tapab armastus. Postimees, 1. märts, lk 14.

Jaan Ruus: „Ebamaine jää- ja lumemaailm köidab. Poiss ja Naine ent suhtlevad napis ja argises SMS-likult lamedas dialoogis ja püsivad pikemat aega ühel ja samal noodil. Tegelaste suhetes ei tule ette ka pöördeid. Õieti jääb arusaamatuks, mis siis Poissi selles Naises lummab.

Kõige hämmastavam on, et Raat saavutas seda, et filmi jäine keskkond muutis külmaks ka vaataja. Ei elanud ta kaaasa ei peatselt surevale naisele, ei justkui kirglikult armunud poisile, ei tundnud kaasa kahele poisi ohvrile. Ei tekitanud lembesuhted (mida naine tõrjub) vaatajas ka resignatsiooni.

Kuid ometi oli suudetud luua eriskummaline, lausa füüsiliselt tajutav miinuskraadidega temperatuur, mis ajas külmajudinad peale ka hiljem filmile mõeldes. Atmosfääris on filmi tugevus ja võib loota, et mõnele festivali korraldajale ei jää see ka märkamatuks.

Film seab end üles kui mütoloogiline muinasjutt, mida katkestab eluline realism, ka naturalism. Elu on söömine ja söömine on filmis tähtis. Elu haiseb, aga Naine ei tunne lõhna. Surevale lihale nõuab kavatsuslik kunstmuinasjutt mingit vastandust. Lunastust saaks pakkuda igavene loodus. See on ka filmis olemas, kuid rohkem atmosfäärina.

Raat on lati ambitsioonikalt kõrgele tõstnud ja sihib igavikule. “Maagia, ime, artistlikkus, värskus, ootamatus! Suurem kui elu!” – on Raat õhanud.

Just seda igatses ka filmivaataja. Inimene on filmis kohal oma piiratud kehalisuses. Filmist võinuks saada suur kunstiteos, kui seal olnuks rohkem vaimu välgatamas liha vahelt. Praegu on ta nagu brikolaaž, eksootiline lind, kel puudub lennuvõime. Helena Merzini iseenesest ilmeka paljutähendusliku reljeefse näo ja Artur Tedremäe umbse maskuliinse tulemise kokkuviimine lamedas dialoogis ei anna meile igaviku mõõdet, millega rõõmustas noori armastajaid Andersen. Ebaselgeks jääb lapi targast šamaani roll, see ühenduslüli maa ja taeva vahel, mis põiminuks kokku liha ja vaimu.

Kunstmuinasjutt nõuab väljapeetud stiili, mida õigustab ja hingestab autori elufilosoofia. Oscar Wilde ja Antoine de Saint-Exupéry valdasid seda kunstmuinasjutu esteetikat. Kuid see on kirjandus. Alain ­Resnais’ “Möödunud aastal Marienbadis” või Albert Lamorisse’i “Punane õhupall” sobiksid võrdluseks kinost. Stsenaariumi kohta on Raat ise öelnud: “Kuni ei tea ise täpselt, mida tahad, on seda ka võimatu “tellida” kelleltki.” See ongi see nõiaring, millesse “Lumekuninganna” kinni külmus.“
Ruus, J. (2010).  Jäine kunstmuinasjutt. Eesti Ekspress, 4. märts, lk 40.

Margit Tõnson: „Aga võimsale algusele, mis viitab argielust suuremate jõudude olemasolule, järgneb rida banaalseid tegevusi, maagiale rohkem ruumi ei anta. Imesid rohkem ei juhtu. Jumal salatakse maha. Nõid osutub soolapuhujaks. Süütu poiss polegi nii süütu. Kõik petavad kõiki. Kaasa arvatud iseennast. /---/

Detailide lihvimises ja nüansside timmimises on Raat tugev — Merzin annab endast kõik, Nuter ja Tedremägi on talle võrdsed partnerid, kunstnikutöö on meisterlik… Ja siis äkki teeb perfektsionistist režissöör täiesti arusaamatuid järeleandmisi: küll on kaader fookusest väljas, aga ta ei ütle midagi; siis jälle loeb poisi isa mängivale Heino Seljamaale keegi nii kohutavalt amatöörlikult peale, aga ka see ei häiri lavastajat põrmugi. Jäine lummus, mida meeletu tööga on ehitatud, pudeneb aga kildudeks. Filmi tervikut ta tasakaalus hoida ei suuda. Õigemini tundub, et see mõtestatud tervik, mis mitme aasta (võib-olla kümnete aastate) jooksul on moodustunud režissööri peas, on oluliselt mahukam kui see, mis jõudis ekraanile. Ehk siis — kui ekraanil on fragmendid Andersenilt ja fragmendid Raadilt, siis millest me õigupoolest räägime?

Kõige nõrgem koht on filmi dialoog, selle SMS-ilikule iseloomule on Jaan Ruus Eesti  Ekspressi Areenis juba viidanud. Tundub tõesti, et suu avavad tegelased peamiselt selleks, et kaamerasilm saaks soojast hingeõhust tekkivat aurupahvakut jäädvustada.
Tõnson, M. (2010). Külm võttis ära. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 100-106.

Donald Tomberg: ""Lumekuningannas” on kõrvuti kolm peamist motiivi, mida sünteesitakse: realistlik suhtedraama, muinasjutt ja psühhoanalüütiline küsimus inimese mina kohta. Võiks öelda, et suhtedraama hargneb siin muinasjutu raamides,  psühhoanalüüs aga ühendab/vahendab neid kaht (poolust?).

Muinasjutt toimib muidugi H. C. Anderseni „Lumekuninganna” taustal, koos laiemate ja detailsemate viidetega (näiteks punased kingad), kuid muinasjutt areneb selles filmis ka just füüsilise keskkonnana: mida jäisemaks muutub Naise maja, seda ebareaalsemana see mõjub. Tugevaim muinasjutulisust loov aktsent on filmis muidugi aga lummus, uim,  milles viibib Poiss. Mitte unistav või vitaalne armumine, vaid tardumine. Suhted seevastu hoitakse rõhutatult realistlikud, dialoog on argine, suhetes ja tegevuses ei juhtu midagi nähtavalt ja otseselt „muinasjutuliselt” võimatut. Psühhoanalüütilisele motiivile viitab tegelaste oma mina järele küsimine, oma minasuses kahtlemine. Märkida võiks ka, et keskkond saab „Lumekuningannas” topelttähenduse, kuna see joonistab välja vertikaalse mõõtme,  mis aga omakorda on lahutamatult seotud filmi dramaturgilise kompositsiooniga.“
Tomberg, D. (2010). Armastus ja külm. Sirp, 5. märts, lk 14.         

Huvitavat lugemist lisaks:

Tomberg, D. (2010). Armastus ja külm. Sirp, 5. märts, lk 14.
Tõnson, M. (2010). Külm võttis ära.
Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 100-106.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm