Ring (2004)

"Ring" on Andrus Tuisu teine lühimängufilm pärast 2003. aastal valminud "Perebisnesi". Reklaamfilmi vallas töötades on ta teinud üle 300 telereklaami, millest mitmed on võitnud auhindu. Lühidraama "Ring" on pälvinud parima erootikafilmi auhinna rahvusvahelisel Montecatini lühifilmide festivalil Itaalias 2005.
Ring / Circle (2008). Rmt:  Eesti film / Estonian Film 2000-2006. Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 139. 

Väljavõtteid arvustustest

Peeter Sauter: "Kompaktne, tihe inimlik lugu. Head süžeepöörded annavad uue suuna (mõtestame eelnevat uues valguses), aga nad ei pööra tervet lugu segaseks ega pea peale. Viis pluss.“

Filmis on "väga tihe (loe hea) montaaž. Seda on Tuisule ka ette heidetud, et nojaa. Tuisk on reklaamiklippide väntaja ja teeb mängukat kah nagu reklaamiklippi, kus kõik peab olema pildiliselt ilus ja lapidaarsuseni selge, aga see on nõme jutt. Vaadake filme, need seisavad hästi püsti, ehkki tõesti - hingamisruumi neis ei ole. Aga need on lühimängufilmid."

"Miilide kaugusele paistab, et Tuisk on nüüd küps pikka filmi tegema. Ise ta ütleb, et esialgu ta ei tea, millest pikka filmi teha. Et kõigepealt peab tulema kõva lugu pähe ja kõva tunne ihusse."
Sauter, P. (2004). Andrus Tuisk pikaks filmiks valmis [lühimängufilmidest "Ring" ja "Perebisnes"]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 108-112.

Andres Laasik: "12-minutilisse filmi on hästi ära mahutatud arhetüüpne isa-poja konflikt. Andrus Tuisu lühimängufilm "Ring" pakub igivana teemat, kus isa ja poeg rivaalitsevad sama naise pärast.

Päris verepilastuslikuks Oidipuseks asi kätte siiski ei lähe, Merle Palmiste näeb filmis välja pigem kui poega mänginud Karl Annuse kena võõrasema. /.../ Film keskendub noorukist poja ja brutaalsevõitu isa (Lembit Ulfsak) võitlusele-võistlusele jõulise pildianalüüsiga, jäädvustades kehakeeles väljenduva konflikti. Pilgud ja puudutused on väga täpselt mõõdetud ja suurepäraselt tehtud. Näitlejate loodud kunstitõde on filmilindile püütud.

Samas on filmis nähtavat konstrueeritust. Kõik on lihtne ja arusaadav, kuid ikkagi napib elu hingust. Ja seda just pildiliselt – näitlejate napp ja tõetruu töö võimaldanuks ka teistsuguseid lähenemisi. Range loogikaga ülesehitatud pilt jääb ometi puudulikuks. Näiteks ei jõua kaamera kordagi panni kohale, millega Palmiste tegelaskuju midagi hommikusöögiks koduselt praeb, kusjuures see praadimine on mõnes stseenis vaata et keskne kujund, mis inimsuhetele tausta loob.

Lihtsate elukildude asemel meeldib Tuisule ja operaator Manfred Vainokivile liigelda tehismaastikel, millega tähistatakse väljamõeldud tänase Eesti keskklassi ülemise otsa disainitud kodu."
Laasik, A. (2004). Väike Oidipus otsib arvutist salajast rahuldust. Eesti Päevaleht, 5. mai.

Kristiina Davidjants: "Poeg jälgib läbi veebikaamera vanemate voodielu. Mida ta seal näeb, jääb vaataja otsustada. Kuigi näitlejad teevad oma tööd nii hästi kui oskavad, jääb toimuva mõtestamine siiski veidi komplitseerituks."
Davidjants, K. (2004). Erootika? Tänan, ei. Postimees, 5. mai, lk 16.

Kuigi film sisaldab lembestseene, ei saa seda kindlasti nimetada erootikafilmiks - rõhutavad nii filmi autor Andrus Tuisk kui ka näitlejad Lembit Ulfsak ja Merle Palmiste. Palmiste rolli alastistseenides on filmis kasutatud kehadublanti. 
Rebane, S. (2004). Eesti näitleja pelgab sõna "erootikafilm"? Õhtuleht, 29. apr.