Toomiku film (2008)
BFM filmiüliõpilase Madli Lääne magistritöö montaažirežissöörina
Sisukokkuvõte
Portree maali- ja videokunstnikust Jaan Toomikust aastal 2007, kui ta on jõudnud otsusele hakata tegema mängufilmi.
Jaan Toomik ei tea veel, missuguse filmi ta teeb. Ateljees, kus maalid on pööratud seina poole, räägib ta hoopis, kuidas varasem looming talle võõraks on jäämas. Uue sihi selginemise ajal teeb ta väikesi „asju“, et vaimu erksana hoida - nagu lapsekisa saatel tantsimine metsas, millega ta rahule ei jää. Ometi saab sellest ideest teos „Isa ja poeg 2“, parafraas tema kuulsaimale videole. Katkendid videotest, aktsioonidest ja installatsioonidest aastatest 1992-2007 ning valik maalidest aastatest 1987-2008 näitavad Toomiku loomingu juhtmotiive. Veneetsias Jüri Ojaveri ja Liina Kalvikuga ringi uidates ütleb kunstnik, et ta peab jõudma idees sisemisele selgusele intuitiivselt, mitte selle üle teistega arutlema. Kriitik Eha Komissarov leiab, et Toomik tõmbas enda ja Eesti kunstikonventsiooni vahele juba varakult eraldusjoone. Kodumaal tunnustati teda alles pärast rahvusvahelist läbimurret – São Paulo 1994.a ja Veneetsia 1997.a. biennaalidele valimist. Kuid tal oli ja on sõpru, kelleta on võimatu olemas olla, vaatamata nende ebatäiuslikkusele. Jaan Paavlega püüab ta Kopli lahe ääres improviseerida videot Anderseni tekstile, kuid kohalikud vene poisid ei lase neil seal filmida. Koplis on Toomik teinud oma esimesed performance’id, ka surnud vennale pühendatu. Lähedased inimesed ja elus kogetu ongi tema loomingu aines ja inspiratsiooni allikas. Üks ammune traagiline juhtum Nõukogude armees painab Toomikut tänini – mis sellega peale hakata?
Vaata lisainfot selle filmi kohta
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.