Kutsar koputab kolm korda (2010)

Pühendus

„See film on kõigile naistele, kes on kunagi armastanud”

Autor Elo Selirand oma filmist

„Peategelane püüab  hakkama saada kahe lapse, kommunaalmaksude, lasteaiakasvatajate ja pakettakendega. Aega on kogu aeg puudu. Kuni uksele koputab surm. See juhtub meie kõigiga hiljem või - varem. Selles loos juhtub see varem. Marju saab aega enne minekut tagasi vaadata ja otsida lahendust teda piinavale küsimusele aastate tagant.
Marju unistused on suuremad ja väiksemad. Me ikka loodame, et unelmate kuulsus ei jää tulemata, et öösel teki all kaob 25 kg kehakaalust, et meie lapsed on klassi parimad, et elu on pikk ja vaevata. Ja et see, keda meie väga armastame, armastab meidki. Aja jooksul lepime kõige muundumisega. Aga õnnelik kahtlus, et ehk see, keda me elus kõige rohkem oleme armastanud, armastab meidki, jääb meid saatma.
Iga naine teab, et on totaalne viga küsida, kas sa armastad mind? Eriti suur viga on seda küsida mehelt, kes on su maha jätnud. Täitsa tobe on seda küsida mehelt, kes on su maha jätnud, aga keda sa ikka armastad. Võib-olla kõige rohkem oma elus. Kuigi üksi edasi elamisega saad sa kindlasti hakkama. Sul õnnestub see valu ehk isegi aastateks maha vaikida, kuigi uut algust ei suuda teha. Kuid õnneks ei tea sa ka, et kas ta siis armastas või mitte. Nagu ütleb Sonja ühes elutarga vene arsti poolt kirjutatud näidendis: "Kuni ei tea, seni on veel lootust".
Ometi võib tulla päev, kui läheb kiireks. Sa pead ära tegema selle suurima vea ja teada saama, kas ja kus on armastus. Seepärast aitab kutsar Marjul see tee ära käia. Sest kõige tähtsam on, et meie ise armastasime ja sellest aru saame, enne kui siit lahkume. Siis pole enam tähtis, mis on öeldud, mis ütlemata, mis tehtud ja mis tegemata. See, et ise oled armastanud, annab vabaduse enne lõplikku ärasõitu lehvitada ja, kes teab, nagu Mary Poppinsil - võimaluse siia tagasi tulla, sest head asjad ju ei lõpe.
Lugu Marjust on pihtimuslik, isiklikult räägitud lugu ning otsib vastust küsimusele, kumb on tähtsam, kas see, et meid armastatakse või et meie armastame?“
EFSA andmekogu

Mängufilmidebüüt

„Elo Selirand rääkis ERR-i raadiouudistele, et film on selline nagu elu. "Ta hakkab väga lõbusalt pihta, temas on valu ja võlu ning kui keegi saab lõpus silmad märjaks, siis see tuleb ainult kasuks," ütles Selirand.
Seni televisioonis töötanud Selirand oli filmi "Kutsar koputab kolm korda" puhul esimest korda filmirežissööri rollis. "Kui istud oma esimese ausa filmi eelläbivaatusel, siis on selline tunne, et kuidas ma julgesin teha niisuguse asja, mis on nii alasti, nii minu nägu, nii minu moodi ja nüüd kõik inimesed vaatavad seda," rääkis Selirand.
Režissöör rääkis, et tema arvates sobib Meelis Hainsoo väga hästi filmi mängima, kuigi ta ei ole näitleja. "Meelis Hainsoo on Kosmikute solist ja tuntud kui laulja. Aga selles filmis teeb ta elu esimese näitlejarolli ja kuna see tegelaskuju on nii irratsionaalne ja ootamatu, on Hainsoo just selline inimene, keda kinolinal harva näeb," selgitas Selirand.“
Täna linastub Elo Seliranna film "Kutsar koputab kolm korda"/ERR Uudised, 03.05.2010, http://uudised.err.ee/index.php?06202527 (13.02.2013).

Tootmine

Arendusperiood kestis 60 päeva, 2008. aasta detsembrist juulini 2009.
Ettevalmistusperiood kestis oktoobri lõpuni 2009.
Filmi tootmitoetuse taotlus esitati 16.11.2009.
Võtted toimusid 7 päeva jooksul alates 15. novembrist 2009.
Järeltootmine kestis märtsi lõpuni 2010.
Filmi eelarve oli 722 628 EEK.
Film, mis algsena oli kavandatud 20-minutilise lühifilmina, pikenes töö käigus pea 50-minutiliseks.
EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Kadri Sundja: „Mis “Kutsaris” aga siiski vajaka jäi, on sidusus. Filmi visuaalne külg oli paeluv ja ­Marika Vaarik üksikemast väikelinna viiuldajana ka ootuspäraselt hea. Poolikuks jäid aga nii esialgne armastus kui ka hilisem armastuse otsa saamine, mis olid ju filmi kesksed teemad. [...]
Valdav osa viimastest linastunud eesti filmidest on pigem sünged meestekad – “Kutsar koputab kolm korda” on aga selgelt naiste film ja Elo Seliranda tuleb tunnustada, et pehmemad teemad ekraanile on jõudnud, ja tegelikult tuli mul pisar silma küll!“
Sundja, K. (2010). "Kutsar koputab kolm korda". Eesti Ekspress, 6. mai, lk 37.

Ulla Kattai: „See on film, kus suur osa fantaasiast on linale surutud fantaasia ülevuse tõttu, lõviosa visuaalist esitatud visuaalilustist ning illusioonid loodud illusioonide pärast, kandes seda kõike edasi nõrgalt seotud sündmuste ahelas, mis viib paratamatu ja selge lõpu poole. Elo Seliranna „Kutsar koputab kolm korda” astub ühte sammu Terry Gilliami „Doktor Parnassuse imaginaariumi” ning Michel Gondry „Uneteadusega” ning just nagu nendes kahes paljastub ka siin režissööri soov astuda kujutlusvõime kandmisel samm edasi, äratada ellu kõige üllatavamaid objekte, liikumata seejuures tuima arvutigraafika valda.
Selirand on valusa teema tähendustest tihedaks komponeerinud, põiminud draamasse erinevaid animatsioone, alustades hommikul pidžaamapluusil ringutavast lehmast ja lõpetades kiisunäoliste muigavate käpikutega. Just need ootamatud sulesajud ja naeratavad pudelid on paljude eesti kriitikute hammaste vahel põhiobjektiks, jäädes esimesena ühemõtteliselt võlgu kõigile „miks?”-küsimustele.
Kogu värvilise virvarri kõrval on tegu siiski ühel valusal teemal pajatava teosega, mis on silmitsi alasti reaalsusega. Just nagu tavaline eesti naine kannab ka Marju kõikides stseenides samu kõrvarõngaid, meelitab lapsi maiustustega nutult naerule, kurvastab oma saatuse üle ja lepib sellega, mõistes, et tema elus on kõige tähtsam inimene ei keegi muu kui tema ise. Just see vist annabki võimaluse esimest korda näha olendit nimega „balti inimene”, kes pole prostituut, ahne varas ega lõikavas vaikuses tühjusse vaatav depressiivik. See on hoopis fantaasiarikas, reeglitele sülitav Marju.
Või tema looja Elo Selirand.“
Kattai, U. (2010). Õigustatult isekas. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 119-122, fotod.

Blogija: „Mul vaatajana tekib hoopis tunne, et stsenaga pole viitsitud vaeva näha ja film on valmis vändatud pelga ideekavandi põhjal, kus on hulk mõtteidusid, aga puudub töötav tervik. Mitu suurt teemat korraga, vähe fookust. Armastusteema paistab rohkem motost ja Seliranna intervjuust kui filmist endast. Animeeritud stseenid on kahtlemata väga nunnud, aga oleksid võinud olla rohkem sisuliselt põhjendatud. Postproduktsiooni poolelt häiris pealetükkiv muusika, mis saatis vaat et iga stseeni. Vaatajale võiks rohkem hingamisruumi jätta. Tegelaste lauluetteasted olid mu meelest suisa kurjast, aga see on ilmselt maitseasi. Ja lõpuks ei saanud ma aru, mida filmi pealkiri tähendama peaks. Kas see on viide koputavale postiljonile? Mis mõttes? Hea küll, aitab norimisest, tegu on siiski debüüdiga - loomulik, et öeldatahtmist ja sügavusetaotlust on esialgu rohkem kui oskusi. Autoril ja talle selgelt südamelähedasel suhteteemal on potentsiaali, mille vilju tahaks edasipidigi näha.“
Pisut filmijuttu: Kutsar koputab kolm korda, http://filmijutt.blogspot.com/2010/05/kutsar-koputab-kolm-korda.html (12.02.2013).