Jonathan Austraaliast (2007)

Esialgne visioon

„Briljantroheline maja, pumbakaev ja viimane laev“ on film inimestest, kes on püüdnud püsima jääda. Nad on vist väsinud, kaotamas usku endasse. Võibolla tahaksid unustada, jätta maha kodud ja põllud. Minna mujale. Kuhugi, kus on pisut rohkem ruumi.
Allikas: Taotlus EFSAle 16.01.2006

Tekst filmilindilt

Eestlased on sadu aastaid oodanud "valget laeva", mis tooks lunastust ja viiks tõotatud maale. Aeg on käes. Valged laevad on jõudnud Eestimaa randadesse.

Film tekitas diskussiooni

Film kutsus pärast linastumist kohapeal Mustjalas ja kaugemalgi esile ägeda diskussiooni, kas on eetiline näidata eluga kimpus olevaid inimesi viina võtmas. Kiidetud eduühiskonna läikiva pealispinna all ei ole kõike meeldiv vaadata. Ent ühiskond peab oma kõigi liikmetega hakkama saama, mitte raskuste ees silmi kinni pigistama, arvasid teised.

Andres Laasik: „Tegelikult on “Jonathan Austraaliast” pildiliselt ränk teos. Võib isegi mõnes mõttes öelda, et tegu on kangema kraamiga kui kultusfilm “Tulnukas”, mis kirjeldab manduvaid külanoori. “Jonathan Austraaliast” võtab kaadrisse keskealisi ja vanemaid saarlasi ja enamiku filmi ajast on selle kangelased kaadris raskes joobes. Need on kui Gorki näitemängu “Põhjas” tegelased, kes on eluga jänni jäänud ja ei suuda parema poole lahti rabeleda.

“Jonathan Austraaliast” ei ole tavaline dokfilm, sest Keedus paneb oma avameelsusega alkoholiuimas inimeste näitamisel kunsti piirid proovile. Keedus esitab operaatorina joobumust kui venivat painet, mis ekraanilt masendust külvab.“ /---/
Laasik, A. (2007). Sulev Keedus näitab saarlase mandumist. Eesti Päevaleht, 21. mai, lk 14.

Ain Lember: „Kõik meie Mustjala kultuur, isetegevus ja kaunis kunst nulliti selle filmiga ära. Kõik, mis meil on olnud ilusat ja kaunist,“ ütles Oma Saarele Mustjala lasteaed-põhikooli direktor Malve Kolli. Mustjala vallavolikogu esimees Toivo Lõhmus lisas, et Keeduse film sittus Mustjala valla sõna otseses mõttes täis. Mustjala poe ees tunnistas üks naisterahvas Oma Saarele, et ta häbeneb pärast filmi näitamist olla Mustjala valla elanik.

Seevastu talunik Kaido Eigol filmile etteheiteid pole. „Väga nukker film, aga see on tõde,“ ütles ta.

Reedel enne Mustjala vallavolikogu istungit arutasid filmiga seonduvat Mustjala volikogu liikmed, kes Toivo Lõhmuse sõnul olid kõik filmis pettunud. Volinikud kaaluvad lavastaja kutsumist Mustjalga selgitusi andma.
Malve Kolli sõnul võiks vald kutsuda kokku filmis esinenud inimesed ja rääkida, millise halva teoga nad hakkama said. Praegu võib küll öelda, et joodikud müüsid Mustjala valla maine peenraha eest maha, märkis ta.

Malve Kolli rääkis, et „Jonathani“ esilinastusel 4. mail Mustjala rahvamajas lootsid kohalikud inimesed näha filmi, mis räägib põhiosas sadamast ja folkloorietendusest „Mustjala pulm“. Sulev Keedus olevat lubanud, et film näitab Mustjala valla arengut kahe aasta jooksul seoses sadama ehitusega.
„Aga film ei näita ju Mustjalat sellises valguses,“ tõdes Kolli. „Ma võin saada aru selle filmi kunstilisest eesmärgist, aga kas me saame ühe käputäie joodikute najal panna Mustjala niimoodi halba kirja.“

Toivo Lõhmus nimetab filmi joodikute nutulauluks, mis mõjub justkui tellimustöö, et süvasadama välja võidelnud Mustjala valla maine täis teha.

„Niipalju kui mina olen inimestega suhelnud, on kõik inimesed väga vihased, miks selline film üldse tehti ja miks seda näidati. Vaatasime seda filmi lastega koos ja lapsed oli üsna kohkunud,“ rääkis Lõhmus. „Paljudele on sugulased ja tuttavad helistanud ja küsinud, et kas sa julged seal ikka edasi elada, et kas sul häbi pole.“

Endine regionaalminister Jaan Õunapuu ütles, et tema jaoks on film masendav. „Selge, et maapiirkondades on joomine väga suur probleem, aga nüüd seostatakse Mustjalat kogu Saaremaa joodikutega.“

Režissöör Sulev Keeduse sõnul ei ole tema film visiitkaart ei Mustjala vallale ega ka Saaremaale. „Me ei näita, kui tore on Mustjalas elada. Pigem on film inimestest, kes on elus tagaplaanile jäänud,“ tegi autor ise dokumentaalfilmist lühikokkuvõtte.

Kultuuriministeeriumi nõunik Meelis Muhu nägi Sulev Keeduse filmis Eesti dokumentalistikamaastikul puhuvaid värskendavaid tuuli. „Ma pole ammu sellist filmi näinud, mis nii teravalt valupunkte esile toob. Selles filmis on dokumentalist läinud väga sügavale ja kaugele. See on ajastu dokument,“ ütles Muhu.

Muhu sõnul võib film kohalikus kogukonnas pingeid tekitada küll. „Oma pere ja kogukonna värki ei taheta kõigile näidata. Palju asju hoitakse endale. Seda enam tuleb tunnustada nende inimeste julgust kaadris olla,“ rääkis Muhu.
Lember, A. (2007). Sulev Keeduse dokfilm pani Mustjalas kired möllama. Oma Saar, 21. mai, lk 2.

Teoloog Jaan J. Leppik kirjutas filmi kohta aga järgmist: "Ei ole midagi ilusamat kui loodud inimene, kreatsioon kõigi oma vigadega. Sulev Keeduse dokfilm "Jonathan Austraaliast", mis avalikkuses on nii palju vastukaja leidnud, on inimeseks olemise ehedust näidanud kogu väega. Siin ei ole mingit kohta punnitatud esteetikal või sellel, mida oleme tavatsenud buržuaaslikul moel ilusaks pidada. Siin on koht hoopis tarkovskilikul mõttel, et film saab vaatajat puhastavaks vaimseks toiminguks."
Leppik, J. J. (2007). Inimese imeline elu. Teater. Muusika. Kino, nr. 7, lk 114-118.

Tarmo Teder: „14. mail eelesilinastus Kumu auditooriumis Sulev Keeduse pikk dokumentaalfilm “Jonathan Austraaliast”, mida näidati 16. ja 17. mail ka ETVs. Juba ammu meie filmikunsti metsikuks mässulapseks nimetatud Keeduse tõsielupildistused on kohati väga räiged: jauravad alkohoolikud kusevad end täis ja meenutavad kõhedaksvõtvaid isiklikke eksistentsiaalsusi. Pole mingi ime, et see Mustjala vallaametnikel, pedagoogidel ja sotsiaaltöötajatel harja punaseks ajab. Vallavolikogu esimees ütles esmaspäeval ilmunud Oma Saarele: “Keeduse film sittus Mustjala valla sõna otseses mõttes täis.” Mõni kohalik häbeneb nüüd olla sealne elanik jms. Aga Saaremaa ajakirjaniku Ain Lemberi hästi tasakaalustatud ja küllalt allikalise artikli (Oma Saar, 16. V) interneti-kommentaarid on Keeduse filmi kiitvad. Järelikult: kui sul kõver pale ees, siis ära peeglit tõrva. Kärn on pikemat aega oma nina all tolknenud, aga alles probleemi televisiooni tungimisel hakkasid Mustjala võimumehed hädaldama, ametnikele iseloomulikult teisi süüdistama. Aastaid rohelistega sõdides ja riigi tippametnikega mehkeldades võitlesid nad ju välja neile nii tähtsa Saaremaa süvasadama, kuhu randus eelmisel aastal tervelt üks laev, mis aga polnud see valge, mis vallale piimajõgesid ja pudrumägesid toonuks. Nüüd ootab see õnnetu süvasadam, et saaks kaubasadamaks kinnitatud, ning kes see enam mäletab, mida kirjuhahkade rahu nimel kokku lubati. Mõjukas (tõsielu)film pole ainuüksi kunst vaid ka sotsiaalkriitiline audiovisuaalne publitsistika, mida ühepäevatelemehed tihti teha ei suuda. Mina näen küll Keeduse filmis puudulikku kompositsiooni, teemaliinide ebaproportsionaalsust ja pealkirja põhjendamatust, kuid “Jonathan Austraaliast” on siiski üks kõva pilt ja sõna ühes tükis.“
Teder, T. (2007). Kära Cannes´i püünel ja Mustjala valla vaestemajas. Sirp, 25. mai, lk 1.

Maimu Berg arvab Keeduse eetikast: „Keeduse filmist jääb järele mõru ja kibe maik ning seda mitte ainult traagika pärast, mida see film laob vaataja ette halastamatus realismis. Tekib ka küsimus, kas ikka nii on õige, kas nii tohib, kust läheb eetilise ja ebaeetilise piir ja kui suuri ohvreid kunsti nimel võib ja peab tooma. Mark Soosaar näiteks keelas oma “Kihnu mehe” näitamise kahekümneks aastaks, et selles esinenud tegelasi mitte solvata. Keeduse filmi puhul on väidetud, et filmi tegelasi joodeti. Pole saladus, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad, vaid ka parteide juhtivad tegelased valimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma peale Keeduse ka rahvale alkoholi jaganud poliitikud. Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapudelitest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga. Värisevate kätega Eti jutustab filmis, kuidas ta varem valmistas uksi ja aknaraame. Aga kas tasuks oli pudel? Küll oleks ehitusbuumis Saaremaale praegu kunagise Eti suguseid tublisid puidutöömehi juurde tarvis!

Keeduse film ja sellega seotud võimalik ebaeetilisus on vaid üks lüli ahelas, aga lüli, mis terve ahela paljastab, seni varjatud haiguse kõigile nähtavaks teeb. Selles mõttes on iseenesest vahest vaieldava moraalsusega filmil ometigi suur mõju. Eesmärk pühitseb abinõu? Film on meid tublisti raputanud. Inimesed on hakanud rääkima asjast, millest muidu vaikitakse. Üks film on rohkem ära teinud kui kümned joomisevastased artiklid, seminarid ja konverentsid. Kahjuks kellegi inimväärikuse alandamise ja solvamise hinnaga. Kas sellega saab nõustuda? Kas see pole mitte sama ebaeetiline ja kuritegelik kui lasteporno – mõlemal juhul kasutatakse ju ära süüdimatuid? Võrdlus on kohatu juhul, kui see film need, keda päästa saab, mõtlema paneb, aitab. Miks mitte ka Toomase ja Maarika, tegelikult ju veel ilusad noored inimesed, kenade laste vanemad.“
Berg, M. (2007). Valge laeva pankrot. Sirp, 1. juuni, lk 6-7.

Filmist kriitiku pilguga

Martin Oja: „Dokumentaalfilm on põimitud oma ajastu külge. See, et ta hakkab käituma nagu ninatark ühiskondlik organism, kes otsib üles oma vaatajad, kõnetab neid ja laskub nendega vestlusse või lausa vaidlusse, on õnnestunud dokumentaali tunnusmärk. Dokumentaalfilmi tähendus sõltub alati ajaloolisest ja sotsiaalsest kontekstist, mis on filmitava ümber. On möödapääsmatult tähtis, et vaataja oleks teadlik tähenduslikust ümbrusest, mis filmi puhul mõjub raamina. Ainult see võimaldab vaatajal filmi tervikuna mõista. Kui dokumentaali tegelasteks on näiteks joodikud, toimivad kontekstina nende inimeste elu mõjutanud sündmused, isiklikud ja ühiskondlikud tegurid, mis lubavad mõista joomise põhjusi. Nendest aimu saades on vaatajal võimalus valida, missuguse hoiaku ta dokumentaalfilmis näidatava inimese suhtes võtab.

Nüüd võib küsida, kas dokumentalist saab oma filmiga igavikulisse aega tungida? Kas on võimalik dokumentaali põlistada kunstiliste võtete kasutamisega? Eeldades, et dokumentaalfilm on olemuslikult seotud eetikaga (nii nagu mängufilm seda olema ei pea), näeme, et esteetika ei puutu üldse asjasse. Ainus võimalus dokumentaali ajalist olemist laiendada on tuua tekstisse konteksti; kuigi see võib kõlada paradoksaalselt: haarata filmi piiridesse filmivälist.

Selle mõõdupuuga mõõtes näib Keedus olevat dokumentaalfilmiga „Jonathan Austraaliast” saavutanud päris palju. Filmis on rekonstrueeritud üks maailm (kas tegemist on osakesega Mustjala vallast või seal elavate inimeste sisekosmosega, on juba maitseküsimus), millele heidetakse pilk nii seest (inimeste jutustused oma elust) kui väljast (turistide vaatepunkt, kes peatuvad korraks sadamas ning vaatavad simulaakrumit, spordiväljakul etendatavat Mustjala pulma). Teravmeelselt annab film aimu, kui pealiskaudseks ja kellegi suva järgi konstrueerituks võib osutuda kuvand tervest Eestist. Kruiisituristi jaoks võrdsustuvad müügiks pakutud kadakapuust õllekapad Saaremaa või koguni enamaga. Veel huvitavam on mõelda, millist Eestit näeb muusik Jonathan. Filmi „Jonathan Austraaliast” haardeulatus lõpeb siiski kodumaise publikuga, nõudes adekvaatseks vaatamiseks turisti omast teadlikumat lähenemist. Sellepärast on loomulik, kui seda välismaalasele näidates too asjale pihta ei saa.

Filmi sisepiirid puudutavad eluheidikuid ja nende viletsuse põhjusi. Nõrgem vaataja jahmub, sest tegelikkus on valus. Mitmel rääkijal domineerib meenutustes lähedaste surm. Pagasiks raske möödanik, vilets tervis ning olematud lootused tulevikuks, on ärkveloleku ainsaks soojendajaks protsendiga jook. Alkoholism on Eesti maaelu tragipoeetika, mille põhjused meile kõigile hästi teada. Noored kutid, kes tongis peaga püksi kusevad, võiksid kuuluda zombie-filmi, aga vanakeste puhul heidetakse pilk põhjustele, kinnitades sellega hinge olemasolu. Kurbi lugusid kuulates jõuame lõpuks kõneka üldistuseni: inimesi, kellel on elus halvasti läinud, ühendab see, et nad on varases nooruses kaotanud isa. Lagunenud perede taak on suuremal või vähemal määral puudutanud enamikku neist.

Paralleelselt näidatud süvasadama ehitus (mille juures ka ainsana kuuleme kaadrivälist muusikat) näib toimuvat mingis teises maailmas. Siin jõuame juba kunstilise tasandini, millega seostuvad ka valge laeva ning Jonathani iroonilised kujundid. Tegemist on taas selle veidra, puhastatud tundega, millest enne juba rääkisin ja mille irooniaks nimetamine on tinglik.

Varasemate dokumentaalfilmide taustal näeme, kuidas Keedus on tegelikult järjest neist „kunstnikuvõtteist” loobunud ning liikunud puhtama, antropoloogilisema dokumentaali suunas. Konstrueeritus, mis varem kippus end manifesteerima (lapsehäälsed remargid mustlastefilmis, kindla narratiivi ankruks võtmine „In Paradisumis”), on liikunud sügavamale tasandile ning muutunud raskemini märgatavaks. „Perekond” ja „Tormise regi” on veidi rabedad, viidates otsingule. „Jonathani” lihtne poeetika väljendab aga enesekindlust ning vabanemist liigsest. Võib-olla on Keedus leidnud oma dokumentaalikeele, mis ei pruugigi väga sarnaneda 1999. aasta intervjuus vihjatuga.“
Oja, M. (2009). Mällu tätoveeritud asjad II [Sulev Keeduse filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 105-106.