Esimese järgu kapten (1958)

Tallinnfilmi annotatsioon

Filmi „Esimese järgu kapten“ kirjanduslikuks aluseks on nõukogude autori A. Novikov-Priboi teos. Filmi keskmes on noormadrus Zahhar Psaltõrjov, kelle vaimses minas muutub filmi sündmuste kestel väga palju. Tavalisest lihtsaast tsaarilaevastiku madrusest saab Nõukogude riigi esimese järgu kapten. See on Tallinna kinostuudio esimene laiekraanifilm.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 158.

Filmi ettevalmistusperiood - 25.12.1957 - 19.04.1958.

Filmi tootmisperiood - 20.04.1958 - 3.12. 1958.

Esimene laiekraanifilm

Filmi tegemisel aitas tõhusalt kaasa peale Lenfilmi ka Mosfilm. Tallinna Kinostuudio käsutusse anti täiesti uus, küll nõukogude päritolu, kuid kaasaegne aparatuur, tänu millele see Eesti esimene laiekraanifilm üldse valmis sai.

„Esimese järgu kapten“ oli Mosfilmi suurte kogemustega operaatori Juli Kun’i esimene töö Tallinna Kinostuudios ja kolleegidel oli temalt palju õppida. Suur oli Juli Kun’i osa ka selles, et meie esimene laiekraanifilm üldse juba neil aastail teoks sai.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 158.

Filmi saamisloost

Jaak Lõhmus: „Aleksei Novikov-Priboi lõpetamata jäänud romaani “Esimese järgu kapten” eestikeelse tekstiga said Eesti NSV lugejad tutvuda joonealusena aastatel 1946–1947.

Mis sundis aga Tallinna Kinostuudio bürokraate 1958. aastal nõutama Moskvast filmitootmise peavalitsusest luba unustusse vajunud enam kui 40 aasta tagustest sündmustest pajatava loo kinoekraanidele manamiseks, selle kohta on praegu huvitav teha oletusi.

Lavastaja abikaasa

Film “Esimese järgu kapten” annab kujuka pildi selle kohta, missugune oli tolle aja kinematograafia keskmine tase Nõukogude Liidus. Kui lehitseda filmi linaletuleku aegset Eestis välja antud ajakirja Ekraan, leiab sealt järjest pealkirju, mis ei ütle nüüdisaegsele filmisõbrale mitte midagi.

Tallinnas kodunenud Aleksandr Mandrõkin alustas oma kolmanda linateose lavastamist 1958. aasta mais. Üht naisosa selles mängis lavastaja abikaasa Asta Vihandi. Kaasa tegid veel mõned eestlased.

Näiteks Olev Eskola, kes alustab oma filmikarjääri balti aktsendiga rääkivate negatiivsete tegelaste kehastamisel, äsja Soome–NSV Liidu koostööfilmis “Sampo” särahtanud Eve Kivi on taas kinolinal.

Meeskonnas on kunstnik Peeter Linzbach, helilooja Eugen Kapp, tehnilise personali nimestikus on terve rida meie nooremaid ja vanemaid kinoproffe. Niisiis – kohalikud asjatundjad said tööd, see oli küllap üks (otsitud) põhjendus filmi käikulaskmiseks.

Sel ajal oli Tallinna Kunstiliste ja Kroonikafilmide Stuudios igapäevane töökeel vene keel ja ehkki Ants Saare juhitud stsenaariumide osakonna portfellis lebasid paljude teiste hulgas ka filmikäsikirjad “Mahtra sõda” ja “Jüri Rumm”, oli nn rahvuslike teemade käsitlemine Eesti filmis veel õige mitme aasta kaugune tulevik. Nii et paadunud stalinistid saavutasid järjekordse (rahalise) võidu. Paljud Lenfilmi töötajad ning vene näitlejad said samuti tööd.

Siiski, ei ole halba ilma heata. “Esimese järgu kapteni” kaamerat valitses Julij Kun, kombineeritud võtteid teostas Edgar Štõrtskober. Aasta hiljem istus esimene neist uue komöödia “Vallatud kurvid” režissööri toolil, teine aga tegi samal võtteplatsil ära operaatoritöö.

Ilmetu laiekraanifilm, esimene Eestis tehtu, aitas luua loomingulise aluse tänini armastatud meelelahutusfilmi sünniks.

Oma filmitehnilist avastusretke Eestis jätkasid samad mehed maailma esimese panoraamfilmi “Ohtlikud kurvid” väntamisel mõni aasta hiljem.

See on sagedasti ette tulev filmilooline tõsiasi, et üks vilets töö võib osutuda heaks sõnnikuks paremate teoste kasvatamiseks. “Esimese järgu kapten” tasandas teed “Vallatutele kurvidele”.

Millest film räägib

Ühest keiserliku laevastiku madrusest, kellest alanduste kiuste saab revolutsiooniliste sündmuste käigus Punalipulise Balti mere laevastiku tippkomandör.

Selle mees-Tuhkatriinu, Zahhar Psaltõrjovi rollis näeme Mihhail Orlovi – suhteliselt halli kuju, kes juba kaasaegsete kriitikute meelest ei olnud võimeline rohkemaks kui illustreerima, “kehastama” romaani autori loodud tegelast.

Suure tulevikuga mereväejuhi vastasmängijad, sealhulgas Olev Eskola krahv Everlingina, on ekraanil märksa meeldejäävamad.

Selliseid tootmisskeemi filme nagu “Esimese järgu kapten” tehti Eestis paremini-halvemini ka järgmistel aastakümnetel. Olgu või Igor Jeltsovi venekeelne “Null kolm” 1960ndatel, Grigori Kromanovi “Briljandid proletariaadi diktatuurile” 70ndatel või Olav Neulandi “Näkimadalad” 1980ndatel.

Väga eritasemelised kunstilised saavutused kõik. Sama teed on aeg-ajalt käidud ka 1990ndatel ja 2000ndatel. Ühelt poolt on see rahvusvahelise filmiäri paratamatu kaasnähe, ja teiselt poolt on väikese filmimaa tegijad tihtilugu “sundviskes”, kus peavad tootmisraha pärast vastu võtma mitte just kõige meeldivama pakkumise.

Arvatavasti Punaarmee sünnipäeva tähistamise varjus käivitatud tootmisskeem õigustas end ajateenijate laialdase publikuhuvi mõttes ja küllap Tallinna filmitegijate professionaalsete oskuste arendamise mõttes samuti."
Lõhmus, J. (2010). Kas mitte esimese järgu petuskeem. Maaleht, 4. nov, lk 25.

Vaata lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Esimese järgu kapten“. ETV kultuurisaated 1994. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-esimese-jargu-kapten

Filmi tegemist meenutab kostüümikunstnik Maimu Vannas. Režissöör Märt Sildvee, toimetaja Jaak Lõhmus.