Avaleht » Filmiliigid

Kaksikelu (2003)

Mängufilm | Põnevusfilm | Draama Kestus: 19:22

Huviinfo

Filmitegijate nägemus oma filmist

See on eksperimentaalne lühifilm armastuse ja surma teemal. Müsteeriumiks muutuv intellektuaalne mäng filmikunsti klišeedega: armastuskolmnurk, jälitamine, reetmine ja surm.
Tahtes olla võrreldav filmidega "Kadunud kiirtee" (David Lynch), "Hull Pierrot" (Jean-Luc Godard), "Stseenid ühest abielust" (Ingmar Bergman) ja saanud inspiratsiooni Harold Pinteri näidendist "Armuke", loob see film kummalise kaksikportree mehe-naise suhetest.
Kasutades üldtuntud maskeraadi kontseptsiooni, põimitakse omavahel kokku kaks armastuskolmnurka, mis tegelikult on üks ja sama, ning mängitakse läbi kahe tegelasega eri rollides. Film väldib traditsioonilist karakterikompositsiooni - iga tegelane on järgnevalt kohe iseenda vastand, iga stseen leiab kohe vastandstseeni. (Abikaasa = armuke; tapja = tapetav; armastus = vihkamine; koosolek = üksindus; elurõõm = surmahirm...)
Tapmiskäsk, mille annab maskeraadistseenis armuke (naine) oma armukesele (mees), saab argielus surmavalt reaalseks.
EFSA andmekogu.

Fakte tootmisest

Filmi eelarve: 1 506 528 EEK.
Esimene stsenaarium valmis  2001. aastal. Filmi arendusperioodil valmis kokku neli stsenaariumivarianti.
Filmi ettevalmistusperiood kestis 2002. aasta augustist oktoobrini. Võtted olid planeeritud 10 päevale novembris. Järeltootmine kestis maini 2003.
EFSA andmekogu.

Filmist kriitiku pilguga

Ja kõik on kordamööda surnud

Raimo Jõeranna lühifilm „Kaksikelu” on kahtlemata žanriline saavutus. Režissööril on õnnestunud paarikümne minutiga mõjuvalt esile tuua kõikide jutustuste polüfoonilisuse probleem. Lihtne on mõni lugu minategelase silmade läbi algusest lõpuni lineaarselt vaataja ette laotada, allutada ühtsele perspektiivile. Monotoonne, statiivi pealt lindile võetud pildijada ajaliste järgnevuste ahelas. Märksa nõudlikumat montaaži nõuab aga kellegi teise kõrvalpilgu lisamine pildiritta. Ja siis veel ühe, kolmanda vaatenurga sissetoomine. Ja neljanda. Ja kui neljal inimesel on kamba peale kaks elu,  läheb eriti keeruliseks püsimine mängufilmi arengutempos. Jõerannale on see jõukohane. [...]
Abielumees Anton läheb armukese Antoni vastu, ehk nagu ühes ilusas filmis öeldi „mina ise tulin endale peale”. Isiksuste mänguline lõhestamine leiab dramaatilis-paradoksaalse lõpu — Anton laseb end pikalt distantsilt snaipripüssiga maha. Kuid surnukambris ei suuda naine kadunukese tuvastamisel selgusele jõuda, kes kelle kasti lõi ja kuhu kadus see, kes ellu jäi. „Ma ei tea,” ütleb ta,  kui talt päritakse lahkunu nime. Üks kuul kustutas kaks elu ja juhatas sisse Maria kolmanda elu — ilma ühegi meheta. Mina aga ei imestaks, kui selgub, et Raimo Jõerannale meeldivad David Lynchi mosaiiksed kollaažid inimsuhetest, kus elulood arusaamatul kombel inimeste vahel käest kätte käivad. Ja kõik on kordamööda surnud.
Saar, J. (2004). Ja kõik on kordamööda surnud. Teater. Muusika. Kino, nr 4, apr, lk 113-114, fotod.

Kas Frankenstein eesti moodi?

Ja alustame (loojate genereeritud) pressiteatest, kus on öeldud, et see on “ilus ja traagiline lugu abielude vahelistest suhetest mehe, naise ja nende armukeste kaudu”. Puhas traditsioon. Edasi! “Režissööri sõnul on see film nagu vaataja soovib”. Jõudsimegi eksperimentaalseni: film, nagu vaataja soovib. Sellist asja pole tõepoolest enne kohanud.
Linal rullubki tõepoolest lahti tõeline ebalugu. Vaata palju tahad, aga mis täpselt juhtub, aru ei saa. Ehk teisisõnu: filmis toimuvat ei saa üheselt määratleda, mida ongi taotletud: et iga vaataja lahendaks filmis esitatud loo, nagu ise soovib. Taandaks filmitegelikkuse võimalustekülluse elutegelikkuse üheks võimaluseks, teeks “nii ja naast” nii või naa, sest nii ja naa ei saa tegelikus elus korraga olla; ei saa näiteks ühel ja samal ajal olla elus ja surnud. Tuleb valida, kumbapidi olla tahad.
Tootmaa, R. (2003). Kas Frankenstein eesti moodi? Sirp, 3. okt, lk 18.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm